Jaan Oks

Jaan Oks (28. veebruar 1884 Pärsama vald, Saaremaa – 25. veebruar 1918 Tallinn) oli eesti kirjanik, luuletaja, kirjanduskriitik ja õpetaja.

Kriitilised tundmused

Jaan Oks, "Kriitilised tundmused. Esseed", Siuru, 1918

"Kriitilised tundmused eesti vanemat ja uuemat kirjandust lugedes" [1908]

Esimene tähtsam põhjus, mis meie arvustusepõllule kesase näo annab, oleks kriitikakõrguse kirjanduse puudus. Tööd ei ulata arvustuse sirbi alla! (lk 7)
Mu miljoniline rahvas : mis oleks sinul oma näidata, mis oleks sinul oma anda võõrale kunstiarvustajale, kes sinu algupärast ilukirjandust proosas ja luules ühtlasi näha paluks? Sa torkaksid võõrale küsijale vististi kohmetanud kätel kaenlatäie vana pehtinud ajalehe paberit ette, või näitaksid ägades kujutu broschüürikimbukese pääle, — sa ei võiks muud. (lk 8)
Raskuslikult on meie belletristika seljas kantav. Ainult väikest orjanässi oleks veel vaja, kes kõik selle ära viiks, mida sada aastat loodud, — ühte inimesekest-hävitajat. (lk 8)
Meie keel on etümoloogiliselt ja süntaktiliselt veel väga vähese painduvuse võimega olnud, vähe on mõtete kehastamiseks sõnu ja kõhnalt ütlemisviise kujutamise kordadel. Kõik on nii ükspuine, nii vähe gratsiöös, nagu orjakumardus! Intelligent seltskond on meil kuni viimase ajani puudunud, sellepärast siis ka meie keele vormid selle karakteri kõrguselt alles harimata. Sellepärast on siis ka meie ilukirjanikud — meie prosaistid ja poeedid omi tundmusekesi ja mõttekesi nii igapäevases naise-laste keeles avaldanud. Silmatorkav on see keele labasus kuni naiivuseni olnud. Nagu teibaotsaga kirjutatud. Ei kusagil peenikesi kunstivalemeid! (lk 9)
Idee on surelik Kronose käppade vahel, ta võib tüütavaks minna omade kontsentriliste kordumiste pärast rahvaste kultuuri ajaloos, kuid stiil ei vanane. Mis on tehtud, see on edasijõudmine. Ilma ilusa keeleta ei võigi häid mõtteid olla, nagu see on psükoloogiliselt arusaades küllalt selge. (lk 10)
Miks meie arvustajad niisuguseid kirjanikke nagu Masing, Jannsen, Jakobson nii sagedasti meeletuletavad, seda võiksime hingeteadliselt mitmeti motiveerida. Miks soomlased Aleksis Kivi, eestlased Juhan Liivi nõrgameelseks lasksid nälgida, on kaasaeglaste hingeelu kokkuseades niisamati põhjendatud. See on harilik nähtus. Tarvis on ainult vähegi objektiivse pilguga meie kirjanduse vanema perioodi pääle tagasi vaadata, et äratundmisele jõuda, kui väiklane on õieti meie kirjanduslik algus. Kuid meie ei taha sellegipärast öelda, et ta meile ajalooliselt lugupidamisväärt ei oleks. (lk 11)
Nüüd heidame lõpupilgu inimeste pääle, kes enne ühiselulist, poliitilist suurperioodi lapsed olid, kes veel 90. aastatelgi taeva sinise ja väga armulise nägid olevat. Tol ajal luuletati, sest seda laadi sõnade koosseisul oli nii ilus nägu, kirjutati jutt, kui mingisugune iseäraline elujuhtumine oli üleelatud. Meteoori langemine ja päikesevarjutamine, näit., võis niihästi lüürilist kui eepilist hinge vaimustada. Ka armastust tunti ja usti sellesse. Armastusega käidi õige ettevaatlikult, tasakesti ja piinlikult-karskelt ümber. Lasti aga pulmad teha, õpetaja man ära käia — ja see oli protsessi lõpp. Tehti üsna poolikuid, mõnikord ka vale paralleele rikaste ja vaeste vahel. Ja kirjanikud ise — nemad olid pääle elukutse nii öelda kõik-mehed, s. o. said igasuguse kirjandusliku tööga toime. Tehti ülestõusmise pühadeks salme, niisamati kiideti luulekujus naist sünnipäeva hommikul. Kui sõnad kõige kiskumise järele mõõtudesse ei paindunud, murti nad keskelt katki, võib olla, südametäiega. Häda õpetas mõnikord luuletama. (lk 13)
Alati oli ja on meie väikerahval seltskondlikkude jõudude vähesus kibedasti tunda olnud. Võib olla, meie rahvast ja rahva kirjanikke, publitsiste, oraatorisid, kriitikuid jne. proportsiooni seades leiame, et meil niisuguseid mehi võrdlemisi üsna palju on. Igal ühel on neist muidugi pääd; kui palju need pääd aga keskmisest pinnast kõrgemale suudavad tõusta, see on midagi teisest küsimusest. Kolusid on, aga nuppusid ei ole! Külm statistika võiks meil koguni "avalikkude tegelaste" liiast kasvamisest kõnelda, aga väärtuslikust osast, sisulisest küljest pole ühtegi mõõtjat. (lk 14)
