Maris Lauri

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Maris Lauri

Maris Lauri (sündinud 1. jaanuaril 1966 Kiviõlis) on Eesti majandusanalüütik ja poliitik.


Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.
See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
  • Palju lihtsam, kui leppida sellega, et tegudel võivad olla mitteootuspärased tagajärjed, on nende tagajärgedega seotud vastutust endast kuidagi eemale lükata. Selleks on kaks viisi: kas loobuda oma vabadusest või siis püüda vastutus lükata kellegi teise kanda.
Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Ongi nii, et mingeid otsuseid on väga keeruline teha: küll võib tunduda, et meil pole piisavalt teadmisi, võime karta eksimist või on otsuse võimalikud tagajärjed ebameeldivad. Kõikideks nendeks olukordadeks on lahendusi, kusjuures ka nii-öelda riiklikke, kuid alati tuleb meil inimestena arvestada, et me oleme ekslikud ja teeme vigu. Peame suutma andestada endale ja ka teistele ning oskama selle teadmisega elada.
Kui ühiskonnas järjest enam inimesi järjest enamatest otsustest loobuvad, siis muutub ühiskond vähem vabamaks. See annab võimaluse esile tõusta erinevat tüüpi ja tasemetel tegutsevatel jupijumalatel. Nagu elu näitab, on viimaseid ootamatult palju, kui neile võimalus anda. Häda on aga selles, et neist võrsuvad ka autokraadid, kes tunnevad mõnu sellest, et saavad teiste inimeste elusid käsutada.
  • Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias - oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel