Mine sisu juurde

Vabadus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vaba)
Eugène Delacroix, "Vabadus viib rahva barrikaadidele" (1830)
Plinio Nomellini, "Vabadus" (1911)
Kompvekipaber "Vabadus" (Kompvekitehas "Karamell", Tallinn, 20. sajand)
Michèle Battut (* 1946), "Vabadus", s.d.


Proosa

[muuda]
  • Vabadus tähendab olla vaba piirangute ja teiste inimeste vägivalla alt; seda aga ei saa juhtuda seal, kus pole seadust. Kuid vabadus ei ole, vastupidiselt meile väidetule, igaühe vabadus teha, mida ta heaks arvab. (Sest kes saaks olla vaba, kui iga teise inimese tuju võib tema üle võimutseda?) Vabadus seisneb selles, kui igaüks saab enda äranägemise järgi käsutada ja korraldada oma isikut, tegusid, vara ja omandit tema üle kehtivate seaduste piires, allumata selles kellegi teise omavolilisele tahtele, vaid järgides vabalt enda oma.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest", 57, tlk Alar Kilp, Akadeemia 4/2007, lk 897


  • Kui öeldakse, et mõni rahvas ei suuda vabadust taluda, siis tähendab see, et suurem osa sellest rahvast koosneb lurjustest, narridest ja lollpeadest, või et üksainus inimene mõistab neist lurjused, narrid ja lollpead teha.


  • Vabadus ei ole midagi muud kui võimalus igasugustes tingimustes mõistlikult toimida.


  • Vabadus on kõigi täiskasvanud meeste ja naiste absoluutne õigus mitte otsida kelleltki oma tegemistele luba, välja arvatud omaenese südametunnistuse otsused ja omaenese mõistus, tugineda oma tegemistes ainult iseenda tahtele ja järelikult ka vastutada kõigepealt just nende ees, järgmiseks ühiskonna ees, kuhu kuulutakse, kuid ainult niivõrd, kuivõrd need annavad oma vaba nõusoleku millelegi sellisele alluda.


  • Oma hädaks ja orjuseks tunnevad linnaelanikud liikumises vaid üht mõõdet; nad kõnnivad sirgjoont mööda, nagu veetaks neid nööri otsas. Üleminek joonelt tasapinna kahele mõõtmele, nagu üle põllu või läbi metsa rännates, teeb orjad võrratult vabaks nagu Prantsuse revolutsioon. Õhus aga oled kolmemõõtmelises täies vabaduses; pärast pikki paoaastaid ja igatsusi viskub koju ihkav süda ilmaruumi embusse.

Gravitatsiooniseadused ja aeg
"...elu haljas salus
mängivad kui taltsad kiskjad, keegi ei teadnud,
kui õrnad nad võivad olla!"


  • Raamatust võib lugeda, et "Lenin ja Stalin võidurikka revolutsiooni esimestest päevadest saadik pühendusid Nõukogude riigi organiseerimisele", ja et "Nõukogude Liit kinkis vene rahvale täieliku vabaduse, niisuguse vabaduse, nagu ta mitte ühelegi maailma rahvale osaks pole saanud". Päris õige jutt – niisugust vabadust pole nähtud ega kuuldud kusagil.


  • Valged siledad linad kupee magamisasemel olid kui luksuse tipp. Tom silitas neid enne tule kustutamist. Puhas sinakashall tekk, asjalikult pea kohal laksuv must võrk — Tom nautis õndsust, mõtles elumõnudest, mida ta nüüdsest saab endale Dickie rahaga lubada, mõtles vooditest, laudadest, meredest, laevadest, kohvritest, särkidest, eesseisvatest aastatest, mis on täis vabadust ja naudinguid. Siis kustutas Tom tule, pani pea padjale ja jäi peaaegu otsekohe magama — õn­nelik, rahulolev ja enesekindlam kui kunagi varem. (lk 77)
  • Kas see oli nali? Aga Burke-Greenleafi kirjapaber tundus ehtne: paks, kro­beline paber, graveeritud kirjapea; liiatigi ei teeks härra Greenleaf ilma pealgi säärast nalja! Tom läks ootava takso juurde. See pole nali. Kõik kuulub talle! Dickie raha ja vabadus! Talle tundus, et vabadus, nagu kõik muugi, on talle ja Dickie'le ühine. (lk 191)
    • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, sari: Eesti Päevalehe romaaniklassika, 2007


  • VABADUS ON ORJUS.
  • Vabadus on vabadus öelda, et kaks pluss kaks on neli. Kui see on võimalik, tuleb kõik muu iseenesest.
    • George Orwell, "1984", rmt: George Orwell, "Loomade farm. 1984", tlk Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak, Tallinn: Tänapäev, 2017, lk ?