Juba kodumaa geograafilised tingimused — ühiskondlikkudest rääkimata — on meid takistanud häid arvustusejõudusid nägemast. Sellel lapil suudaks mõni Brandes või Lemâitre küll sündida; ta kasvaks üleski, kuid töötamisel tuleksid elukoha haigused nähtavale. Elame kõigepäält nagu ühes õues koos. Tingimused, milles elamine-olemine kujuneb, on mitmeti sugulased. Sõprade vahel juba erapooletut-valju otsust töödehindamisel saada — ei ole igakord oodetav. Isiklik tutvus segab seda valjust tarvitamast, mida meie otsijad-eksijad, kellel õnneks või õnnetuseks on millegi oodetava algel olla — vast tõsiselt väärt oleksid. Kui isiklik sõprus ajalikku, õiglast-valju kriitikat ei lase välja kasvada, siis teeb isiklik vaen sellepoolest veel suuremaid patte, mis tervete nähtuste pääle haavavalt, halvavalt võivad mõjuda. Isiklik asi, isikute-vahelised õõrumised on suures ja vägevas ühiskondliku elu arenemisprotsessis igakord jalakaikaks olnud, ainult üksikutel juhtumistel ka muuks, millel on midagi tõukejõu omadusest. (lk 15)
Vanad ajalehed lisadega, nii paksud kui nemad ka on: neist võib harilikult pühade-eelsetes numbrites lühikesi retsensioonilisi tükikesi leida, mis enam nagu tellimise pääle näivad tehtud olevat. Seda võiksime häämehe kriitikaks, sentimentaalseks soovituseks nimetada, mida sõber sõbralt nurus, mille sündimise eel ametivend ametivennale väikese ettepaneku tegi. Sagedasti lehkavad niisugused teadaandmised väga avalikult ka ärikopiku, ärimehe kannika järele. Mõni targem kaotab otsekohesuse ära ja annab enam mõistu teada; teine ütleb kohe, et kirjastajale tarvis on raha viia. Mõnikord peeti kriitikat ka pimedaks kõrtsikambriks, kus teisemesti mehele nii hää oli äiata. Nimega juleti ainult üksikutel kordadel välja tulla. Kriitilise mõtte hing, esteetika, jäi kauaks ajaks tagant järele valutama, kui ühe niisuguse tükikese õngesööta olid ära maitsnud. Tarvitati sõnu, mis nagu trükitähed juureni olid ära kulunud. Võõraid termine kardeti. Arvustuse peenust, kriitilist sarjamist polnud kusagil näha. Kui mõni trükipoisi äpardus, või korrektuuritegija eksitus üles oli leitud, siis häälitseti niisugusel paigal hulk aega, ehk tehti mõnikord lahja nalja ortograafiliste vigade üle. (lk 18)
Meil on pakkimisepaberit palju ja rohkesti ka musta värvi, aga mõtteid mitte külluses. (lk 19)
Jõud spetsialiseeruvad igas eluavalduses. Ei jõua inimene, olgu temal ka võrdlemisi hästi sündimisemõistust, tuleviku nõudeid täita, kui ta igas asjas kord mõõgaga, kord rusikaga, kord tongiga vastast peab lahmima. (lk 20)
Nagu lisanduseks tuletame viimaks ka meie ülisuurt tõlke-kraami meele, mille haiglaseks paisumiseks meie kirjanduse utilitaarsed põhjusmõtted hoogu on annud. Kõigepäält: kus on meie arvustajad, kui odavad sahkerdamise-inimesed terve kirjandusliku maitsekuju tahavad viltu tõugata, kui paberimüüjad vaimu valitsedes selle — nõnda ütelda — metalli häbitüdrukuks katsuvad teha? Iseäranis viimastel aegadel võime näha ja tunda, kuidas mõnesugused isikud, kes kunstist midagi ei tea ja kellest kunst midagi ei tea, kirjandusealtarit kõigekarvaliste kõgaratega reostavad. Selles pisikeses kirjanduses, kus esimesed loomise-niidid alles liiguvad, kus rakukesed paika otsides värisevad, vale ja õigemaid ühteliitumisi tehes, selles orgaanilises helluses trambivad juba pisielukad poriste jalgadega. (lk 21)
Ei taha pikemalt mäletada, kuidas meil ümberpanekuid toimetatakse — sellest on juba siin ja sääl juttu olnud. Mis aga meie vere keema pani, oli üksainukene valus mõte: meie väikerahva ilukirjanduslik mängukann on tõlgete lompi uputatud. Sääl kohal, kus suurtel kultuurrahvastel midagi õige suurt, elujõulist on lainetamas, sääl on meil ainult miskisugust inetut ja maitsevastast tõlkeprahti ja "rahvakasu"-soga olemas. Rahval enesel puudub veel tarviline arvustusevõime ja haritud ilumaitse, nõnda et tõlkijad meil sel mõõdul kodusteks on saanud, et neid isegi kirjanikkudega ära vahetatakse. Terve kubu igasuguseid kiiskavate kaanesõnadega "usu" ja "teaduse" raamatuid paneb inimese pää ümberkäima — ja täie eluga, energiliselt, huvitavalt elada ei oska siis enam keegi, kui ta autoriteedi tõbes umbseks kasvab miskisuguse kahtlase "läkituse" surve all. Iga halb tõlge purustab ühe kunstijanuneva hinge selle elementaarses edenemises ja teeb esteetilisele taimele sõlmed, murdmise kõverused sisse. Kordame siis vähendatult — aga see olgu ka hüüde minimum: kahanegu tõlked! (lk 23-23)
Kunst on see Ainukene, keda teenides inimene häbi ei tunne. (lk 33)

