Serhi Stahhovski

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Serhi Stahhovski, 2013.

Serhi Stahhovski (sündinud 6. jaanuaril 1986 Kiievis) on Ukraina tennisist.

Intervjuud[muuda]

  • Ma võinuksin mitte naasta Ukrainasse, aga ma ei saanud seda teha ja läksin sinna. Ma ei kadunud kuhugi 2014. aastal. Ehkki toona oli kartusi rohkem. Mu laps oli just sündinud.
Praegu niisugust asja nagu kartus mul polnud. Lihtsalt teadsin, et pean minema, sest kui ma ei läinuks ja kui Ukraina kaoks, siis mida ma räägiksin oma lastele? Et oli meie riik ja enam ei ole? Tean, kui paljud mehed on saatnud oma naise ja lapsed välismaale ning jäänud siia. See pole pateetiline, teistmoodi lihtsalt ei saa.
  • Kui aus olla, ei pruugi sportlane riigi kaitsmisel automaatselt olla efektiivne. See on sama, kui teeksid nädal aega tennisetrenni ja siis visataks sind võistlustel vette – mine võitle ja võida! Mis juhtuks?
Ma oskan lasta – suurepärane, see on juba boonus. Ent olin siiani käsitsenud ainult laskeulatusega relvi. Nüüd patrullin tänavatel. Kui saabusin, öeldi: sa pole sõjaväelane, mida teed siin; meil mehi jätkub, miks tulid? Aga kuidagi saab mind kasutada.
  • Üks on selge – relv on alati ohtlik asi. Alati on oht, et juhtub mõni arusaamatus, sest Kiievis on praegu palju relvi. Relvastatud inimesed liiguvad ringi, on kontrollpunktid. Halvim on see, kui arusaamatus juhtub omade vahel.
  • Olen kindel, et tuntud inimeste viibimine kaitsjate seas tõstab võitlusmoraali. Ja president viibib Kiievis.
  • Kõik on jäänud siia, kõik on ühtsed, sest nad teavad, et meil on ainult üks riik. Ma ei tea, mitu passi on Klõtškol, kuid minul on ainult üks, Ukraina pass. Kui Ukrainat enam ei eksisteeriks, oleksin kodumaata. Ma ei kujuta ette, mida inimene saaks teha kodumaata. Ma ei soovi seda ning seetõttu olen siin.
  • [Volodõmõr Zelenskõist:] Pärast seda kõike, mis ta on teinud, on minu suhtumine temasse muutunud. Meil olid presidendid ka enne Zelenskõid, kuid nad olid esmalt poliitikud ning alles seejärel presidendid. Nad lähtusid alati poliitiku positsioonist, sest nad tahtsid oma poliitikuelu jätkata ja jätkata. Enam see ei tööta.
Zelenskõi on ilmselt ainus Ukraina president, kes reaalselt on president. Ta riskib enda ja oma pere eluga ning näitab moraalseid väärtusi, mida me kõik ootame. Tema jaoks on Kiiev küllalt ohtlik koht, aga ta on siin.
  • Paljud sportlased, kes olid "poliitikast väljaspool", on tajunud, mis kõik on juhtunud, tajunud rünnakute kogu koledust, ning on šokeeritud. Ilmselt on see šokk viinud neist lõpuks illusiooni, et Venemaa on sõber, vend, samasugused õigeusklikud nagu meie.
  • Pole oluline, kas oled Putini poolt või vastu. Selles pole küsimus. Kui oled Putini vastu, siis miks tahad kodus istuda, kardad välja tulla – sind pannakse trellide taha, aga meie inimesed peavad surema? Kui nii, siis istu üksi ja sure seal Venemaal. Ära tule Euroopasse, ära püüa maailmaga suhelda, ela omaette.
  • Lapsest saati polnud mul kunagi tunnet, et Venemaa võiks meid rünnata. Esimene arusaamine tuli 2014. aastal. Siis hakkasin ajalugu uurima ning vaatasin tagasi Tšetšeenia ja Gruusia sõjale, kõigile sõdadele, kus Venemaa on osalenud.
Sain aru, et põhimõtteliselt on nad kogu aeg agressiivsed. Kui see meiega juhtus, alles siis avanesid meie silmad. Sama oli ju olnud Tšetšeenias ja Gruusias. Kahju, et meid on nii kerge viia eksiteele.
  • Sõda Ukrainas pole ainult Putini sõda. Ukrainasse tuli 200 000 sõdurit, Venemaal toetab sõda 70 protsenti elanikkonnast. Mis Putin?
Vene sõdurid saab jagada kahte kategooriasse: ühed, kes ehmuvad ja tahavad otsa ümber pöörata, ning teised, kes on täielikud röövlid, tulid rüüstama ja tapma. Nende nekrutid pole moraalselt tugevad. Nad satuvad paanikasse ega tea, mida teha. Paraku ei tea keegi, kes vastastest on tapja ja kes kardab.
  • Arvan, et isegi kui nad lahendavad omas riigis oma probleemid, nende juhtkond vahetub ja hakkab maailmas toimuvasse suhtuma adekvaatselt, ei teki minu eluajal enam Ukraina ja Venemaa sõprust.
  • Putin teeb seda kõike, sest ta ei suuda taluda enda piiri taga tugevat ja tänapäevast Ukrainat. Meil on ühist piiri tuhat kilomeetrit. Tinglikult võttes – kui Ukraina jõuaks oma arengus Poola tasemele, kukuks Venemaa kokku. Sest inimesed ületavad piiri ja näevad, kuidas me elame, lähevad tagasi ja näevad oma rämpsu. Kuidas nii? Meie oleme Venemaa, sama, mis Ukraina, aga neil seal on asjad paremini? See on Putini suurim probleem.
  • Putin peab surema. Teist võimalust pole.
  • Küsimus on selles, et maailm peab mõistma, et Putin šantažeerib tuumarelvaga. Et kui keegi läheb Ukrainale appi, alustab ta tuumasõda. See on kohutav.
  • See kõik juhtub 21. sajandil… Ma ei kujuta ette, kuidas maailm suudab sellist asja taluda. Sest isegi kui me võidame, jääb oht maailmale alles.
  • Võitnud oleme siis, kui Ukraina on taas oma õigetes piirides. Mõistan, et presidendil on õigus läbi rääkida ja sõlmida kokkuleppeid, ning ta teeb Ukraina jaoks parima. Saan aru, et Krimmi küsimus on väga keeruline. Mina ei annaks Krimmi puhul alla. Kindlasti aga tuleb vabastada DonbassDonetsk ja Lugansk.