Saal oli kogunenud rahvast täis. Valsid vaheldusid reinlenderite ja isegi polkadega. Bunseni äi ja üldse kõik vanemad inimesed saalis naeratasid, kui mängiti mõnd viisi, mida nad tundsid juba vanast ajast ja mis meenutas neile ennesõjaaegseid elamusi. Niisugust ehtsat pidulikkust ja tumestamata lõbusust polnud siin ammu enam nähtud. Sellise vabanemistundega pidutsevad samasugustes kohtades kõigis linnades üle maailma need, kes on pääsenud suurest hädaohust või arvavad end pääsenud olevat. On hoolitsetud, et täna õhtul poleks siin kedagi, kes võiks kaunist mängu rikkuda. Reini voogudel ujub terve flotill "Puhkuse ja Elurõõmu" laevukesi, varustatud Hanni isa firma poolt kingitud šampanjaga. Saaliustel ei leidu kadedalt kõõritajaid, ainuke selline on ehk vaid väike kelner, kes, läbitungimatu ilme näol, väikese haamriga jääd tükeldab. (lk 328)
Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982