"Meie jutukirjanikke vaatamas" [1908]

Kirjutused ei ole kirjandus. Seletaja, juhataja, oraator, dilettant — ei ole kirjanik. Kirjanik on kunstnik. Kunstnik on ilu otsekohene preester. Vool on raam, on aja karakter, on meeleolu, fassoon.

Töö on mees. Jumal — sõna. Jutt on kirjanik ise. Öeldakse, et üksikud kujud kirjanikku tähendavad, aga kõik stiili väärtused ja puudused on töötegija ise — on ta loomisejõud, osavus. Sellepärast peab kirjanik iga paneku ja võtte eest vastutama. Kogemata ei tohi töös midagi olla. (lk 37)

Ainult algupärane kirjandus on "oma", ümberpanek ei ole enam belletristika. Läheb töö hingetõmbus kaduma, siis on see kõige peenema omaduse, kunsti-eeteri, kaotanud. Ja tõlge on ainult nagu väljahinganud viin ehk nagu viiul vales häälestuses. Sellepärast on kõik ümberpanekud mitte õiges meeleolus — ja nende väärtus on sama kui pisikestel gipsikujudel. (lk 37)
Küll aga peab Eesti vanemast kirjandusest kõneldes kõigepäält meelega-patu, plagiaadi, pääle tähendama. Kui kaua aega ei laenatud veel saksakeelsete perekonnalehtede aineid kõige rahulikuma südametunnistusega Eesti külajuttudeks! Kui kaua aega ei sallitud veel meil kirjanduslikku kleptomaaniat — "rahvakasuks" otstarbesuuruse pärast! Rummu-Jüri varastas ja jagas vaestele. Ta on rahvakangelane. Mitte üksi Jannseni ja Kreutzwaldi aegsed, vaid ka hilisemad ja mõned praegusedki kirjanduslikud kalifid on kunsti tuleviku, enese ja "rahva" pärast tõsist paroodiat teinud — ja kaugelt mitte igakord paremaid ja suuremaid kunstijõudusid väljaspool kodukollet jäljendanud, fabulite teisendid luues, nimesid eestistades, kohtasid rahvustades ja aega daatumi poolest noorendades-vanandades. Meie tulevane kirjanduseajalooline uurimine saab sarnaste näppamiste asjus paljugi paljastama. (lk 38)
Ajaloolistel kirjutajatel on aga rahuline-julge sellepoolest, et nende ligi arvustaja ei pääse. Töö on nagu siil: igast küljast ühteviisi okkaline. Loed ühe läbi, siis on suu igasuguseid metshaldjaid, näkke, hallisid, vesihabemeid, malevat, tsirkusejõumehe vägevust ja kirju tonte täis, aga lugemisel pole ühtki nimetut uut mõtet korjatud, ühtki uut esteetilist emotsiooni vastu võetud. Neis juttudes on emotsiooni asemel karvased ja karvatud embleemid, luuderdamised metsas ja see magneetiline jõud, mis kõik tarvisolevad tüübid jutupooluse poole kisub.

Seda läbisõtkutud orjamälestust on suurel mõõdul läbi aia ka näitekirjandusse, draamasse nõrgunud. Siingi kõnnivad teatraalsetes poosides metsakuningad, ukud ja mardused, Ilmarined ja Lämmeküned ning hõiskavad üksikult ning hulgana omi lugusid. Siin on Ansomardi, Põhjalane ja teised. Edasi näeme, et laava üle näitelava orkestri kummi alla tungib. Ja siin lööb surev Hermann eksalteeritud Lembaga võidu takti — Lembitule, Vanemuisele. See ajaloosse ja mütoloogiasse tagasilangemine on juba haiguseks läinud. See ei ole sang, kust maakera üles tõstetakse. Puugilist õnnistust see meie koorele ja võile enam ei too. See on meie kultuuriliste jõudude — andke andeks — testimonium paupertatis. See on igav sõit nõialuua seljas — ja meie isegi ei tea, kuhu viimaks maha kukume. (lk 40-41)

"Ruthi" ümber

Jah, keeletark on Randvere, — mitte selle sõna halvas mõttes. Kui ta kolmetähelisegi sõna kätte saab, siis võiks ta seda, arvatavasti, ilma otsata muutma hakata nagu niisugused lõputa laulud: "jänesel olid pikad jäljed". Ruthis ei ole ühtegi kirjanduslikku rida.

Ma ei saa aru, kuidas „ruthid“ lasevad niisuguseid kirjeldusi teha.

Kirjanik laseb ennast selles valguses paista, et ta pääle valgepõllelise köögitüdruku ka muud midagi "tunneb". Kuid grande dame ja Ruth — olgugi poolilma naisterahvas ja Randvere naisekuju — missugune vahe! Inimene, kes naisterahvast ei tunne, ei või olla kirjanik. (lk 86)

Dilettantidele olgu arvustuslik nõuanne: ära midagi "välja paki", mida sul üleliia ei ole. (lk 88)
Kui, näit., keegi Ahot loeb, siis kirjutab ta Soome tasameelses vaimus, loeb ta aga selle pääle või alla Baudelaire’i, — siis tuleb segadus. Sest Inglise Marden või Smiles, Poe ja Valerius Brjussov on kõik pisikesed vaenlased üksteisele.

Väike anekdoot ütleb: üks klaas veini või viina — sellel on üksi igav; kaks pitsi — tülitsevad ; kolmandama peab rahustuseks saatma. Ja jumal armastada ka kolmainust, teavad venelased öelda. Seesama riid, nagu kahe "klaasi" järele kõhus, on ka Ruthis. Pehme poolkodanlus ja siis need tüütavad "verlaineeritud" nooleotsad, mis rahu ei anna. Naise emantsipatsioon, ametikohad naistele lahti, ühesugune õigus ja et meeste ees mitte äraandjaks saada, siis öeldakse: "ta puhast erootikat ikka armastas ka". Või jälle: ega ta sellepärast kolmekümnenda aastani "püha" ei ole. Seda nähes, et see naise enesetunnet ja auahnust salvaks, öeldakse kohe pääle: ega temasugusel pole tarviski mehele minna: peatoidust (Jumal tänatud!) on. Ja nii terve töö läbi. (lk 91)

Tume inimeselaps

Jaan Oks, "Tume inimeselaps. Novellid", Siuru, 1918

Küla

Suures hoolimatuses on küla sopale maha paisatud. Ta kuulatab vist lollilt inimese sügiselaulu ja ootab tuimalt ärauppumise esimest päeva. Siin külas näikse kõik ja kõige ees lömitavat.

