Maris Lauri

Maris Lauri

Maris Lauri (sündinud 1. jaanuaril 1966 Kiviõlis) on Eesti majandusanalüütik ja poliitik.

Artiklid

• Venemaa imperialistliku loogika üheks aluseks on ettekujutus Venemaa suurusest, aga ka ettekujutus, et kõik ühiskonnad ja riigi toimivad sarnaselt Venemaale. Sellele lisandub sügavalt šovinistlik veendumus vene rahva väljavalitusest ja erilisusest ning teiste rahvaste ja riikide püsiv alavääristamine. Selline ülbus ja lühinägelikkus on ka põhjused, miks Vene võim pidevalt ebaõnnestub, kuid see ei tähenda, et ta ei suuda ümbritsevatele palju kahju tekitada.
• Venemaa võimud ja propagandatorud on selgelt ja korduvalt väljendanud oma soove. Esiti tunduvad need läänes paljude jaoks jaburad, mistõttu neid ei usuta, paljud ei usu seda siiani. Kuid Venemaa võtab neid tõsiselt.

See on soov jagada Euroopa, aga miks mitte ka kogu maailm, USA-ga, kusjuures Venemaale tuleksid kõik "põlised Vene alad". Nagu teame, on selleks iga maalapp, kuhu Vene sõdur on eales astunud, olgu või sajandeid tagasi. Lisaks saada õigus otsustada Euroopa riikide ja rahvaste saatuste ja valikute üle ning see ei puudutaks enam mitte vaid endisi Vene või Nõukogude asumaid ja protektoraate.

• Eesti ajaloos on kordunud see, et kui siinne maanurk jääb üksi, kui muu Euroopa tegeleb endaga, kui siin omavahel tülitsetakse, siis alati on Venemaa rünnanud. Need sõjad on olnud jõhkrad ja ülimalt laastavad, selles mõttes ei ole Venemaa sajanditega kübetki muutunud.
• Venemaa ei pea sõda üksnes tavapäraste relvadega. Venemaa rünnakuarsenalis on sõnad, energia ja muu, ikka eesmärgiga tekitada lääne ühiskondades, sealhulgas Eestis, hirmu, ebakindlust, majanduslikke probleeme. See annaks aga Venemaale võimaluse, nagu ajalugu on korduvalt näidanud.
• See, et Eesti on lääne tsivilisatsiooni piiririik, on saanud taaskord kinnituse. See tähendab, et Eesti pingutused peavad olema suuremad ja ettevaatavamad, vahel ka karmimad ja jõulisemad. Riik lihtsalt peab end rohkem kehtestama ja sellega tuleb kõigil Eestis arvestada.
• Venemaa sõda inimeste meelte, mõtete ja vaimu pärast, sõda väärtuste üle on olnud pikaajaline, kuid muutunud viimase poole aastaga eriti agressiivseks ja jälgiks.

See sõda on võtmetähtsusega, sest putinistide soov on muuta lääne inimeste mõttemaailm analoogseks Venemaal valitsevaga, kus tunnistatakse üksnes jõudu, millega lepitakse ja millele alistutakse, kus sõltumatu mõtlemine, kahtlemine ja küsimuste esitamine on kõrgema astme kuriteod, kus ellujäämine ja elukvaliteet sõltub pugemisoskusest ja reetmisvalmidusest ning nõusolekus olla kurjategija. Sellist maailma on väga lihtne valitseda.

• Oma mõtteharjumusi ja uskumusi on väga raske muuta, eksimuste ja petetuks osutumise tunnistamine on emotsionaalselt raske, eriti kui seotud on inimesed, keda oled pidanud sõpradeks või lähedasteks. Kuid kuue kuuga on igaüks võimeline tegema valiku Venemaa ning Eesti/lääne/Ukraina vahel ja esimese valiku puhul peaks inimene mõtlema, kas tema koht on ikka siin.
• Eesti ei ole sõda alustanud, seda on teinud Venemaa. Meie peame end kaitsma, ka siis, kui kuulid ei lenda.
• Seda on ilmselt väga paljudel raske emotsionaalselt aktsepteerida, kuid me peame mõistma, et oleme juba sõjas, õnneks küll mitte n-ö kuumas, kus kuulid lendavad. Piiririigina ei saa Eesti lubada, et siin ollakse vastase poolel, isegi seda ei saa lubada, et ollakse neutraalne või jäädakse kõrvaltvaatajaks, sest selle loogika taga on tihtipeale omakasu ja valmisolek vaenlasega koostööd teha.
• Eestlase sabajuurikasse on kasvanud ettevaatlikkus ida poolt tulevasse. Mõnes on kindlasti ka alandlik hirm, vene keeles: уважение (jah, tean, et sõna tõlge on teine, kuid ma annan edasi selle laialt levinud tavatähenduse).
  • Maris Lauri, "Venemaa sõdib ka Eestiga", 05.09.2022

• Eesti taasiseseisvumine ei olnud mitte lihtsalt vabanemine võõra riigi võimust, see oli vabanemine ka autoritaarsuse painest. Vähemalt nii me tookord kõik arvasime.

Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.

See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.

Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.

• Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.

Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.

• Ongi nii, et mingeid otsuseid on väga keeruline teha: küll võib tunduda, et meil pole piisavalt teadmisi, võime karta eksimist või on otsuse võimalikud tagajärjed ebameeldivad. Kõikideks nendeks olukordadeks on lahendusi, kusjuures ka nii-öelda riiklikke, kuid alati tuleb meil inimestena arvestada, et me oleme ekslikud ja teeme vigu. Peame suutma andestada endale ja ka teistele ning oskama selle teadmisega elada.

Kui ühiskonnas järjest enam inimesi järjest enamatest otsustest loobuvad, siis muutub ühiskond vähem vabamaks. See annab võimaluse esile tõusta erinevat tüüpi ja tasemetel tegutsevatel jupijumalatel. Nagu elu näitab, on viimaseid ootamatult palju, kui neile võimalus anda. Häda on aga selles, et neist võrsuvad ka autokraadid, kes tunnevad mõnu sellest, et saavad teiste inimeste elusid käsutada.

• Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.
  • Maris Lauri, "Vabadusest ja vastutusest", ERR, 14.09.2020