Brigitta Davidjants

Brigitta Davidjants (sündinud 13. juulil 1983) on Eesti muusikateadlane, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik.

"Ida läänepiiril"

Brigitta Davidjants, "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia", 2010.

• Mu ema on ühelt poolt eestlane ja teiselt poolt lätlane. Isa on armeenlane, kuid peab end vist sama palju eestlaseks, õigemini eurooplaseks - ma pole sellest veel päris täpselt aru saanud. Mul on kaks vanemat õde ja noorem vend ning meile kõigile meeldib mõelda, et oleme rahvaste sõpruse produktid. (lk 6)
• Omar vaatas mind niiskete silmadega ja küsis, kas ma islami kohta olen lugenud. "You should definitely read about it," lisas ta. "Kas sa kristluse kohta tead midagi?" küsisin mina vastu ja lisasin sama targalt: "You should definitely read about it." Tõsimeelse kristlase teesklemine aitas mind üldse igas eluolukorras. "Sa jood!" hüüatas ehmunud saudi. "Loomulikult. Alkoholil on tähtis koht kristlikus jumalateenistuseski," vastasin mina. Nagu oleks pidev tinapanemine kristliku kultuuri lahutamatu osa. (lk 7)
• Neljandas tunnis õppisime tegusõnade pööramist. Esialgu läks käiku sõna "kartma". Mina kartsin pimedust ja uiguur koeri. Ku kartis Põhja-Koread ja vaesust. Palestiinlastel tegi keegi otsa lahti ja ütles, et kardab Allahit. Mispeale selgus, et Allahit kardavad ka kõik ülejäänud neli palestiinlast. Samuti Omar. "Aga kas sa oma vanemaid üldse ei karda?" kukkusin ma norima. Pika pinnimise peale tuli välja, et kardab ka neid. Ja madusid. (lk 7-8)
• Järgmine sõna oli "vihkama". Õpetaja vihkas George Bushi: "Ben George Bush'tan nefret ediyorum." Ku vihkas Põhja-Koread. Palestiinlased nagu üks mees Iisraeli. Üks oli vist enda meelest jube originaalne ja ütles, et vihkab Ariel Sharoni. Mina pigistasin sõnastikust hädaga lause: "Nefret etmek çözüm yok." Ehk siis: “Vihkama lahendus ei ole." Palestiinlased vaatasid mind mõistmatu näoga. (lk 8)
• Keelekursuseid alustasime Erasmuse tudengitest kolmekesi: mina, makedoonlane Mihail ja sloveenlane Miro. Kursused tähendasid viis päeva nädalas neli tundi päevas türgi keele grammatikat. Miša loobus juba pärast teist tundi ja läks keeltekooli kõrval asuvasse baari ettekandjaks. Mina pidasin vastu kaks nädalat, Miro kaks ja pool. "Mõttetu aja raiskamine," ütles ta, kui uurisin, miks ta alla andis. (lk 8)
• Niipea, kui pääsesime hommikul kell kaheksa ärkamisest, läks lahti üks lõputu joomine ja trall. "Kas sa siis ei tea, et Erasmuse vahetusprogramm on seksturismi üks alavorme," õelutses vana kursavend Sten. Mina naersin, sest arvasin, et poiss sai hea naljaga maha. Kohapeal selgus, et Stenil oli õigus. (lk 8)
• Üldiselt ma erasmuslaste pidudele kuigi sageli ei sattunud. Seda enam, et peod olid kõik lootusetult ühte nägu. Enamasti voolas ojadena õlut, poisid lõbustasid end üksteisele otsa hüppamisega ja röökisid armeenia pagulaste võsukestest koosneva bändi System of a Down saatel: "I don't think you trust in my self-righteous suicide!" Sealjuures tegid seda ühest suust ka kõik noored türklased. (lk 9)
• Tüüp tundus kahjutu. Selline sada protsenti gei. Seepärast julgesin ka üsna familiaarne olla.

"Millega tegeled?"

Ja kus nüüd läks lahti! Töötab Gazi Ülikoolis ajalooõppejõuna, aga see ei meeldi talle üldse. Tegelikult on ta DJ, "dei-džai". Elektro ja värk. Kas ma Tiestot tean? Oh, that's my girl! Ja üldse on ta hingelt täiesti eurooplane. Ei salli Türgi valitsust. Tahaks hoopis Euroopasse kolida. Näiteks Pennsylvaniasse. Vabandust, kuhu? Pennsylvaniasse, Euroopasse. Ja-jah, sinna ta saaks kergesti viisa. Aga kas eestlased narkot teevad? Mida nimelt? Hapet teevad? Ei tea, mõned vist teevad... Yeah, that's my girl! (lk 10)

• "I'm married," vibutasin mina meestesumma ees oma kätt. Sõrmes polnud mul muidugi abielusõrmus, vaid mingi suvaline hõbejunn. Poiste nägudest peegeldus hämming. Lõpuks tegi üks paksuke Cem märkuse, kas abielusõrmus ei peaks olema vasakus käes. "No-no-no, this is the Estonian way," vastasin ma tähtsalt. Ja seda vabandust sai, muide, igal elujuhtumil kasutada. (lk 11)
• "Natsionalism on sama mis patriotism."