Majad teevad seda puude ees, õunaaiad kumardavad kaevulingusid. Nii elab küla sügisöös, nii saadab ta ka suve selged päevad ning talve härmatise aja mööda. Hommik, öö ja koiduaeg vahelduvad, tunnid sünnivad ja surevad aastate pikkuselt — aga meie küla jääb põhjatumas poris igavesti lömitama. (lk 7-8)

Kui sügise sompsune udu igast küljest selle surelikkude soo ümber piirab, kui nõgine õhtusuits enam üles ei suuda tungida, siis nagu oleks süda kergem. Sa juba ootad, et need hallid õhuaurud terve selle vaesusest halvatud küla põdevate naistega, põnnis lastega, sigadega, pühkmeaukudega ja vanade väravatega ära uputaks, et kõik see värisev nälg ja rögisev viletsus olematusse, tundmata kadumisse vaoks. Aga udu lahkub ning suits tõuseb õhku, ja uued sügise õhtud tulevad, samasugused omas vastikuses, uued ööd ja uued tööd. Need tulevad, aga inimene haigutab, otsib tüütavaid putukaid, nuuskab nina ja elab tahmaste parte all nõgistes õlgedes, kus korduvad keedusuits ja laste kisa, haisev niiskus, sööv soonte haigus, sopane mure rindades. Ta elab nagu nõiutud ringis, vannub ja palub jumalat appi, suitsetab tubakat, peksab lapsemolu, loeb söögipalvet, peseb sõrmi, koorib kartulid ja kännib kasvamises. Ning ökitavad uneinglid laulavad muinasjuttude maast. (lk 9)
Jälle on tõbine sügis uue ja pahema päeva loonud. On tuul ning kollane katk kase lehtis. Rahutus õhus virisevad viisid vihmast ja udust, nohust, külmast kastest ja surevast rohust, ning sigitamishimulistes võsaleppades hullab vanaduse surm. Kolletanud lehed vaaruvad ja langevad. (lk 11)
Tüdrukute põlved on külmad ja mudased, kui nemad halli, niiskusest täisjoonud udu all mööda lahja kartulipõllu mulda edasi lohisevad. Hall ei märka ka siis üles tõusta, kui väsinud septembripäikene juba hingeldades heinamaametsast välja on roninud. Tulekeral ei ole enam endist toredust ega võimu, ta kuninglik nägu on oma tähtsuse kaotanud. Kui külmetavad käesõrmed niisugusest põhjavajunud, võimetust tulest mõnikord veel lugu peavad, kui sinikas nina teda veel austab, siis on see ainult vanade mälestuste pärast. (lk 13)

Perekonna hommikutund

"Mis sul siis täna hommiku jälle muret, öösel olid nii rahutu, pöörlesid ja keerlesid pääle, köhisid ala, hommiku poole unistasid nii valju, ma päris kohkusin. Nägid vist santi und?"

Eide kõne on kaastundlik, aga ühtlasi ka kulunud, harjunud kombe järele.

„Ah sa siis ka kuulsid seda?" Taadi hääl väriseb. "Eks tõuganud siis ometi külge, et oleksin ärganud. Kui ise viimaks silmad lahti tegin, olin üleni higine. Ei jäänudki enam magama. Mõtlesin ja mõtlesin."

"Sa ikka oma mõtetega vaevad ennast, ega mõtted midagi kätte too. Alati unetad palju, põletad piibusöega riietesse augu, tuled teelt koju tagasi ja ei vasta esimese küsimise pääle — see on kõik liia mõtlemise pärast."

"Näh, mis ma siis teen!" (lk 20)

Kaks perekonda : isa ja poeg oma naisega. Mõlemad on armastanud, elanud ja lootnud, kõik kaotanud ja kõik jälle leidnud. Nüüd läheb elu igapäiselt, tüütavalt, hoopis lõbusalt — nagu unes, nagu ilmsi. Mis see elu õieti on, on see mõistatus, või ainult perioodiline söömine, see ei huvita enam. Elatakse ainult, — sellest on küll. (lk 23)

Tume inimeselaps

See oleks see nõuandmisemees. Inimene, kes õpetas ja valetas, raha eest dresseeris. See neitsiliste ajude keetja. See selgroogude painutaja niiskes palavuses, et need pöörduksid kõiksugu vigurite kordadel elus.

Kui pääsukesed eemal postitraatidel nagu väljareisimiseks võõramaa passe ootasid, siis kükitasid kusagil savi ja teliskivide taga noored inimestepojad niisama reas ja mustades riietes. Ühed kõssutasid paigatud kuubedes, teised kulunud taldadega kingades — ja nälg puhus põskedelt viimse veretuga koolitamise kehaossa. Kõik, mis pakuti, oli vähetark, küllalt mõttetu ja paiguti rumal. (lk 29)

Ja see tüdinud töötaja leidis tõbises õhus igal tunnil metsikut huvitust: teatud last piinata, otsekui pika külma oraga torkida. See oli selleks, et teised väriseksid ja lömitaksid vägeva elukutselise võimu ees, selleks, et nende püstikargavat kangekaelsust tükkideks raiuda ja maha matta ristteedele — hirmutuseks kõigile möödarändavatele.

Vihkamine teeb inimese uuesti nooreks. Sellega puhutakse elusütesse. Ja kooliõpetaja oli ükskord juba üks rõske meeleoluga mees. (lk 30)

Inimesed on juba üksteisele tundmatud-võõrad nagu kaasiku kased oma keskel. Kõik unustatakse ära ajas ning ruumis. Lesk unustab ära ja peigmees unustab ära. Kuid laps mäletas oma isa.

Küsivate kuristiku-silmadega, närvilise peenpehme hingega laps. Seesama madalate jalgadega poisi-rõss, kelle keha kasvamises nagu sihilikult kännides oma ja võõrast meelitas suurtesse mustamarja silmadesse vaatama, et siis ehmatada.

Fosfori igavesed tuled põlesid suure, rannakaljuliselt ettetungiva otsa kolualusel.