  • Kui vabadus üldse midagi tähendab, siis tähendab see õigust rääkida inimestele seda, mida nad ei taha kuulda.  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)
    • If liberty means anything at all, it means the right to tell people what they do not want to hear.
    • George Orwell, ["Loomade farmi" algne eessõna], rmt: Ian R. Willison, "George Orwell: Some Materials for a Bibliography", London: University of London, 1953, lk ??


  • Teie olete inimene, kes ei mõista, mis vabadus on. Ja mis peaasi, mida paremini te seda mõistate, seda vähem teil seda on.



  • Vabadus on habras ja seda tuleb kaitsta. Selle ohverdamine, isegi ajutise abinõuna, on selle reetmine.
  • Meil on tugev hirm vabaduse ees. Me nimetame seda kaoseks või anarhiaks ja need sõnad on ähvardavad. Me elame tõelises kaoses, kus võimud iseendale vastu räägivad, kogukonnata konformismi ja suhtluseta läheduse ajastul. Me võiksime kaost karta vaid siis, kui kujutleksime, et see on meile tundmatu, kuid tegelikult tunneme seda vägagi hästi.  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud)
    • Germaine Greer, "The Female Eunuch", New York: Farrar, Straus and Giroux, 1970, lk ??


  • Auto hakkas liikuma ja varsti jäid lossivaremed selja taha. Nüüd oli naksitrallidel viimane kui ängistuseraas rinnust kadunud.
"Vabadus," ütles Sammalhabe hardalt. "Ma mõistan alles praegu, mida see sõna tõeliselt tähendab."
"Ja kas te ka tunnete, kuidas vabadus lõhnab," naeratas Kingpool ning liigutas seekord varvaste asemel ninasõõrmeid. "Ma ei tea ühtegi teist asja, mis lõhnaks nii magusasti kui vabadus."


  • "Tollal, kui teie mulle kirjatarkuse ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et vaatemäng huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika ketiga, nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele sütele prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus."
    • Marguerite Yourcenar, "Opus nigrum", tlk Merike Riives, sari: Varamu, Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 232


  • Saarikoski vabadus tähendas ka seda, et keegi teine tema asju korraldas. Iial ei maksnud ta ühtki arvet. Ta kinnitas, et kiskunud nooremast peast kõik arve moodi kirjad kohe puruks ja visanud prügikorvi. Ka mina pidin veel meie posti kaitsma, et ta ei hävitaks kahtlase välimusega saadetisi. Vahel sain alles kirjalikust meeldetuletusest teada, mis arved olid tulnud ja maksmata jäänud. (lk 170)
  • Valamosse asumine oli tema Heinävesile tulekuga iseenesestmõistetavalt seotud. Kui ta oli kogenud kloostri rahu, kus keegi teda kellegagi suhtlema ei sundinud, aga kus ta soovi korral intelligentse vestluskaaslase leidis, hakkas talle seal meeldima. Jumalateenistusele võis tahtmise korral minna, aga keegi ei palunud neist osa võtta. Jumalateenistuse "kõikide meelte esteetika" võlus muidugi ka teda, nagu kogu see ilu, mille keskel ta hetke elada võis.
Päevad kloostris olid täielik puhkus Pentti Saarikoskiks olemisest. Usun, et ta tundis end kloostris vabamalt, kui oli aastakümneid mujal tundnud. (lk 201)