Just sellise lausega sai maha kursavend Emre, kui olin talle tagasihoidlikult oma arvamust avaldanud, et natsionalismis pole midagi toredat, ning lisanud, et Eestis ei kuulu enda natsionalistiks nimetamine hea tooni juurde. (lk 13)

• Muide, ükskord, kui seletasin talle oma eesti, läti ja armeenia hübriididentiteedi olemust, soovitas ta mul türklaseks hakata. Mõtlesin alul, et poiss teeb nalja. Siis sain aru, et tal on tõsi taga. "Atatürgi järgi pole türklane etniline kuuluvus. Türklane võib olla igaüks, kes võtab omaks vastavad põhimõtted. Nii et sa võid esitada avalduse ja võimalik, et see ka rahuldataks." Niisiis, annan ära oma Eesti kodakondsuse ja Euroopa Liidu passi ning hakkan türklaseks? (lk 13)
• Õnneks ei võtnud ma Emred enam kuigi tõsiselt. Enda sõnul oli ta sotsiaaldemokraat. Mis ei takistanud teda pärast teist õlut väitmast, et kurde pole olemas.

"Kes nad siis on?"

"Türklased!"

"Miks nad end siis kurdideks nimetavad?"

"Ei mina tea. Inglased nimetasid neid niimoodi 20. sajandi alul. Sealt nad selle idee saidki, et on eraldi rahvus."

Sama laua taga istuv kurdi tüdruk vaid naeratas ujedalt. (lk 13)

• Hiljem pidi Can Erasmuse programmiga Eestisse õppima tulema. "Sa oled nii ilus ja tark, et leiad Eestist kohe uue," lohutasin ma teda, kui tüdruk ta maha jättis. "Vaata, Brigitta, ma ei suuda isegi Türgi 70 miljoni seast girlfriend'i leida. Kuidas peaks see pooleteise miljoni hulgast õnnestuma?" ajas Can vastu. (lk 14)
• Patriotismi üks alaliike on türklaste jaoks Atatürgi armastus. Ankaras vaatas Atatürk mulle vastu iga nurga peal. Või mis iga nurga - iga seina peal. Avastasin kord Eesti saatkonda põigates, et Ilvese nägu pakub pärast Atatürki üllatavalt mõnusat vaheldust. Minu jaoks oli aga täielik müstika, et Türgit moderniseerinud mehest endast on puuslik tehtud. Kui ma seda Emrele ütlesin, mõjus see talle miskipärast komplimendina: "Nagu paganlik kultus, eks ju?" Kui lisasin veel, et kõik õppejõud, olenemata ainest, lasevad mul eksamiks kirjutada referaadi Atatürgi revolutsioonist, leidis ta samuti, et see on jumalast normaalne, ning soovitas mul külastada Atatürgi mausoleumi Amtkabiri.

"Mis asja ma sellest Atatürgist ikka vahin? See on ju kõigest laip!" toksisin msn-is nõutult vanemale õele Kristiinale. Tollal ma veel ei teadnud, et Atatürk polegi nagu Lenin ilmarahvale imetlemiseks välja pandud. Mis omakorda muutis asja täiesti mõttetuks, sest mida ma siis üldse sinna mausoleumi ronin. "Väidetavalt on ta Anitkabiris, aga mina ei usu seda. Rahvas räägib, et ta on sealt ammu ära viidud," väitis mu korterikaaslane Beste. "Ta võib olla peidus näiteks Abdullah Güli voodi all," püüdsin mina teravmeelitseda, parafraseerides kunagist Mona Lisa röövi. Nagu ikka, läks mu eesti huumor vastu seina. (lk 14-15)

• Nezan oli piltilus kurdi tüdruk, kes kirnus vahetpidamata suitsu, töötas Ankara Ülikooli juures ning kiitles pärast viieminutist tutvust, et loeb Marxi ja Leninit ning Schopenhauerit ja Freudi. "Freudile ma sülitan. Miks ma peaksin meeste peenist kadestama?" krimpsutasin mina nägu. "Loe parem Woolfi." Mispeale Nezan elavnes ja ütles, et Woolf on ta lemmikkirjanik. Ja olimegi sõbrad. (lk 15)
• "Kui ma läksin esimest päeva Diyarbakiris kooli, ütles õpetaja, et Atatürk on meie kõigi isa," rääkis Nezan. "Ja et me kõik peame teda armastama. Hiljem läksin ma koju ja teatasin isale, et nüüd armastan ma Atatürki. Isa tõmbus näost täiesti imelikuks ja ütles: "Tule nüüd, tüdruk, korra siia. Mis sa ütlesid?" Ja lubas peksa anda, kui ma seda veel kunagi kordan." (lk 15)
• Tee peal nägime järjekordseid mehi karjudes miitingut pidamas.