Laps pühkis rinda, aga jälle loivis mälestus, loivis õudselt, alasti, külmade loivadega. (lk 33)

Taeva suured haledad silmad ei himusta ega manitse. Igavalt liiguvad taeva eesriided. Siis näed, kuidas mõnest kohast paigad lahti harguvad, siis näed, et ka nemadki alatisest veekandmisest on tüdinenud. Aga taevas ei halasta, ja minna pole kuhugi. Kui vangide hoovijalutamine — nii need pilved taevaste kõverustes. (lk 34)
Uhked võivad igalpool nälga surra, ja kangelased pole kunagi midagi söönud. (lk 35)
On midagi õudset, rumalat: energiline, ilus, hää ja aus olla. (lk 39)

Vaevademaa

Jaan Oks, "Vaevademaa", LR 8-10 1967

Neljapäev

Magusalt kestab see elupäev mõnikord, huvitav on siis, natukene kerget värinat... ja siis see tähtis ollusekene elumõõdu-puus on jälle meeletu tähtis, midagi suurt... ja vahest ka kõik-kõik. Sa suur ja saladuslik Kõik: piirideta vabade-vaba ainukene olemasolemine — vältus! Ja muud ei ole ju: sest ka inimene on vältuse tühine omadus... Igapäevane närune neljapäev — külmade, eluta huvidega. Ei ole ju — kellele muud, kõrgemat, tarvis läheks. Ei ole ju! Kordub ja kordub... vana laul. Kuus päeva — ja jälle... kui tihti ja toreduseta! Kuus päeva: ja jälle...

Sõimunimi — neljapäev — nagu inimeseelu-nimi. Inimesemõte on madal-vaene: ei igal jumalal oma nime. Ja jumalad on ju meie nõdrale kehaehitusele kõik päevad ja aasta, ning kuu. See ei ole imelik: nad on jumalad - nagu terve inimese eluavalduse muutus ainult jumalateusust on tingitud... Kui meil ei oleks jumala-usku... Siis ei oleks ka ühtegi inimest enam. Nagu veider on. Aga tema on esimeste Tõdede tundemärkidest, midagi tulevate sümbolite sünnitamisevõimest. (lk 32)

Tuleb uus neljapäev — niisama alatu ja inetu inimese jaoks. Niisama põhjatu-rumal kui iga ajajakukene. Nagu toobis, kus sind raputatakse. Nagu niidi otsas: ela aga neljapäev üle... Ei julgust ega tahtejõudu. Ära kunagi mäletada püüa, et Inimene olla võidakse. Ja sa ära oota-looda. Tulevikus ei ole midagi, sellepärast et ka tulevikku kellelgi ei ole. On ainult piirita-rumal olevik. Niisugune ajamõõt nagu neljapäev on juba sinu jaoks madal... Ja tunne sa tuhandete aastate mõtet! Päevad pakuvad sulle, orjale, eluvältust. Aastad olgu Meie oma — ja kõik see sisunev õhk nende sees. On põhjusi, miks jumal inimeseks sündis. (lk 33)
Ja siis, kui puhtad jumalad uue Aja on kudunud — ega siis inimeste igasid enam räbalate neljapäevadega ega haledate pühapäevadega ei mõõdeta.

Nii palju juba ettekujutamisvõimet on. (lk 33)

Meestele vastuminek

Kümnete kaupa mitmeil korrali veetakse noorimehi kevadel-kevadetel võõrastele paikadele — neid kistakse kodust lahti tööpuuduse pärast ja maapuuduse pärast. Sa näed, kuidas töömehe igavesti janunevad silmad on kurvad, kui oma noor naine ta kevadel üle läve pori pääle tõukab. On tundmus sarnane, sel kes eemal on, kui pekstaks haigete jalgadega lahjat kevadenälja lehma, kui ta kõige pehmemas mädamülkas maha on jäänud — sääl, kus kurgegi pääl ei kanna. Ja naise selja taha tulevad ka tigedad idioot-lapsed, kes haiget isa õues pori pääl vana pastlaga viskavad: et emale abiks olla. Ja näljane lastevanem, oma takusärki jalgade ümber kohendades, tõukab käpad sügavasse õueläku sisse, et igavesti kõike põlates üles tõusta ja elusalt soo leoaugus end ära uputada... (lk 43-44)
Ja vilugi on sügisehommik. Ning rumal-hall. Inimesed piinavad ilaste pätakatega ja surnukülmade jalgadega teede kohtadel mõistuseta ilmapõrandat. Öö osakaupa lahkumine avaldub igal pool.

Inimesed käivad õues, köhivad, uksed lõmpsivad, toas pühitakse varbad vana särgikaltsuga puhtaks või tõmmatakse õuesopaseid taldu natukene tugevamalt ja iseäralikult mööda põrandat, et ilget tundmust, mida külm hommikupori varvaste ümber sünnitab, hingest välja hõõruda. Inimesed teevad harilikke hommikusi unele järgnevaid toimetusi ja peavad ennast sääljuures üsna koduselt üleval. (lk 45)

Inetu ja igav-õudne on sadamakõrtsi hingeaur. Nagu kõnniks üle rea viinasse ja õllesse surnud avalikkude tüdrukute. Ja siis väärataks ning kukuks kõige vanema pääle. Kauase seismise järel oleks see pehme — vajuks... (lk 53)
Rasvased näikse need rannanaisterahvad olevat. See on küll ennem vererohkus. Jalad kuni pärispõlveni on sedavõrd hästi täis kasvanud, et sääl ühtegi haiglast patumõtet pääl ei vedele. Ning rinnad — see on lihtne, toidust kasvanud keha. Need on oma iseseisva-julge ehituse järele enam laste kui meeste. .. jaoks. Suu — ka see on loomulikkude huultega kõigepäält kala ja leiva söögi-suu. Suudlemine on juba teisel kohal. Ja küsime, kas ühe keskmaa karjamaa meest kasvatabki, kelle huuled kalamehe tütre omade ümber ulatavad. Ja nende tüdrukute silmad otsivad meeste asemel haljastatud merel paatisid, kajakaparve ning murdlaineid. (lk 58)
Alles vankri juures rabas unustamistungiline töömeheline joodik oma naise kraaviporiste sõrmede vahele ja otsis ootava, söötrei all kannatava huule üles. Naine tõukas oskamata ka oma poollahti suu ilma mõnuta ja valesti teise oma sisse. Ja niisama nagu mõne tunni eest pimedas... ei trehvanud mokad kohati, tuul puhus vahelt läbi ja päike paistis pääle. (lk 60)