  • Poiss, kes aeglasel sammul läheneb ning tüdruku kõrval seisma jääb, on tuttav, ta ilmub tavaliselt välja just sel nädalapäeval ja sel ajal. Nad ei tereta ning tüdruk ei mõtle sellele, mis poisi nimi on; ta teab, et praegu ei tohi endale küsimusi esitada; just praegu on küllalt põhjust mitte eriti palju mõelda, kõik käib kähku, ja siis võib jälle mõelda. Sinnamaani võib lasta peas vasardada ainsal mõttel, mida ta nüüd oma teadvusse taob, et seda tervenisti täita, nii et sinna midagi muud ei mahuks, nii et see tõrjuks eemale kõik halva – jonnakal mõttel: "Vabadus on raha, vabadus on raha, vabadus on raha."
Vabadus on raha. Poiss maksab talle peo peale enne, kui midagi toimub. Selline on vaikiv kokkulepe nende vahel, vabadus peo peale enne, kui midagi toimub; peaaegu nagu ühes reklaamfilmis, "vabadus väikeses laekas", tema süda on kindel väike laegas, sealt ei võeta midagi välja ega panda sinna midagi sisse. Tema süda pandi hulk aega tagasi lukku ning võti kukkus jõkke, vajus põhja ja jäi kadunuks.
Ema ütles: "Vabadus on raha, ära seda kunagi unusta. Pea eluaeg meeles: kui sul on raha, ei pääse miski sulle kallale, aga ilma rahata oled sa kaotanud, sest sa oled üksi, sul pole midagi peale iseenda. Meiesuguste omanduses pole midagi muud kui meie hing ja ihu, meil on hädavaevalt riided seljas ning vabadus on raha. Ära muutu minusuguseks, tütreke, ära muutu minusuguseks, ära muutu minusuguseks, hoia nina vee peal ning ära muutu minusuguseks."
Mitte läbi suu hingata. Mitte läbi nina hingata. Mitte hingata. Kui tal veab, suudab ta oma töö ilma hinge tõmbamata ära teha, parimal juhul käib kõik välkkiirelt, ta tunneb poissi ning teab, et kui ta on küllalt osav –
  • Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, Tallinn: Avita, 2002, lk 32-33


"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdas ängistus. Põgus nägemus kollaste teede kohal kummuvast sinisest taevast ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma küütides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetud haugas, kes istus kuninga randmel ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuninga käsku.
"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osa vanglatest loome me endale ise. Ja iga mees loob ka oma vabaduse."
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Tallinn: Varrak, 2000, lk 126-127


  • Ma olen vaba inimene. Õppejõud ei pea töö juures tunde täis istuma. Aga ma olen märganud, et kui keegi on kusagil vaba, siis alati aktiveeruvad igasugused bürokraadid ja hakkavad mõtlema, et midagi peab valesti olema: kuidas see tõbras saab nii vaba olla? Ta ju ei taipa, et tööd pole vähem, et tegelik tööaeg võib venida hommikul kuuest öösel üheni ja vahel koguni kuude kaupa.


  • Varem tuli lapsed kasvatada eesrindlikeks ja rahuarmastavateks inimesteks, tänapäeval aga vabadeks. Kuid vabadus polnud ju muud kui tunnetatud paratamatus. Keegi polnud vaba. Ja ei pidanudki seda olema. Juba ainuüksi koolikohustus. See oli riiklikult organiseeritud vabadusevõtmine. Välja hautud kultuuriministri nõupidamisel. Siin polnud tähtis mitte teadmiste vahendamine, vaid see, et lapsed harjuksid kindla päevakava ning parajasti valitseva ideoloogiaga. See oli võimu kindlustamine. Mõni aasta järelevalvet, et ära hoida kõige hullemat. Gümnaasium oli vaikne tegevus kuni täisealiseks saamiseni. Head kodanikud. Kuulekad alamad. Järelkasv pensionisüsteemile.
    • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, Tallinn: Tänapäev, 2012, lk 119



  • Laura saab suurel jõel ujuval laeval aru, mis on vaba­dus. Millest on jutt, millest kogu aeg räägitakse. Nõnda umbes hakkab aimama. Vähemasti sinnakanti. Vesi ja tae­vas. Tuul ja päike. Rõõm kalakestest südames. Laev, mis taltsalt ujub sinna, kuhu sa, inimlaps, kõige kuumemalt ihkad. Kui sa, inimene, võid tuulega kokku leppida, et see tagant tõukaks. Aja Kuramaale mind!
Kuramaa ja Lätimaa on üks ja sama.
  • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 12


  • Sabina lamab kõhuli kabeli ees mustas rohus, raamat ees lahti.
"Kõik, mida ma palun, on vabadus," ütleb ta ja vaatab mulle otsa, tema pupillid laienevad hoolimata eredast päikesevalgusest, kuni silmast jääb järele ainult must tušš ja ehe valu. "Ja kui mulle vabadust keelatakse, mida tehakse alati, siis ma võtan ise." (lk 13)
  • "Jimmie?"
"Jah?"
"Kas tookord ei oleks mitte miski sind siin maailmas kinni hoidnud?"
"Näiteks mis?"
"Ma ei tea, äkki mina..."
"Ole nüüd, Jackie," ütleb Jim naerdes, "see, mis inimesi õnnelikuks teeb, ei ole kunagi mind õnnelikuks teinud. Ja sina oled alati vaba olnud. Sul pole kunagi isa vaja olnud ja sa saad vabalt ilma meheta hakkama." (lk 23)
  • Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, Tallinn: Eesti Raamat, 2017