"Mis seal toimub?"

"Ah, ühe islamipartei esindaja sai kohalike valimiste ajal surma ja nüüd nad tahavad selle eest kohti saada."

"Mis loogikaga?"

"Mitte mingiga." (lk 16)

• Arsti juurde läksime otsemat teed pidi, põigates läbi Ankara Ülikooli juuraosakonna hoovi. Seal istusid mõned mosleminaised, peas parukad, mille alt paistsid omakorda pearätiviirud. Pärast Atatürgi reforme 20. sajandi alul ei tohi enam koolis pearätiga käia. Nad nägid välja nagu Rambodest transvestiidid. (lk 16-17)
• Arst nägi välja nagu jõuluvana. Vaatas keelt, kurku ja kõrva. Küsis siis, kas ma suitsetan, ja saatis mu röntgenisse. Seal tegi üks onkel minust pildi ära, vaatas seda vastu valgust, naeris ja korrutas: "Çok güzel! Çok güzel!" Kõmpisime arstikabinetti tagasi. Arst vaatas röntgeni üle, kirjutas diagnoosiks "liiga väike nina" ja keelas magada, suu lahti. "Aga ma ei maga ju suu lahti!" protesteerisin mina. Arst ega Nezan ei uskunud mind. Seepeale läksime Nezaniga õue, istusime trepile maha ja panime suitsud ette. (lk 17; Çok güzel - türgi k väga ilus)
• [Nezan:] "Diyarbakiris elades tahtsin ma minna mägedesse võitlejaks. Mu onu käis pidevalt üle piiri Iraagis. Mulle ütles ta, et Nezan, käi ülikoolis ära. Sa pead ülikooli minema. Aga ta tapeti ära. Lasti keset Diyarbakiri maha."

"Ja mis siis sai?"

"Siis ma tulin Ankarasse ülikooli ja avastasin, et tahan hoopis reisida ja keeli õppida. Et mulle on tähtsad mu õpingud. Tahan poistega väljas käia ja ilus naine olla. Kurdiks olemine pole minu jaoks enam oluline." (lk 17)

• "Ma ju ütlesin, et sa oled mu hingesugulane!" rõõmustas Nezan. Ja mina koos temaga. "Aga kurdid ei ole head inimesed."

"Miks?"

"Sest kui nad oleksid, siis nad teeksid midagi oma rahva jaoks. Mu sõbrannad kah räägivad, kuidas nad on kurdid, aga ei oska isegi kurdi keeles kirjutada."

"Võib-olla pole nad lihtsalt haritud? Teie riik ei paku ju selleks erilisi võimalusi," julgesin oletada.

"Võib-olla." (lk 18)

• "Aga millest ma kurdide puhul aru ei saa," jätkasin ma ääri-veeri, "on see, et okei, ma mõistan, et Türgi riik ahistab teid, aga kui ma kuulen, mis toimub kurdi naistega, siis see on topeltjube. Ja seda teevad ju kurdi mehed! Nagu ma aru saan, siis kõik need aumõrvad ja mitme naise pidamised toimuvad just kurdide juures?"

Nezan ei solvunudki, vaid kordas ainult: "Ma ju ütlesin sulle, et kurdid ei ole head inimesed." Ja jutustas seepeale, miks ta tšadrat ei kanna.

"Kui ma olin kolmteist, ütles tädi mu emale, et Nezan on nüüd nii vana, et peab õppima käituma nagu naine. Seelikuid kandma ja kõik see värk. Ema siis püüdis mulle pearätti pähe suruda. Mina hakkasin nutma ja tema lõi mind. Mispeale ma otsisin majast üles kõik aspiriinid ja neelasin alla. Aga siis hakkasin kartma, rääkisin emale ära ja nad viisid mu kiirabisse. Pärast seda ei tulnud pearätt enam jutuks."

See võttis mu tummaks. Ka mina neelasin umbes samal ajal tablette, ainult et mingi kahtlase Lasnamäe kuti pärast.

Nezan pani samas vaimus edasi: "Ja ega pearätt sind kaitse. Meil Diyarbakiris juhtus selline asi, et mingid kutid varastasid ühe tüdruku, et ta ära vägistada. Ja panid talle koti pähe, et nägu näha poleks. Siis tuli ühel mõte kott peast võtta ja ta nägi, et see on ta õde."

"Mis ta tegi?"