Vaevademaa

Kui veel midagi oleks pääle pori vormita tänaval, kui veel midagi oleks pääle lootuseta närude ja sõnnikuleiva. Kui veel midagi oleks! õnnetu rahulolemine, salmid ja trööstisõnad — tahkunud ikaldused — töövõimetud ajud — läkastanud mõtted — igavad metsvaated, hallitanud ootused — ja palved ja roomamine kummardades. (lk61)
Imelikud visad on hinge-loomad. Uppunud on juba, uppunud inimene halli töömure, toimetuste, tegemiste sisse, odavate liikumiseavalduste sisse — au on ära pleekinud, häbi algosadeks langenud, kõik on kõdunenud... aga hing ei sure. Ja hinge-elajas on kusagil raamatus kirjas. Omad kohustused on: rendimaksud, patutunnistusekorrad — on sugulised tundmused ja isegi kõlbelised piirid.

Visa on hing. Saladuslik-tume ja praktiline-rumal hingekandja. Loll ja kuritahtlik hingeandja. (lk 61-62)

Kuid küla perekondlik kõlblus... Oh et mitte ühtegi mitteseaduslikult ilmale ei tuleks ja kõik oleks eesõiguslike, kindlate, ogar-õigete viiside järele toimetatud! Ja et soo väljavaliku väärtusi mitte ilma vahemeesteta teenida ei tohiks.

Värskuseta pesuga ümbermähitud keha tuksatab täies suuruses, kui võimalik on üheideaalistega kokku tulla, et tükk-tükilt üles puua neid, kes armastada tahavad. (lk 63)

Ja emad õpetavad jälle, ei tea mispärast, suuremaid laiade ja määrdinud raamatute juures lugema jõulist raamatukirja, et veel nõdrem olla. Ja laulusid lauldakse kiviste kollete kõrval kauguse vaimudele, neile, kes saladuses liiguvad, kes avitada sellekohaste lapsemõtete järele võiksid. Saladused loovad valelootusi, rumalaid ootusi ning nende ringi ümber tundes on vahetevahel õige magus-loll ka vaevades elada. (lk 64)
Nagu korraks, nagu korraks venib lollide ringi roomav-odav unistus. See on siis, kui lömaks pekstud ja mahlatuks pressitud eksimisemõte nagu lagunema hakkaks limase ahermaa pääl. See on siis, kui vettinud merestkerkiksid nagu udusaared suurte põldudega päikesemaalt ja teed läheksid kaugele-kaugele... läbi endiste piiride.

Kivid kõduneksid sõnnikuks — kõigil oleks ruumi — natukene maad — lastel oleksid saapad — lehm kõnniks õues — ja isa ostaks vilja...

Nagu oleks nii-olevat — ja kui see nii oleks.

Ja veel viserdavad väiklased-väiksed inimesed ajas ja ruumis. Vesise, uppuva välja ääres liiguvad näljaste inimeste kehad, poevad vaikivatesse päävarjudesse... jõuetuses ennast ära süües. Jõuetu vihkamine on nende ajujumal. (lk 65)

Hallitanud kopikad

Uneilmutused olnud, piinlikud, nad etendanud igapäevast tuttavat häda, kujutanud seda virisevat, igavat, otstarbeta elu ta kuivades loomejoontes. See oli öö olnud ja see oli hommiku algus, juba sündides kõdunenud vaeva ja kiusatuste hommik!

Kaua varjas majaisa oma mõtet, hoides ning südameveres leotades, enne kui ta eidelt küsida tohtis:

"Ons sinu teadvuses veel mõni rahakopik?"

Terve portsjon kibedust ja hulk halli muret oli sellega ühe rinnast teise kaldunud. (lk 69)

Varas — otsis ning kobas kahe vähema lapse ning Juuli kopikate järele. Ja kuidas see suur käsi peaks seda leidma, mis pisikene, mis peidetud on. —

Ühel, vist väikesel tüdrukukesel, oli kopikatekassa. Kaas õige tugevasti: viiekopikasuurune toos murdus ja hävines nagu kogemata sõrmetugevuste all. Nagu unes noppis isa Oskarikese seitse leitud või kingitud kopikateks vahetatud rahakest. Need olid millegagi haljaks hõõrutud, kiiskasid — kuid silm ei sätendanud vastu: kulda ei olnud ju.

See on näljakopikas, väikene eksinud raha, kuid nii valus — mõtles isa, kui kõige noorema perekonnavõsu nõrk kassakene paksude sõrmede vahel väärdus ning vana roostetanud kahekopikaline üle ääre põrandale langes. Ei kõlisenudki. Raha oli vana ning väsinud, langemisejõud nõrk. Mullane põrand vastuvõtmiseks ka liiga ligidal.

See olen mina, sähvatas mõte läbi pää. Mina olen väsinud, veerenud kopik, langen maha, et tähelepanemist teisale pöörata, et need haljad, maksvad rahad järele jääksid. Ah, kuidas see vahejuhtum isa meelt kõrvetas. Võib-olla näevad selle segamise, otsimise pääle ülesärganud lapsed, kuidas tema nende leitud ja kingitud kopikaid varastab. (lk 71)

Kolmekesi

Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajate meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, — siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab, sõnnikut pääle riputada. Ka mineva-aastane tuhlimaa saaks oma jao. Need on harilikud põllupidaja ideaalid sel ajal, kui ta ema-maale koormate kaupa toitu kätte kannab. Põlluharija tahab ju, et ema-maa ta vaevalapse — vilja — hästi ilmale kannaks, teda rammusaks imetaks ja söödaks neid lapsi isa kasuks - kahel aastal kaks pesakonda. (lk 73)
Hendrik patsutab ees ja veel nii nobedasti, kui jalad võtavad. Võik üsna sirge taga, kui ta järele komberdab, ja päitsete varrus on nende kahe vahel. Mõlemad on või õigem olla Jumala loodud loomad: üks viiendamal, teine kuuendamal päeval, esimene setukese näo järele, teine Looja sarnaseks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otse kirjanike šablooni järele, aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse, veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet või viimaks veel nina ja näojooni kirjeldada — selleks ei ole mul veel julgust. (lk 73)
Hendrik oli juba ammu päikesega vihamees, ja seda õigusega. Alles mineval aastal veel oli see ta odrapõllu ära kõrvetanud, heinaajal vikati põõsa ääres pehmeks paistnud, ja nii igal aastal omad karutükid selle pahareti poolt. Miks ta ülepää sääl taevas iga päev luusib? oli ta mõnigi kord enesele küsimuse ette pannud.

