Gruusia

Proosa

• Ta õppis Tiflisis, Pedagoogilises Instituudis. Tal polnud raha, ta sõi viinamarju ja juustu. Aga ta pani viimase välja, et olla elegantne, kanda hästiõmmeldud rõivaid. Linnapargis, õhtuse rahvapeo ajal, käskis gruusia vürstitar Tševtševadze kutsaril peatada lahtise landoo, mille ette oli rakendatud neli valge lakaga hobust. Minu isa seisis, nõjatudes vastu õitsvat akaatsiapuud ning suitsetas pikka ja kallist paberossi. Armastus sündis esimesest pilgust. Sõnatult istus minu isa tõlda. Kutse olid saatnud vürstitar Tševtševadze silmad, mis olid pigimustad, vürstitar Tševtševadze huuled, mis olid roospunased, vürstitar Tševtševadze käed, mis olid valged nagu lumi Kazbeki tipul. Voorusliku Joosepi ja Potivari naise lugu kordus. Minu isa oli uhke ja järeleandmatu, ning ma ei taibanud kuidagi, mispärast. Ta ei sõitnud vürstitari sakljasse, ta ei tahtnud süüa tema šašlõkki, ta ei nõustunud jooma punast veini, mis oli lambanahast burdjukis sügavale maasse kaevatud, ta loobus isegi tema väikese sõrme suudlemisest. Isa ronis landoost välja ning kadus piki kitsast jalgrada teravatipuliste kaljude vahele. All oli sügav mäekuru, ning vürstitar Tševtševadze käskis kutsaril üksi hobused ja landoo tagasi viia. Kui sõiduk käänaku taha oli jõudnud, hüppas vürstitar alla, kohisevasse ja vahutavasse Terekki. Tema surnukeha ei leitud. Tereki tormakad vood kandsid selle Musta või Kaspia merre, nüüd ma enam ei mäleta, kumba. Armastus suri, olles vaevu sündinud, minu isa aga seisis õhtuste pidude ajal taas linnapargis, nõjatudes vastu akaatsiapuud. Jalutajad silmitsesid teda, ilusad naised keerasid pelglikult kõrvale, ja kui mõned salamahti saatsidki talle austavaid pilke, jäi ta vankumatuks nagu kalju, mille külge oli kunagi aheldatud Prometheus.

Ema, kuulanud neid tähelepanuväärseid legende, poetas vahel mõne pilkliku märkuse. Et Kaukaasias oli tsaariajal palju vaeseid vürste ja vürstitare ning et osa neist teenis kelnerite ja ettekandjatena kõige odavamates Tiflisi restoranides, kus võis tellida ka ainult viinamarju ja juustu. Kuid isa ei teinud kuulma neid tähelepanuväärseid märkusi.

• Antanas Škema, "Valge palakas", tlk Mihkel Loodus, LR 20-22 1992, lk 24

• Gruusia piirivalvur vaatas mu Eesti passi: "Esimest korda Gruusias? Ärge olge nii ehmunud." Ning andis mulle kommi, jälle karamelli. Selja taha jäi karm, lumine ja liivakarva Armeenia, ees aga paistis helge, õilmitsev ja tsitruseline Gruusia.

Tbilisi, mis meenutab idamaist Pariisi, tegi mu ära samal hetkel, kui marsa mööda Rusthaveli prospekti kesklinna jõudis. Õhtul viis pisut hajameelne filosoofiaõppejõud Tamar mu adžaaria hatšapurit sööma (Gohariku soojal soovitusel) ning ütles, et armeenlaste ja grusiinlaste hõõrumise põhjuseks on konkurents. Armeenial ja Gruusial on sarnaste probleemidega iidne ajalugu - kaks tillukest varakristlikku maad keset moslemeid. Loomulikult peavadki nad võistlema.

• Brigitta Davidjants, "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia", 2010, lk 143

• Saakašvili on tõeline läänelik riigimees. Temas peitub tõelist george-bushilikku energiat. Gruusia ehitab läänelikku ühiskonda, sellepärast Venemaa neile nii suure raevuga kallale kargaski: see korrumpeerunud Gruusia, kes oli neile elu läbi šašlõkki küpsetanud, tahab teha edukaid reforme ja astuda NATO-sse!
  • Valerija Novodvorskaja, intervjuu: "Eesti ärimehed hoidku Venemaast eemale", EPL, 03.05.2010

• Phothi kesklinnas astus ligi grusiinist miilitsamajor ja tahtis teada, kes me oleme.

Raporteerisin, et Soome televisiooni võttegrupp ja et operaator on Ееstist.

"Ahhaa! Брат дорогой!"