"Tappis õe ära ja enda ka." (lk 19; tšadra - pearätt)

• Minu arust polnud Nezanil õigus, kui ta väitis et kurdid ei tunne enda vastu huvi, sest neid oli täis kogu keele- ja ajaloo-geograafia teaduskond (suurepärane võimalus tõlgendada ajalugu poliitiliselt). Ja ühes kurdidega vasakpoolseid türklasi. Ning seetõttu ka automaatide ja kumminuiadega politseinikke, kes iga päev bussiga kohale kärutati ja kes hoone ümbruses valvet pidasid, et noorus ülekäte ei läheks. Oletasin, et arvestades, kui paljudele kurdidele meeldib mägedes kükitada ja Türgi riigi vastu võidelda, mõtleb valitsus neid humanitaarkallakuga teaduskondadesse lastes, et nii on ohutum. Ikka parem kui et nad massiliselt tuumafüüsikuteks õpivad. Aga seegi loogika on üsna vildakas, sest paljud suured revolutsionäärid nagu Lenin olid just pehmete erialade esindajad. Ja kuna parempoolsed parteid esindavad Türgis natsionaliste, on Lenin seal teaduskonnas mõistagi popp. (lk 20)
• Seekord oli koolihoovi püsti pandud lett, kus olid reas müügil Mao Zedongi, Che Guevara, Marxi ja Lenini šedöövrid.

"Me oleme oma valitsuse vastu," seletas mulle lahkelt noor türklanna. Õigemini tõlkis tema juttu üks kutt, sest keskmine noor türklane ei kõnele ühtegi keelt peale emakeele.

"Miks?"

"Sest meie valitsus on fašistlik."

"Mis mõttes? Mida teie fašismi all mõistate?"

Nüüd avaldas poiss oma isiklikku arvamust: "Kui sa liidad natsionalismile rassismi, on tulemuseks fašism. Ja seetõttu juhtub hirmsaid asju. Näiteks eelmisel aastal pussitasid mind natsistid kooli ees." Ning kergitas oma särki.

"Miks?"

"Sest ma olen anarhist."

"Kuidas nad sellest aru saavad?"

"Välimusest. Mul on kõrvarõngas. Ja habe."

"Ma mõtlesin, et moslemid käivadki habemega ringi."

"Jah, aga mul on teistsugune habe. Euroopalik.” (lk 21)

• "Näiteks mina olen armeenlane," salgasin ma oma ema maha.

"Mis asja?! Kes?!"

Küllap nägi ta esimest korda elus oma silmaga müütilist armeenlast. Nagu ka Armeenia armeenlane pole kunagi näinud türklast. Mistõttu stereotüübid nii visalt püsivadki. Vaenlast, kellel pole nägu, on ju palju kergem vihata. Mis on iseenesest suur lollus, sest tegelikult pole ühtegi põhjust, miks ei peaks armeenlased ja türklased omavahel ilusasti läbi saama. (lk 21-22)

• "Kas sa saad sellelt tüdrukult küsida, miks ta neid raamatuid müüb?"

"Ta ütleb, et on vasakpoolne ja võitleb fašismi vastu."

"Ahhaa..."

"Ja tema suurimad iidolid on Lenin ja Stalin."

Sel hetkel mõtlesin, et lasin midagi kõrvust mööda:

"Kuidas, palun?"

"Lenin ja Stalin," kordas poiss. Tüdruk tema kõrval naeratas, ise näost särades.

***

"Mida kuradit nad teile ajalootunnis räägivad?" küsisin ma koju jõudes toanaabrilt Bestelt. "Mis juhtus?" ehmus too. Lehvitasin ta nina all vasakpoolset ajakirja, mille kaanel ilutses Marxi habe. "Ma läksin kooli. Ja seal nad müüvad oma raamatuid ja räägivad vasakpoolsusest. Ma siis küsisin, et mis värk sellega on. Ja üks tüdruk ütles, et ta on fašismi vastu ning tema iidolid on Lenin ja Stalin! Kas te üldse teate, kes oli Stalin? See on sisuliselt sama mis Hitler. Ja selliste pärast passivad meil kooli värava taga automaatidega mehed?" "Ma arvan, et siin ei räägitagi koolis neist asjust," püüdis Beste asja pehmendada ja pakkus mulle baklavad teega. (lk 22-23)

• "Mis nende pearättidega siis ikkagi toimub?" küsis üks mees haigutades, kui oma epistli lõpetasin. "Ei midagi. Lihtsalt seksikas moeelement," vastasin mina tigedalt, teadmata, kui lähedal olin sel hetkel mingis mõttes tõele. Ja mis siin salata, kui pisut järele mõtlesin ei suutnud ma sõpradele pearätikute kinnisideed isegi pahaks panna, sest olin sama asja juba korra läbi teinud. Kui läksin aastaid tagasi kristlikusse Armeeniasse, tundsid ka tookord inimesed muret, kuidas ma seal "kaltsupeade" keskel hakkama saan.