Pilved olid Hendrikule palju armsamad, maha arvatud kõue- ja rahepilved. Ta oli muidu va julge mees, aga kartis nagu laps kõuekuule ja valju müristamist. Rahe oli temal jälle mullu kahe aasta eest, siis kui sääl põllul kõige parem rukis oli kasvanud, kõik rukki üsna loogu maha löönud. (lk 75)

Ühisel nõul ja jõul kündsid kolm — hobune, mees ja ader. Nad harivad põldu, teadis Hendrik rääkida. Aga see harimine on väga metsikumoeline. Nagu nemad siin põlluselga adraga lõhkusid ja seda harimiseks nimetasid, umbes nõnda hariti omal ajal ka Hendriku tõugu loomi, kui keppidega nende turjal künti ja vitsadega üle äestati. See oli vana aeg, kui Hendrik mõisas teol käis. Nüüd on mõisa rentnik — moonakas nõndanimetatud oma põllul. Siin peab ta, tema naine ja lapsed, hobune ja adertööd tegema, sellepärast vaevlema, et mõisahärrale 90 rubla renti teenida. Ta on ikkagi tööline mõisahärra põllul ja selle töö eest saab ta pütitäie silku, mõnikümmend suurt rukkileiba, paarkümmend küünart jämedat linast riiet särgi ja pükste tarvis ja veel mõnda väikest asja oma ja perekonna jaoks. Ja see on kõik mitmehingelise perekonna vaeva vili! (lk 76)
Nõnda siis on: kui hobune ja ader hingavad, läheb mees kive üles kaaluma, neid raske kangiga purustama ja sarapuupõõsaid raunade päält ära hävitama. Ja nagu ristiks on loodus siia põllu kohale nii palju halle põllukive maha pildunud, keset põldu sarapuupõõsad kiviraunadega istutanud. Iga ootel, iga päev jälle võitleb Hendrik nende vastu, aga kivid ei lõpe ega vähene põõsad, neid on ju aruta palju.

Ka vanamehe ots on kivide kangutamise juures higine, aga tema peremees ei luba teda mitte võigu kombel puhata. "Las jookseb higi, las näen vaeva — siis saan taeva," mõtleb tööloom, see kuuendama päeva laps, ja pühib aga tilkuvat higi kondiselt otsalt ja hõreda habeme seest. Hobusel ei olnud vist veel niisuguseid mõtteid. (lk 77)

Nüüd tuli ka Hendrikule meelde, et ta ise ka natuke leiba võtma peab. Ta võttis kivi otsast toidurätiku, istus ise kastest märjale kivile ja harutas toidu lahti. Kolm surnud silku kukkusid määrdunud kivile, üks kõige lahjem veeres veel üle ääre maha. Vanamees korjas need jälle rätikule kokku. Kui ta kesist leiba nii lahtiselt oma ees nägi, kaotas ta kõik muud tahtmised ja soovid ning tormas hammastega leiva kallale, nagu oleks see kõiges süüdlane.

Kukulind kukkus mõisahärra tamme otsas nii iseteadvalt ja häbematult, nagu oleks ta tahtnud ilmale kuulutada, kes neist kolmest kõige õnnelikum, kes kõige õnnetum on. Ka linavästrik lendas küntud vagudesse toitu otsima ja leidiski ka säält hommikueinet, kuhu ta seda ei olnud külvanud. (lk 78)

Isa ja pojad

Aga need inetud inimeseloomad keset toredat metsa segavad ehk kõike seda looduse suurepärasust, seda ääreta küllust igal pool?! Maha tarvis lüüa, ära hävitada — aga ei... need surevad juba isegi: näed nende kõhnu kujusid! Aga kui nad ei sure, kui üks neist kolmestki äkki... mõtlema hakkaks ja oma elu rohkem tundma kui halud pinus, kui kirves kännu kõrval... kui? Kui nemad kõik surra ei tahaks, vähemalt mitte nii, nagu nad elanud on ja sündisid... Kui nad loomulikult surra ei tahaks, need inimesed, kes vägivaldselt sündisid?... (lk 80)

Rõhutud ringides

Tuul, sügisene marukene, liigub alumistes õhukihtides suure rutuga edasi. Kust ta tuleb, selle järele ei küsita, kuhu ta läheb — seda ei tahetagi teada; nii vähe peame tuulest lugu. Võib olla, et see liikumine kusagil mägestikus sündis. Seal kõrgel, maast kaugemal ja päikesele ligemal on ta nii vägevaks paisunud, nii tugevaks kasvanud, nagu meie praegu tunneme. Ja ükskord sureb see elavalt edasiliikuv loodusejõud kusagil lagendikul, siis, kui ta palju head ja kurja on teinud ja selle jõu kulutamise läbi ära on väsinud. Tema — see suur jõud — lõpeb teadmata ja jääb ilma hauata unustusse kõikide poolt.

