Triin Tasuja

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Triin Tasuja, 2015.

Triin Tasuja (sündinud 28. juulil 1989) on eesti luuletaja.


"Provintsiluule"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Triin Tasuja, "Provintsiluule", 2009.


iga provints on omamoodi Tšernobõl
aga võib-olla olen mina tuumaelektrijaam
mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu

  • "köögis istudes aknast välja", lk 5


Siit ma olengi pärit
kus majad on jäänud tühjaks
põlenuks, elektrituks, kulunuks
ja aknad lüüakse katki
ja väiksed krantsid
jooksevad ringi, karjuvad närviliselt

kurb ja armas on see koht
nagu mina
...
Olen liiga noor memuaarideks
aga seda kohta ma veel tahan
endas kinni hoida
kui viimast säilet lapsepõlvest -

Sääse on vanem ja targem
kui mina
aga temagi süda on hüljatud
ja ta lohutab mind:

keegi ei koli enam tagasi
aga olnut ei tiri keegi
ühestki seinast
mis elab nüüd veel metsikumalt

Sääse
mu betoonist külm tugi

  • "sääse", lk 6-7


väikelinnad ongi Eestimaa
pole patriotism see, vaid fakt
iga 9. on ehitaja
iga teine elab väikelinnas

  • "* vahel tundub, et mu ümber..", lk 10


kõik need poisid ja tüdrukud
siia ilma sündinud
kel kodu väärtusena kaheldav
peavad endaga ise hakkama saama

kõik need poisid ja tüdrukud
tahavad elada
aga vahet pole
kas nad on andekad või ei
kas neil on üüratult palju või vähe
potentsiaali elus hakkama saada -
kõik nende püüdlused on valed
...
kõik need tüdrukud ja poisid
sitastes ja haledates
tolmustes endistes tööstuspiirkondades
tahavad hakkama saada
ei taha end paneelmajas või
puukuuris üles puua
võib-olla ei tahaks end nädalast-nädalasse
pilve juua või tõmmata
kopsuvähki suitsetada

kui see kedagi ainult kotiks

  • "sitta kah", lk 12-13


kõik mida olen proovinud
olen pooleli jätnud
olen otsinud ja mitte leidnud
te võite seda mulle ette heita
kui tahate
aga ikka pean ma edasi otsima
isegi kui see tundub olevat mu nõrkus
sest te ei mõista poolelijättu
ja ega ma ise ka ei tea, mille leidma pean
aga enda asemel teisi kuulata
on surm
ja see ei ole
liiga palju öeldud

  • "punkrock dekadents", lk 14-15


mõned päevad on sellised
kus mitte millestki ei muutu mitte midagi
ja ma longin mööda lumiseid tänavaid
sihitult ja mul on ükskõik
nii paljudest tegemata jäetud tegudest
...
ja see kuradi linn ei tea ikka veel mitte midagi
peale suitsevate korstnate, tuule ja puuokstese taeva
ja peale selle ei tea mina ka midagi
sest see loll linn ja loll mina oleme üks
miks muidu
longin mööda lumiseid tänavaid
sihitult rajata nimetult

  • "longin mööda lumiseid tänavaid", lk 17


meis settinud punk
ei kaota eal oma kohta ega tähendust
kui me ka pea kahekümnestena
sukkadega ja meigituna ringi traavime
ning oma robustse avameelsuse
ja hämara huumoriga liiga lärmakalt
linnatänavaid vallutame
...
piltidel ma ehk petan juba ära
kui on kontsakingad ja sukkis sääred ja
joonistatud kulmukaar
kuid mu seest pole siiski kadunud
rumal emotsionaalsus
millele on aastatega lisandunud
lootusetus
lootusetus, mis unistab pääsemisest
ikka veel nii plikalikult sest
millessegi peab ju uskuma
isegi kui kõik, mis mus on
on settinud punk

  • "meis settinud punk", lk 18


lihtsalt pettun
ja kahtlen vahel
kas millekski muuks
kui mõttetuks vormiks
mind üldse on vaja
...
rahulikult püüan olla
ilu ja hirmu piirimail
aga äärmustest olen ma pärit -
kuhu põgenen kui kahtlen?
...
kui kahtlen valgena mustade seas -
kes kinnitab mu elujaatuse?
kui kaotada värvide kontrast
ja tunda, et siiski kõik on sama..

vabadusest ongi saanud miski
milles nagu polekski enam midagi kaotada

  • "kui ma koolist ära jooksen ja räästadtilguvad", lk 20-21


vaata, nüüd on nii
ma lõpetasin keskkooli
ühes neist väikestest neetud linnadest
ja keegi eksamikomisjonist
ei pannudki nii palju näkku
kui ma kartsin (aga siiski piisavalt)
võib-olla saan ikkagi ülikooli
pärast kõiki neid sa-oled-kole-ja-loll aastaid
pärast kõiki neid sa־sööd־meie־laua־taga aastaid
saan ehk töölegi ja
siit lootusetust linnast välja
kuhugi kus ma polegi
linna kõige rohkem omamoodi tüüp
...
tee järele
ole alandatud
ja jää inimeseks
andes käe usule
astu üle valust

  • "*vaata, nüüd on nii...", lk 22


oo romantikud!
oo noored kurvad poeedid ja elukunstnikud!
raudteedel rõdudel suurtes linnades
veinid ei millegi eest millegi pärast
these are the days of roses
poetry and proses

kas meie nooruse suurest luulest
kunagi midagi keegi pidama hakkab
kas isegi mäletame
kui tähtis oli murtud olla?