Pole siis ime, et kui jõudsin Türki, olin esimese hooga rabatud, kui palju on seal tegelikult pearätiga naisi. Mind ei suutnud veenda isegi hoca sõnad, mille kohaselt Türgi on ilmalik riik, mis järgib Atatürgi põhimõtteid, ja seetõttu ei hakka sealne mentaliteet kunagi Iraani omaga sarnanema. "Kas nad kõik ongi usklikud?" küsisin ma Bestelt ja Nezanilt. "Muidugi," vastas esimene. "Muidugi mitte," kostis teine. "Aga miks nad siis tšadrasid kannavad?" "Tahavad. Neil on ajud ära pestud," ütles Beste. "Perekonna pärast. Muidu nad ei kannaks," seletas Nezan. (lk 25-26)

• Ankaral on tudengilinna kuulsus. Istanbuli kõrval peetakse seda ka pisut kolkalikuks. Võimalik, et see on tõsi. Ometi meeldis mulle Ankara rohkem. Muidugi on Istanbul üsna noore pealinnaga võrreldes palju ilusam ja karismaatilisem, kuid Ankaras valitseb see-eest eestlasele südamelähedane ordnung. Ja kuna tegu on pealinnaga, võib igal sammul tunda, et seal on ajud - kõik valitsusasutused asuvad Ankaras. "Istanbulis saab kohe aru, et sinna on läinud seltskond, kes on tahtnud kähku rikkaks saada. Inimkvaliteet on madal," kirtsutas Beste nina. "Ja ma ei tea, miks, aga just kõik need mu klassiõed, kes läksid Istanbuli, värvisid oma pead blondiks. Nagu vene naised!" Hullemat sajatust sookaaslaste aadressil türklannadel ei leidu. Samas õpivad paljud türklased ülikoolis vene keelt ja kultuuri ning on valmis oma idealistist professori käsul usinasti Gogolit ja Tšehhovit lugema, et aga tulevikus lõunakuurortides tasuvat tööd leida. (lk 27)
• Kuna Ankara näol on tegu tudengilinnaga, oli ka inimkontingent vastav ning ilmselgelt rõhus enamik naisi riidevalikus funktsionaalsusele. Moeteadliku ankaralanna garderoobi kuulusid ilmtingimata teksased või dressipüksid ning paar Conversed ketse. Nii jäigi mulle esimese hooga petlik mulje, et Ankaras beibekultuuri ei eksisteerigi. Ent mõne aja pärast täheldasin veidrat vastuolu - beibekultuur ühes kõigi oma atribuutidega nagu kontsakingad ja roosa huulepulk oli Ankaras täiesti olemas. Ainult et beibelippu hoidsid uhkelt üleval just needsamad pearättidega naised.

"Beste ütles mulle, et tema ema sõbranje töötab pesupoes ja just mosleminaised pidid ostma kõige siivutumat aluspesu," teadsin mina Nezanile jutustada. "No aga mis sa neist tahad," vastas Nezan. "Kuidagi nad ju peavad piiranguid kompenseerima. Pane ise rätt pähe ja kõnni niimoodi ringi. Ja üldse, minu arust on see hea märk. Veel viie aasta eest kandsid kõik musti pearätte. Aga vaata, kui ilusad värvilised rätikud on nüüd tänavapilti tekkinud!" Mul ei jäänud muud üle kui temaga nõustuda, sest rätid olid tõesti värvilised. (lk 27)

• Beste ja Cani juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas nad kogu aeg teineteisel ümbert kinni hoidsid. Ühtlasi järeldasin, et nemad vist küll tõsiusklikult abieluööd ei oota. "Ei-ei, ära muretse, meie oleme ateistid," ütles Beste, rõhutades eriliselt sõna "ateist". Olin just teinud sarkastilise religiooniteemalise märkuse. Hiljem kuulsin sarnast lauset tihti. "Mina olen ateist," kõlas Türgis peaaegu nagu poliitiline enesemääratlus. Umbes nagu "mina olen vasakpoolne", "mina olen taimetoitlane" või "mina olen patsifist". Selles pisut totalitaarses keskkonnas näisid terminid üldse rohkem maksvat. Türgi ateist oligi päriselt ateist, mitte nagu poolspirituaalne eestlane. (lk 28)
• Beste polnud lihtsalt ateist, vaid väga vihane ateist. Tõsi küll, vahel tundus mulle, et tema viha polnud suunatud religiooni enda, vaid seda kandvate institutsioonide vastu. "Kunagi pidi meil siin üks mees peaaegu presidendiks saama. Tal jäi naine haigeks ja pidi kähku operatsioonile minema. Ja siis ütles ta, et ükski teine mees tema naist alasti ei näe. Naine suri samal ööl. Püha jumal, su naine on seitsekümmend! Tal pole enam tissegi! Kes teda sinu arust vaadata tahab?" (lk 28)
• Niimoodi juhtuski, et mina, kes ma olin Eestis alati jutlustanud tolerantsivajadusest, muutusin Türki saabudes praktiliselt üleöö islamofoobiks. Mu vaenulikkust süvendas nii mõnegi moslemi kõrkus minu kui eeldatava kristlase suhtes. "Teie Piiblit on nii palju kordi ümber kirjutatud. Kust te teate, mida uskuda?" küsis moslem Cağdaş pisut irooniliselt muiates. Väidetavalt dikteeriti Koraan prohvetile valmiskujul ja tollel jäi üle see vaid kirja panna. Seega on Koraan sisuliselt raamatu kuju võtnud jumalasõna ning pole võrreldav Piibli, vaid Kristuse endaga. Olin äsja lugenud Vikerkaares avaldatud artiklit, kus Toby Lester kirjutas, et on leitud erinevaid Koraani käsikirju, mis jällegi seab suuresti kahtluse alla Muhamedile ilmunud teksti. Ometi ei hakanud ma Cağdaşi ees seda teemat torkima. (lk 29)
• [Esra:] "Mina pooldan religioosset ja rahvuslikku tolerantsi ning vastastikust lugupidamist." Seda lauset kordas ta igas vestluses nagu mantrat. "Aga kui sa küsid minu arvamust... Üldiselt, ajalugu vaadates näeme seal pidevat naiste rõhumist ja alandamist. Ja see ajab mind hulluks. Aga ma arvan, et selles pole süüdi usk, vaid inimesed. See on inimsugu, kes tõlgendab Püha Raamatut täiesti valel moel. Naistevastases vägivallas on süüdi meeste lollus." (lk 30)
• Tsiteerisin oma tarka raamatut Esrale, kes noogutas ja jätkas: "Meie prohvet Muhamed on öelnud ka järgmist: "Soovitan teil kohelda oma naisi headusega. Parimad teie hulgast on need, kes kohtlevad naisi kõige paremini." Aga inimesed ise oma nõrkuses on pühast sõnumist valesti aru saanud. Ma olen lugenud, et lääne ajaloos põletati naisi nõidade pähe ja Araabia poolsaarel maeti enne islamit tüdruklapsi elusalt. Allah ei käsi mitte kunagi midagi sellist naistega teha. See on meessoo suur lollus. Mina usun, et füüsiliselt ja psühholoogiliselt on naised tundlikumad ja õrnemad kui mehed, aga see on tegelikult meie eelis."

See jutt klappis Cağdaşi omaga, kes ütles kord tigedalt islamiterroristide kohta: "Koraan keelab otsesõnu tapmise. See on seal must-valgel kirjas. Kust nad siis võtavad õiguse minna kedagi islami nimel nottima? Aru ma ei saa!"

"Mis mõttes see eelis on?" küsisin Esralt.

"Religioossete kohustuste osas nagu päevased palved, paastumine, almuseandmine ja palverännak ei erine naised mingil moel meestest. Küll aga on neil meestega võrreldes hüvesid. Näiteks menstruatsiooni ajal vabastatakse naine palvetest ning 40 päeva jooksul pärast sünnitust paastumisest, samuti raseduse ja imetamise ajal, kui see peaks ohustama naise või lapse tervist. Muide, mis puutub naiste töötamisse, siis ma just lugesin, et prohveti esimene naine Hadidža tegeles kaubitsemisega." Ja saatis mulle silma pilgutava emotikoni. (lk 32-33)

• Türklastele meeldib kangesti miitinguid pidada. "Mida eestlased siis teevad?" küsis kursavend Emre, kui me parasjagu pärast loengut Sihhiyest Kizilaysse kõmpisime ja mingi järjekordne seltskond skandeerima oli kogunenud. Seekord protestiti seaduse vastu, millega taheti terroristidest vangid 25 inimese asemel viie kaupa kongi pista ning lisaks piirata nende kontakte välisilmaga.

"Hm...," jäin mina mõttesse ja tahtsin juba vastata, et eestlased ei teegi midagi. Kannatavad vaikselt. Aga siis tuli meelde: "Ah jaa, allkirju koguvad!"

"Kus? Kusagil kohtus või?"

"Ei, mis, internetis ikka. Kui midagi ei meeldi, avatakse kohe mingi lehekülg, kuhu kõik oma nime alla kirjutavad."

Sellega vestlus ammendus. Ja minul jäi oma allkirjajutu pärast loll tunne. Nagu oleks eestlased pisut imelikud. (lk 35)

• Aga türklaste valmidus enda ja teiste õiguste eest seista torkas silma igal sammul. Mis jällegi ei tähendanud, et pidevatest miitingutest kasu oleks olnud.

