Nimekaim

Proosa

• Ta astus tuppa, mis polnud esimesega põrmugi sarnane, vaid oli väga meeldivalt sisustatud, näidates, et ta peremees on sakslane. Teda rabas ebatavaliselt kummaline vaatepilt.

Ta ees istus Schiller, mitte too Schiller, kes on kirjutanud "Wilhelm Telli" ja "Kolmekümne-aastase sõja ajaloo", vaid tuntud Schiller, plekissepp Meštšanskaja tänavast. Schilleri kõrval seisis Hoffmann, mitte kirjanik Hoffmann, vaid üpris hea kingsepp Ofitserskaja tänavast, Schilleri suur sõber. Schiller oli purjus, istus toolil ja kõneles jalaga trampides midagi ägedalt.

• Nikolai Gogol, "Nevski prospekt", tlk Paul Viiding, rmt: "Peterburi jutud" (2020), lk 35

• "Minu nimi on Lelet, Lelet Hallat," ütlesin ma ja surusin ta kätt. Hoidsin hinge kinni. Ma ei tahtnud, et ta paluks mul oma nime korrata. Ma vihkan, kui keegi mult seda palub. Ma tean, et mul on imelik nimi, aga ega ma seda endale ise pannud ole. Isa pani. Ja mulle ausalt öeldes isegi meeldib, et iga nurga peal ei tule mõnda nimekaimu vastu. Aga kui Karl oleks palunud mul oma nime korrata, siis oleks ma ta ikkagi selle raamatujamaga pikemalt mõtlemata põrgusse saatnud. Ma tean, et see on nõme jonn, aga ma olen juba selline ja midagi sinna parata ei saa. (lk 5-6)
  • Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005