  • "Salaalaealised", lk 23


Muusika vibreerib
igas viimses rakus mu kehas
ja tähistaeva all tantsin ma kõigil neil pidudel
kus keegi mind näinud pole
sest reaalsus on vale dimensioon
ja polegi oluline
igaühel peetud saab isiklik pidu
...
risti üle raudtee oma bemmi mõlki
monotoonne rahutus öösiti veres
nüüd nüüd nüüd kogu maailm segi kammida
paljajalu, jälle purjus, mõeldes teistest
nagu kainelt pähegi ei tuleks
siin mu sapine teadvus ja alateadvus
keha on silmakirjateener
ainult arukaotus on võti keerata lapsepõlveuks lukku
ise joostes kõikides koridorides
igal korrusel igas majas
käia läbi võimalikult palju tube
mõni voodigi ja palju kööke
odava glamuuri ja biitkirjanduse taustal
ära tunda kõik inimesed vennaks ja õeks

et üks kord rongiga kõik need metsad, karjäärid
ja keskkooli metsikud majad jätta
ja minna
raudtee rööpad seljataha unustada

  • "kolkalapsed", lk 24-25


kõik teavad
et ma olen pärit kuskilt
Lääne-Virumaa perseaugust
ja tulin nüüd linna elama
anonüümsus kammib ära
kuigi nad räägivad et
see Tartu on mingi kaluriküla
soopealne väljaveninud kampsunite kultuur
haisvate boheemlastega
...
poistega on ka
veidrad lood
alles 19-aastaseks saades hakkan mõistma
et nad on ka inimesed
mitte südametud hingesittujad
(ega selleks sool vahet pole]
ja et meil on üsnagi palju sarnast
näiteks see, et oleme inimesed
nii siin
kui sealpool linnapiire

tahaks loota, et ei mina
ega teisedki
seda ara ei unusta

  • "Kentsakas mina-kontseptsioon", lk 26-27


Ma tahaksin ka tunda nii palju inimesi, et nad jookseksid mulle tänaval 100 meetri tagant vastu ja armuksid minusse uuesti nagu lindu, kes oma tikitud tiibadega nii harva üle linna lendab.

  • "*Ma olen kade...", lk 28


ma ei tea
kus ja kas meid üldse veel on
me väikeste linnade koledad tüdrukud
me maailma nukraimad kolkapoeedid
arenemisarmid pidevalt veritsemas
usku ei ole
tunnet ei ole
et midagi kunagi tähendada võiks
kui välja arvata ainult need read
ilma milleta oleks küll
ennast ammu ära tapnud
...
ma loodan, et sa ei näe eal
väikeste linnade koledaid tüdrukuid

ehk saavad neist kunagi
vähemalt lilled kellegi vaasis

  • "*ma ei tea...", lk 29


kunagi sõidan ma ära
jumal teab, millisesse aastaaega
ja ei tunne enam kunagi
et tahaksin kuuluda piiratud korralikkuse perre
mis emapiimagagi pole olnud vastuvõetav
kui kord on niimoodi kästud
pannes mind armastama inimrisu loomulikku kaost

kuigi ma olen elu eest tänulik
tahan ma siiski aina rohkem siit lahkuda
minu jaoks on midagi muud
...
kogu oma kohakurbuses
rõõmustab mind alati pääsemine
nende sarnastesse ja võõrastesse maailmadesse
sest mul on vaja, et asjad midagi tähendaksid

isegi siis kui see pole päris üleni mina

  • "kodu", lk 30-31


Tänan kogu selle mõnituse ja terrori eest
mis on must teinud emotsionaalse hälviku
kes ei usu oma võimetesse
eriti suur tänu matemaatika õpetajatele
kes mulle alati öelnud on, et ma ei saa hakkama
ma ei ole väärt ja ma mõtlen valesti
sest sõja vaim ei rauge
ta kandub inimeselt inimesele
ja mina olen lihtsalt üks loll idioot
kellesse kogu see valu hallitama jätta
sest me oleme eestlased
me peame end koguaeg halvasti tundma
...
Mulle jääb alati meelde
kuidas sa oled arvestanud minu
kui indiviidiga
ja emmanud mind 45-minutiliste
raudsete trellidega
samuti meenutan mõnuga su
numbritekujulisi suudlusi
mis oma keskmise summaga ütlevad
tõelise hinna
et igaüks teaks, mis maksab mu
fakte täistopitud targa
valge ida-eurooplase intelligents

Kui sind igatsema peaks
joon su terviseks ilmselt
tänava äärekivil odekolonni

  • "Ood gümnaasiumiaastatele", lk 32-33

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel