Mine sisu juurde

Jonn

Allikas: Vikitsitaadid

Jonn on täitsa sama asi, mis nutmine. Aga kui sa auto alla jääd ja nutad, siis see tähendab, et oled natuke kurb, aga kui keegi hakkab sult asja käest ära tirima ja sa nutad, siis on küll kindel jonn.

Proosa

[muuda]
  • Ometi polnud Tom minu õpilaste seas kõige võimatum: minu suureks rõõmuks taipas ta mõnikord, et kõige targem on ülesanded ära lõpetada ja minna õue aega veetma, kuni ma õdedega talle järele jõuan, mida ei juhtunud küll sageli, sest Mary Ann järgis harva venna eeskuju ja eelistas silmanähtavalt igale teisele tegevusele end põrandal edasi-tagasi veeretada. Ta prantsatas põrandale, ja kui ma ta suure vaevaga üles kangutasin, siis pidin ma ühe käega toetama teda ja teisega hoidma raamatut, et ta õppetükki loeks või maha kirjutaks. Kuna suure, kuueaastase tüdruku lõtvunud keha on ühe käe jaoks liialt raske, siis vahetasin ma kätt, või kui mõlemad käed koormast väsisid, tassisin ta nurka ja ütlesin, et võib sealt välja tulla, kui saab aru, milleks tal jalad all on, ja püsti tõuseb; üldiselt eelistas ta seal küll lesida nagu puunott kuni lõuna- või teeajani, sest söömata teda jätta ei saanud, siis sai ta niikuinii vabaks ja roomas välja, võidurõõmus ilme ümaral punasel näol. Tihti keeldus ta tunnis tõrksalt mõnd sõna hääldamast ja praegu on mul kahju tema jonni võitmiseks tühja läinud tööst. Mõlemale olnuks parem asjast mitte välja teha, selle asemel et minu moodi tulutult jagelda, mina aga pidasin oma kindlaks kohuseks nurjatut kommet juba eos kõrvaldada; tore muidugi, kui oleksin sellega hakkama saanud, ja kui mul oleks rohkem võimu käes olnud, siis ehk oleks ta viimaks sõna kuulanudki, nüüd aga jäi see minu ja tema vaheliseks jõuprooviks, millest harilikult võitjana väljus tema; ja iga võit julgustas ja karastas teda edasisteks vägikaikavedamisteks. Asjatult vaidlesin, meelitasin, anusin, hirmutasin, pragasin; asjatult ei lasknud teda õue mängima, või kui olingi sunnitud ta välja viima, siis keeldusin temaga mängimast, lahkelt rääkimast ja ei teinud temast väljagi; asjatult üritasin talle näidata, et hoopis targem oleks olla kuulekas, mille eest teda armastataks ja lahkelt koheldaks, samas kui niisugune tobe jonnakus kuhugi ei vii. Mõnikord, kui ta palus, et ma tema heaks midagi teeksin, vastasin ma: ״Olgu nii, Mary Ann, kui sa ainult selle sõna ütled. Noh! Parem ütle see sõna ja ole hea laps."
"Ei."
״Sel juhul ei saa ma muidugi sulle ka vastu tulla."


  • Väikesest peast matsin kord maha Intsu murtud laanepüüpoja ja istutasin linnu hauale tillukese kadaka. Mu meelest oli see kangesti elupuu moodi. Aga kadakas kasvama ei hakanud, läks nädalaga roostepunaseks ja kaldus esimese vihmaga viltu, mis sellest, et olin teda kastnud ja koguni kunstväetisega turgutanud. Isa naeris mu muret ja ütles: "Pea seda meeles, et kadakas kasvab kas või kahe kivi vahel - aga ainult seal, kus ise tahab."

Luule

[muuda]

Sööge saia, sööge liha,
jätke jonn ja jätke viha!


Kaks hammast suhu kasvanud on vennal
ning suure nutuga neid tuleb veel.
Teeb päevas mitu korda märjaks ennast
ja ise naerab minu pahameelt.

Ta vahel tõesti teeb mul meele pahaks,
kui jonn ei lõpe, magama ei jää.
Ma ähvardan, et jätan siia maha,
kuid kuskile ei anna teda käest.

  • Ilmi Kolla, "Mina hoian väikest venda", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 22