Hoogude kaupa lendab tuul üle puude ja põõsaste, raputab neid tugevasti, murrab oksi, väänab latvu ja painutab tüvesid. Mõned vanad ja mädad puud peavad jõuetult maha langema, sest et nad kas üksikult seisid või neile võitlejate reas nõrk ühine kaitse osaks oli saanud. (lk 85)

Naisevõtmine

Ema jutustas kaunis elavalt, ette kujutades, nagu oleks kõik juba sündinud, mööda läinud.

"Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna õhtu paras pimedus, tee hää, võiks korra selle reisi ära käia — siis südame päält ära. Millal see parem aeg on?"

Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina pääle ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

Ansu Miina... paraja suurusega inimene... keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk... teeb rätsepatööd... olla vähese kuulmisega...

Niisugused ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli pääs inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte pääle niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi — ta on nagu terve perekonna palgaline, aga naine — see peab tema oma olema, ühtlasi aga ka niisamasugune tööline nagu ümmardajagi. Miks ei või siis töö tarvis üht võõrast tüdrukut võtta, kes jälle ära läheb, kui teda enam tarvis ei ole? (lk 100)

Hauakõne

Inimene, kes sündinud, soovinud, igatsenud, püüdnud oli, inimene, kes kannatanud — kannatanud — kannatanud oli, suri natukene iseäralikul viisil: ta õnnetu, karastatud energiaga, suurte mõtetega, paljude arusaamistega, oli ise kaasa avitanud... Sõbrad ja sugulased ei teadnud palju. Ta lõppenu, oli hea inimene olnud. Aga nüüd tegi sugulastele häbi!

Võõrad nurisesid hirmsasti surija viisakuseta otsustamisvõimu pärast ja tundsid keeva kaastundmust ligidal seisjate häbi pärast. Kõigil oli tore, et niisugune ei ole. Terve küla tundis ennast parema olevat; ülepea — meeleolu oli hea. Ja kõneainet oli, võimalust oma tarkust avaldada. Kõigepealt võidi aga oma vagadust ja puhtust paljude tagasisurumiste järele kord orgi otsa riputada. (lk 116)

Meie ei tea palju: meie kokkutuleku põhjus surnuaiale on tema pärast. Ta olla elamise järele jätnud väga igav-vastikul viisil: hapnik ei täitnud väliste ja kunstlike takistuste pärast enam oma kohust. Vastake: on teil sellest või on teistel sellest teie eluavalduse nähtusest, teie olemas-olemisest kasu? Meie võime ka ilma kasu teadmata sellest mööda saada, veel lihtsamalt — aga teie, nüridustekandjad, ei suuda aru saada. Mis väärtuse, mis mõttelise tähenduse annate ülepea sellele nähtusele, kui teie aastate kaupa ennast hävitate? Meie ei tea palju: suremine on suremine, viisil pole palju väärtust. On ju ka. Aga see on esitaja väärtus: jõud või nõrkuse ootamine. Need on kahel pool valida. Suremiseviisid on kõik ligidalt sugulased, põhjusteks iga kord oma sellekohane nõrkus. Igaüks on enesele kõik: teine juba ei vastuta teise eest. Oleme ja küll ahelalülid, aga kõlbmatuks minemiseks ei suuda teised piiri panna. Muutmise võim on üksikul vaba — seda austagem! (lk 117)
Meie ei tea palju: suremine ei ole tähtis, ta ei ole ka häbistav. Teotavam on juba sündimine eluavalduse ja olemasolemise mõttele. Sündimisega on inimese elu mõtteline tähtsus ära kägistatud, igasugune elu sisemine mõte maha maetud. Järele on jäänud peale sündimist midagi ilmaasjatut, mida igaüks ära kaotada tohib. Alalhoidmiseks ei leita igaveses ajavältuses ühtegi põhjust peale rumaluste. Ja igasugused põhjused on lolluste rahustamiste varjud. Meie ei tea palju: meile räägitakse tagahaua elust. Meie vanemad on niisugused mõtted pärandanud. See on pärandatud hingetõbi, see on puuduliku ajuehituse otsekohene avaldus. Saage terveks! Meie näeme ja saame aru: see on kõik. Kõik on meil oma loodud: hing ja ihu. Siit radadest ei pääse välja, siia piiridesse ei lange võõrast ollust sisse. Ja oma töö peab juba ükskord hästi arusaadav olema. Töö on inimene. (lk 118)

Nimetu elajas

Sa — sopamõistatus. Narriva tatika sarnane reebus nõmmikus. Ja vihma sajab ning jalad on paljad. Aga sina kisud eluhaavu lahti, et põhja näha ses hulluvas rahutuses, et olla ebavaga ja südametu vaevaja. Arumaal on heinad: mu jumal, sina küll neid säält ära tuua ei viitsi. Laske siis kõige pääle inimene tundmuslik olla ja koera kekkivast noogutusest joovastusse langeda. (lk 132)
... Laske teda laulda väga roppe laule hingeõnnistuse, issanda ja sigitamise teotuseks. Ta peab kui kruus hääd õlut oma vahu ikka kuidagi üle ajama. Näete: kõik tahaksid sügavaid, julgeid sõnu, mis tiirastamises lapse lõpuni ära kääritavad. Mõistusele võid märja alusseelikuga mööda pääd lüüa: see on jälle tema pühitsus. Ja talliseina küljes imeb uurakil savine pesa seda sügiselõpu vingu, mis merest tuleb ja petetud närukaupmehega mööda talusid ümber nuusib. Need on koerad, inimese-koerad, see on inimese-siga, teised kõik veavad nimesid halli toru mööda keldrisse, et sissekukkumisel seisma jääda ja eneses luuavarrejämedust valu tunda. (lk 136)
...Meie kustuva valguse sees on kolm roppu lindu. Need on otsalinnud, nõndanimetatud lõputuvikesed. Ühtki neist jeesuse ohvriks viia ma ei raatsi. Aga eks konnadki tule oma külma kaelaga aeglastest, laiskadest paikadest, paluvad meie hinge eest ning jätavad järele niisugused terava valulised jäljed? Kokkumurtud otsad läbipaistvuses rahulise koma all keset merd ja keset taevast. (lk 138)