  • Vabadus ongi raske asi. Kergem on põlvili elada. Küll tuleb küsida, kas inimesel on üldse õigus põlvili elada. Mis jääb siis väärikusest järele?
Päris ilma toeta maailmas ka hakkama ei saa. Kõik teed on libedad. Võid kukkuda ja luud murda. Kui on, millest kinni haarata, võid küll libiseda, aga jääd ikka püsti.
  • Fanny de Sivers, "Igal juhul tuleb elus mõni prohmakas kaela", intervjuu Valve Raudnaskile, rmt: "Vaatlusi maailmale Pariisist. Kogutud teosed III", koostanud Arne Hiob, Tallinn: Gallus, 2020, lk 374



  • Vabadus on õigus, privileeg. Vabadus võetakse endale ja võetakse teistelt. Teise vabadus teeb kadedaks ja ennem loobub inimene mõnest enda vabadusest, kui annab teisele mõne juurde. Sest vabadusel on maitset ainult keset ahistust ja ahelaid.
  • Tegelikult on vabadus alati olemas vaid orjuse teljel. Keegi peab meid orjama, et me saaksime ennast tunda vabana. Keegi peab palavates ja haisvates tehastes meile õmblema riideid ja ketse, et me saaksime kirjutada raamatuid vabadusest ja tõest, keegi peab meile pumpama naftat, keegi peab meile valmistama pomme ja tanke, et me saaksime viljeleda sõjavastast ja transgender kunsti.
    • Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed", Tallinn: EKSA, 2017, lk 34


  • 30-aastane arenguplaan ei ole tänapäeval enam lihtsalt mõeldav. Teame ainult mõningaid asju kindlalt: et inimesed tahavad olla vabad ja rõõmsad.
Ja sellepärast ongi oluline toetada vabadusi. Igal juhul toetada mõtte-, sõna-, ettevõtlusvabadust. See on see, millest tuleb turvaline tulevik. Igasugune mõtte- ja tegevusvabaduse piiramine selle nimel, et meil tuleks turvaline tulevik, on silmamoondus. Seda ei tohi lasta juhtuda.


  • Minu sügav veendumus on siiski, et vaba inimene on ühiskonnale alati palju kasulikum kui orjameelne. Vabadus tähendab ka vastutust. Muide, see tees käib ka võimu kohta — mida suurem on võim, seda suurem on ka vastutus. Kahju, et võimulolijad selle lihtsa tõe tihti unustavad.


Me tahtsime saada vabaks: otsustada ise selle üle, mida ja kus õpime, kus töötame ja elame, kuhu reisime, mida loeme ja mida usume või mitte. Tahtsime lugeda ja näha, kuulata ja arutada, tahtsime võimalust proovida ja õnnestuda. Tahtsime vabaneda sellest vastikust mentaalsest ja vahel ka füüsilisest survest, mis ahistas ja hirmutas, võimust, mis tahtis jagada kõike ja korraldada meie elu vahel üpriski isiklike pisiasjadeni.
See vabadus tuli. Ja ühtäkki oli seda nii mõnelegi liialt palju. Mõni kaotas sihi, sest võimalusi oli nii palju. Mõni tahtis kõike ja ei suutnud valida. Ning väga paljudele sai selgeks, et vabadusel on ka teine pool: vastutus, mis ei olegi alati nii vahva ja tore.
Vabadus tõi paljudele pettumuse vabadusest. Selgus, et palju lihtsam on teha seda, mida teised ütlevad, mitte ise mõelda ja kaaluda oma valikuid. Kuid nii mõnelegi osutus veelgi hullemaks see, et mõningatel valikutel olid ootamatud ja üldse mitte neile ootuspärased tagajärjed. Tuli välja, et nende tagajärgedega tuleb elada edasi ja tunnistada endale, et "ise tegin". See ei ole ent tihtipeale lihtne.
  • Oma vabadusest loobumine on lihtne: las keegi teine otsustab, las ütleb, kuidas peab tegema. Sest kui tagajärg pole meeldiv, saab ju öelda: "Ega mina teinud ega otsustanud! Tema tegi ja otsustas!" Veelgi parem: saab lõpmatuseni ja alati teisi süüdistada.
  • Muidugi nõukogude ajal – nagu igas autokraatias – oli lihtne: valikud olid juba teiste tehtud, jäi võimalus kiruda, sest vastutust ju polnud, kuid polnud ka vabadust, eriti mitte mingit vabadust. Ehk siis: kui me loobume mingist vastutusest, siis peame kaaluma, kas ära antud vabadus on ikka väärt ära andmist. Peame mõistma, et andes sõrme, võidakse võtta käsi ja meid tervenisti.
Vastutusest soovitakse loobuda teinegi kord, eristades vabaduse vastutusest. See on igatsus selle järgi, kus otsustamise teen "mina", kuid, kui tagajärg on ebameeldiv või halb, siis on vastutajaks keegi teine. See on soov jätta endale au ja teistele süü. Neid teisi tuleb karistada nende edukuse eest, sest ei ole ju võimalik, et "mina" ei ole parim või "mina" eksib, seega on need teised oma edukuse saanud tänu süvariigile, sobingute või diilidega.