Gruusia miilitsamajor sattus eufooriasse, nagu oleks sugulastega kokku sattunud. Kutsus õhtuks enda juurde ja võttis meid vastu, laud oli lookas. Pudel joodi nii ruttu tühjaks, et ei jõudnud kissa (kass) ka öelda, nagu Hannu tabavalt kommenteeris. Hommikul, kui üles ärkasime, hakkasime arutama, kuidas siit Phothist siis ikkagi Tbilissi pääseks.

Miilitsamajor helistas sõbrale, äkki see viskab ära. Sõbral oli auto remondis. Kellelgi oli veel mingi probleem.

Miilitsamajor pikalt ei mõelnud, teatas kuraasikalt, et pole hullu, viib meid ise Tbilissi. Ajas žigulli kuuri alt välja ja asus kolmeliitriseid tšatsapurke pagasnikusse laduma — sest kui seisab ees nelja-viietunnine sõit, peab hoolitsema, et viinavarud tee peal ei lõpeks. Miilits oli rooli istudes jumala täis, aga kellelegi ei tundunud, et midagi valesti oleks. Laulis kõva häälega ja muudkui vajutas.

Paar tundi olime sõitnud, kui miilits mägiteel žigulli kinni pidas ja teatas, et nüüd on piknikupeatus. Üle kuru avanes võimas vaatepilt, paremat piknikuplatsi poleks olnud võimalik tahta. Miilits laotas kapotile teki ja kuhjas sellele juustud-värgid-puuviljad-juurviljad. Pagasnikust koukis kolmeliitrise tsatsapurgi ja paigutas selle fruktide keskele nagu samovari.

Mu süda aimas halba ja põhjusega.

Pokaalide asemel lõi miilits lauale 200grammised klaasist hapukoorepurgid, valas need triiki tšatsat täis ja hõiskas, et need juuakse põhjani.

Klõmm — rahvaste sõpruse terviseks!

Viis minutit vahet, natuke juustu ja sibulat ja uus ring: selle terviseks, et me ikka kokku saime!

400 grammi oli ära joodud — mis see tšatša on, 80-90 volti! — ja ma vaatasin, et kui nii edasi läheb, olen ma varsti pikali maas. Võtsin kaamera välja ja ütlesin, et igaühel oma amet - teie jooge, mina filmin!

Mäletan Hannu pilku pärast kolmandat purgitäit. Pisarad jooksid sorinal ta silmist.

Nad virutasid kumbki neli koorepurgitäit tšatšat hinge alla ja sõit jätkus, laulev major roolis.

Enne Tbilisit tehti veel üks peatus. Miilitsamajoril tuli sugulaste juurest läbi astuda, tere öelda ja teada anda, et kallis sugulane tuleb õhtul öömajale. Sugulased lõid lauda kohaliku konjaki, mis tšatša kõrval tundus lahja nagu kaevuvesi.

• Madis Jürgen, "Rindeoperaator Ivar Heinmaa", 2014, lk 27-28

• Kui Venemaa oli Abhaasia Gruusia käest "vabastanud", jäid kunagi õilmitsenud kuurordid Musta mere ääres täiesti tühjaks. Seesama stsenaarium ootab nüüd "vabastatud" Krimmi. Kirevast suvituskohast saab mannetu paik, kuhu ei taha sõita keegi ei Venemaalt ega Ukrainast. (lk 69)
• Keda peaks lääne avalik arvamus pärast selget laissez-faire'i seoses äkkrünnakuga Gruusiale 2008, pärast Krimmi annekteerimist ja invasiooni Ukrainas veel huvitama? (lk 83)
  • Mihhail Šiškin, "Sõda või rahu", tlk Tiiu Relve ja Krista Räni, Loomingu Raamatukogu 2022/35-37

• Pärast doktorantuuri lõpetamist veetsin ühe semestri Tbilisi ülikoolis ja just siis toimusid rünnakud sealsetele veganikohvikutele, millest mul tekkiski huvi, miks või millega seda põhjendatakse. [---] Šašlõkk ja paljud liharoad on Gruusia identiteedi essents, ent Gruusia köögis on ka väga palju häid taimseid toite. Need on seal kogu aeg olnud, aga järsku peeti veganlust suureks ohuks, mille leviku tõttu jääb Gruusia identiteet järjest nõrgemaks. See on siiani üks jaburamaid vandenõuteooriaid.
  • Mari-Liis Madisson, intervjuu: Jens Raavik, "Väljamõeldud koroona, lame Maa, kiivalt varjatud ufod – mis paneb valet uskuma?", Postimees, 28. veebruar 2022