Sellegipoolest tundus see kõik minusugusele postsovetlikule lapsukesele kangesti sümpaatne, sest analoogiat polnud raske märgata: hiigelsuur riik, mis koosneb paljudest rahvusgruppidest ning kus märgatav osa intelligentsist unistab sellest, et tema kodumaa muutuks normaalseks läänelikuks riigiks, ja põlastab samas kogu hingest oma valitsust. Punalipp lehvib ja suur vend jälgib sind. Sõidad Musta mere ääres ringi ja näed, et jandarma staabi ees on äärekivid valgeks võõbatud, seest aga vahib vastu üks jube kuldne büst. On siin vahet mõne omaaegse pribaltikumi sõjaväeosaga? (lk 35-36; jandarma - sandarmeeria)

• "Vaadates, kuidas koheldakse Türgis näiteks immigrante - ja see on tähtis indikaator - on Türgi täiesti barbaarne riik! Siin on raske elada kurdidel, naistel, armeenlastel, alaviitidel, homodel. Ühesõnaga kõigil, kes erinevad normist ehk keskmisest heteroseksuaalsest türgi mehest," võttis jutu kokku üks transseksuaalne naine kohalikul Gay Pride'i nädalal ehk Istanbul Onur Haftasil. See tähendas nädal aega vestlusringe, õpikodasid, seminare, filme, näituseid ja palju muud huvitavat. Ning loomulikult rääkis enamik neist inimõigustest.
• "Kui ma sõidan kuhugi Euroopasse LGBT-seminarile, on mul tunne, et lääs lõbustab läänt. Nad korraldavad seal spordivõistlusi. Aga tegelikult on seda liikumist vaja just selliste riikide pärast nagu Türgi. Kui meid piisavalt toetada, võib siin midagi muutuda. Ja kui asjad paremuse poole liiguksid, võiks Lähis-Idas vallanduda doominoefekt. Liibanon võiks vabalt olla järgmine," rääkis Ankara geiorganisatsiooni aktivist. (lk 36-37)
• Kunagi korraldas ühendus Tallinna Gei Noored kirjandusõhtu, kus räägiti Jeanette Wintersonist. Aitasin neil sinna kutsuda Wintersoni raamatute tõlkija ja otsustasin lõpuks ka ise kuulama minna. "Kas ma võin oma bändi flötisti kaasa võtta?" uurisin korraldajalt Hannalt. Ja lisasin miskipärast: "Aga ta on äärmiselt hetero!" "No hea küll," ütles Hanna. "Teeme su äärmiselt heterole bändikaaslasele erandi ega sunni teda läbima piiksuvat pedeväravat." Ja lisas mu nõutut pilku nähes: "Tead küll, nagu lennujaamades, aga eriväljalase. Neid toodab sama firma, mis meisterdab gaydar'e."

Türgi geiringkondades selliseid nalju ei kuule. Need jäävad protestantlikult eneseirooniliste põhjamaalaste pärusmaaks. (lk 38)

• Küll aga tuleb meelde üks hea nali seoses Türki saabuvate pagulastega. Nimelt võetakse kõik Euroopast saabuvad pagulased ja immigrandid Türgi seaduste kohaselt avasüli vastu. "Loomulikult jooksevad kõik prantsuse ja norra geid meile tormi," iroonitses üks aktivist. Teisest suunast tulijatele see seadus ei kehti. Sellegipoolest, nagu kuulsin Pride Weekil, saabub igal aastal Türki LGBT-pagulasi, kes peatuvad seal seni, kuni nad paigutatakse ümber mõnda lääneriiki, milleks on enamasti küll ainult Kanada.

Ja vaat' see süsteem on karm. Türgis on satelliitlinnad, kus sellised tegelased sisse seatakse ja kus nad peavad elama seni, kuni nende saatus selgeks saab. "Esimese asjana ütles politsei, et mulle endale on kõige parem, kui ma istun kodus. Ehk siis teisisõnu, et kui jamaks läheb, siis nemad mind kaitsta ei suuda," ütles Gay Pride'i nädalal iraagi homo Ali. LGBT-pagulaste igapäeva kuulub kogu inimloomaaiast tulenev õuduste spekter, alates isolatsioonist ja rahatusest ning lõpetades ähvarduste, füüsilise vägivalla ja sundprostitutsiooniga. (lk 38-39)

