Mine sisu juurde

Õigustus

Allikas: Vikitsitaadid

See artikkel räägib tavakeele üldmõistest; õigustuse kui epistemoloogiatermini kohta loe artiklist Õigustus (epistemoloogia).


Proosa

[muuda]
  • Ma leian üha enam, et minu kujunduse stiil kuulub omaette liiki ja selles, mida teile saadan, kutsub minu kaitsevaim või ingel teid järgnema, kuhu ta juhatab; kui käituksin teisiti, ei täidaks see eesmärki, milleks üksipäini ma elan, nimelt [...] uuendamaks kreeklaste kadunud kunsti.
Kaks nädalat järjest püüdsin igal hommikul järgida teie juhiseid, kuid kui ma leidsid, et mu püüdlused olid kasutud, otsutasin ilmutada iseseisvust, millest ma tean, et see meeldib igale loojale rohkem kui võõra raja orjalik järgmimine, kuitahes imetlusväärne too rada ka poleks. Igatahes peab mu vabandus olema see: ma ei saanud teha teisiti, see oli minu jaoks võimatu!
Ma tean, et palusin teil anda mulle oma mõtted ja lubasin rajada kõik neile; selles ma ei arvestanud oma vaimuga. Nüüd leian end olevat eksinud.


  • Enamik inimestest ei taha tunnistada oma vigu ja eksimusi, sest vahel on piinlik tehtu pärast, vahel kardame näida teistest kehvemad või rumalamad, vahel oleme põhjustanud kellelegi teisele tahtmatult (jah, vahel ka tahtlikult) midagi halba.
Me ei taha tunda halvasti, eriti siis kui oleme ise selle oma tegudega põhjustanud. Me kipume oma viltu läinud tegusid õigustama juba lapseeas ("Aga Juku ka …") ja ega täiskasvanuks saades asi paremaks lähe, kui, siis rafineeritumaks ja läbimõeldumaks.
Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.
Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.


Luule

[muuda]

ma ei hakka end enam isegi õigustama
keskkool on kõige mõttetum ja igavam koht
maailmas
ning see ei muutu mitte kunagi mitte millegagi
absoluutselt kõigil on
absoluutselt pohhui
ja mina ühena mitmetest olen veetnud tunde
poppi tehes
olles suitsetanud vanades majades
kuurides, metsatukkades
tilkuvate räästate all olen
kuulanud tänavail lonkides rock'n'rolli
lugenud raamatukogudes raamatuid
kirjutanud mitte-kedagi-kottivat luulet sadu
ja sadu lehekülgi
selle asemel et olla koolis
selle asemel et olla tööl
elle asemel et olla milleski edukas
ja ma tõesti
ei kavatsegi end õigustama hakata

  • Triin Tasuja, "punkrock dekadents", rmt: "Provintsiluule", 2009, lk 14-15