  • Meie praegune vabaduse mõiste, mis lähtub universaliseerivast, ekstraktiivsest, allutavast, (neo)liberaalsest metafüüsikast, on kõigest üks ajalooline võimalus mõista vaba elu(viisi). Ja pealekauba on ta säärane metafüüsika, mis teeb õnnetuks, sest asetab vabadusesunni üksikisiku õlule. Vabaduse nõudlemine on sund osta, omada, olla naabrist parem, eraldada end kogukonnast, pidevalt ligimesega – ja ka iseendaga – konkureerida. (Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu. Arusaam, et kogu ilm mõtleb ja teostab lakkamatult eluvabadust – ehk muundumist, saamist, (te)isenemist –, on kõigest esimene, kuid esmatähtis samm taipamaks, et vaba saab olla ainult koos. On ainult vabakssaamine koosluses ja kooslusega.


  • Ma usun, et liberaalidel on põhjust hoolida mitte üksnes autonoomiast, vaid ka vabadusest. Ma usun, et vabadusekaalutlused kammitsevad riiklikke sundivaid ettekirjutusi jõulisemalt kui autonoomiakaalutlused, sest vabaduse mõiste on autonoomia omast ühtlasi nii laiem kui ka selgem. Jätta individuaalsed valikud riigi sunnile haavatavaks põhjusel, et need valikud ei põhine sügaval kriitilisel refleksioonil või on tingitud läbimõtlemata harjumustest või sellest, et meedia või "kultuurisurve" on valiku tegijat tema enese teadmata mõjutanud, kaitseks riigi sunni eest väga väheste tegelike indiviidide väga väheseid tegelikke valikuid. [---] Ma leian, et individuaalse vabaduse piiramiseks peavad liberaalsel riigil olema kaalukad põhjused ja seda isegi juhul, kui selline piiramine indiviidi autonoomiat ei vähenda või seda lausa suurendab. Kui liberaalne seisukoht muretseb üksnes individuaalse autonoomia ja mitte vabaduse kaitsmise pärast üldisemalt, on sel paradoksaalsel kombel sügavalt mitteliberaalsed tagajärjed. Riiklikud meetmed, mis kaitsevad naisi kultuuritavade sundusliku järgimise eest, ning meetmed, mis parandades naiste ligipääsu haridusele ja töökohtadele ning kindlustades nende õigusi avardavad naiste võimalusi teatud kultuuritavade üle kriitiliselt juurelda, neid modifitseerida või neist keelduda, edendavad nii naiste vabadust kui autonoomiat. Seevastu katmise keelamine ja muu selline riigi jõuline sekkumine kultuuritavade järgimisse tihtipeale vähendab naiste tegelikku vabadust nende potentsiaalse autonoomia suurendamise nimel. Ma väidan, et feministid peavad olema äärmiselt ettevaatlikud sedalaadi vahetustehingute toetamisega. (lk 148-149)
    • Uma Narayan, "Oma peaga. Valikud, autonoomia, kultuuritavad ja Teised naised", tlk Riin Kõiv, Akadeemia, nr 1, 2024, lk 129–151

Luule

[muuda]

Sa ainult juuri sügavamalt a'a,
Et liiguks kord, mis meil nii kaua tukkus -
See vabadus, see vabastab ka maa.


Kui vaid olla saaks enesest vaba,
Vaba mälust ja muust,
Samavõrd paljas mu süda
Kui puu on detsembrikuul.

  • Sara Teasdale, "Puu" ("The Tree"), kogust "Flame and Shadow", 1920

Allikata tsitaadid

[muuda]

Vanasõnad

[muuda]
  • Niipalju on veel rootsi õigust, et maha kukkudes oma loaga võib üles tõusta.
  • Rikas elab, kuidas tahab, vaene, kuidas võib.
  • Rikas sööb, millal tahab, vaene sööb, kui süüa on.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vabadus&oldid=122667"