• Nüüd sekkus tema iraagi semu Ali: "Kayseri politseijaoskonnas küsiti mu usutunnistuse kohta. Ma ütlesin, et olen ateist. "Mis see on?" küsis politseinik. Ma siis seletasin neile. "No-no-no, this is some fucking gay stuff," vastas mulle politseinik. "Ütle nüüd ausalt, oled sa moslem või kristlane?"" (lk 40)
• Kui Bakuu kultuuriajakirjanik Alekper Alijev, kes on perekonnanime poolest Aserbaidžaani presidendi nimekaim, kirjutas homoromaani "Artuš ja Zaur", järgides lähisida klassikalise armastusromaani parimaid traditsioone, läksid kõik pöördesse. Heteroseksuaalses abielus mitme lapse isa kirjutas homoarmastusromaani armeenlasest ja aserbaidžaanlasest. Loomulikult sattus ta kodumaal meeletu põlu alla. Karabahhi sõjas venna kaotanud Alijev on mitmekordne humanist. Esiteks puudutab ta geiteemat Kaukaasias (nii Armeenias kui Aserbaidžaanis on homoseksuaalsus dekriminaliseeritud, kuid päriselus olulist vahet pole), teiseks kirjutab ta armastusest armeenlase ja aserbaidžaanlase vahel. (lk 43)
• Nagu Alijev on öelnud ühes intervjuus, on tema eesmärk näidata, kui rumalad on sõjad, mis leiavad aset sisuliselt sugulasrahvaste vahel: "Ma tahan sõja mõnitamisest isu täis saada. Ma naeran sõja välja." Ta nimetab Karabahhi sõda pilkavalt dolmasõjaks, vihjates sellele, kuidas aserbaidžaanlased armeenlastega oma köögi ja kultuuri pärast jagelevad. "Armeenias halisetakse eurooplastele ja ameeriklastele genotsiidist, Aserbaidžaanis aga jagatakse meelsasti infot dolma ja balabani kohta ning Gruusias hatšapuri ja oma totaalse vürstliku päritolu kohta. Vaadake, millega tegelevad need ühiskonnad kosmosesajandil! No keda see huvitama peaks? Lõuna-Kaukaasia rahvad ja Aafrika loodushõimud on keskmise eurooplase jaoks sisuliselt üks ja sama." Olen Alijeviga sada protsenti nõus. Kui poleks Alijevit, oleksin selle romaani ise valmis kirjutanud. Alekper on minu isiklik kangelane. (lk 43)
• Türki sõitsin seetõttu, et Armeenias oli käidud ja Iraani naljalt õppima ei pääse. Ning Araabiamaadega võrreldes on Türgi suhteliselt liberaalne. Läksin igasuguste eelarvamusteta. Äärmisel juhul uskudes, et suur ja võimas Türgi rabab mind jalust oma kauni maa ja kultuuriga. Ei juhtunud sedagi. Küllap olid ootused liiga kõrged. Või oli asi selles, et olen elanud Armeenias ja need kaks maad on masendavalt sarnased. Sealjuures tihti asjus, mida mõlemal pool taunin. Need riigid tallavad inimõigused toorelt jalge alla, tehes näo, nagu nad oleksid euroopalikumad kui vana Euroopa ise. Ainult selle vahega, et kui Armeenias toimub see Lähis-Ida mentaliteedi põimumisel postsovetliku pohhuismiga, võib Türgis igal hetkel tunda neosovetliku ideoloogia segunemist Lähis-Ida radikaalsusega. Aga sarnased on need riigid ka oma vooruste poolest. Võtame kas või ööelu: soe hilisõhtu, tolmustel tänavatel on rahvamassid, paarikesed embavad, lapsed sibavad ringi, kusagilt tuleb kebabilõhna, hõigub jäätisemüüja. Ja vahet pole, oled sa Ankaras või Jerevanis. (lk 45)
• "Mu mehe peres tapeti 1915. aastal 37 inimest. Nii et ma lihtsalt ei saa türklastesse normaalselt suhtuda. Mul on nendega geneetiline blokk," ütles armeenlanna Mariam, kui püüdsin talle seletada, et genotsiidi tõi kaasa omaaegne poliitika ja osalt ka eurooplaste mahhineerimine kristliku Kaukaasiaga.

Mariami jutt tundus mulle nii loll, et läksin ja patrasin selle kohe edasi. "Arvestades türklaste ja armeenlaste geneetilise sarnasusega, tuleb talle kaasa tunda," õelutses armeenlanna Anahit. "Millises skisoidses eneseblokaadis ta olla võib!" Kuid lisas siis: "Aga selles olen ma kindel, et Türgi valitsus peab genotsiidi tunnistama. Nende praegust kurssi vaadates jääb mulje, et nad on igati võimelised midagi sarnast korda saatma. Võib-olla mitte armeenlastega, küll aga kellegi teisega. Niimoodi tekib ju karistamatuse tunne."

Nõustusin Anahitiga. Pealegi, kuidas saab vihata rohkem kui 70 000 000 inimest selle eest, mida tegi ühe hukkuva riigi valitsus? Osmani impeeriumi raputasid tollal viimased surmakrambid, mis läksid paljudele kalliks maksma. (lk 47)