Elupuu

Elupuu (Thuja) on Põhja-Ameerikast pärinev puude perekond. Eestis looduslikult ei leidu, kasvatatakse dekoratiivpuuna. Nimele vaatamata on elupuu näsimine umbes sama vähe soovitatav kui näsiniine näsimine.

Proosa[muuda]

Ma mõistsin üsna varsti, et nad kutsuvad mind peamiselt sellepärast endaga kaasa, et ma kuskil rumaluse teeksin või ütleksin. Eriti selgeks sai see mulle siis, kui ma esimest korda preilna pargis käisin. See oli keelatud koht ja sinna pidi minema pool teed jõge kaudu. Ma poleks ehk sinna läinudki, kui Lonni poleks kinnitanud, et pargis on "lusthoone" ja elupuu, kust minagi võin endale oksa tuua ja ära kuivatada, nagu temal ja Hildal neid oli. See meelitaski mind parki, kus polnud mingit "lusthoonet", vaid ainult hunnik pehastunud laudu ja kuplitaoline, külgedelt sisselangenud katus. Ja elupuu oli nii tüükaliseks murtud, et see nägi haledam välja kui ma ühtki teist puud või põõsast varem olin näinud. Aga see oli siiski elupuu ja ma tahtsin endale sealt ühe oksakese murda, aga Lonni karjus kohe:

"Ei tohi! See on ju preilna park ja preilna elupuu!"

"Aga sa ütlesid ju, et ma tohin," meenutasin talle.

"Lo-o-o-ll! Ma tegin ju ainult na-a-alja," hakkas Lonni naerma ja teised ka. Pärast ta noomis mind veel, et "kus sa rumal tohid preilna pargist midagi võtta. See on ju sakste oma," ja lõpetas: "Ega meie oma elupuuoksi siit toonud. Eks ole, Hilda?"

Ma ei küsinud, kust nad siis tõid, ja preilna park jäi viimaseks ennenägemata kohaks, kuhu ma nende kutse peale kaasa läksin.

Alma Teder, "Elu õpilane", I osa, 1995, lk 42

Väikesest peast matsin kord maha Intsu murtud laanepüüpoja ja istutasin linnu hauale tillukese kadaka. Mu meelest oli see kangesti elupuu moodi. Aga kadakas kasvama ei hakanud, läks nädalaga roostepunaseks ja kaldus esimese vihmaga viltu, mis sellest, et olin teda kastnud ja koguni kunstväetisega turgutanud. Isa naeris mu muret ja ütles: "Pea seda meeles, et kadakas kasvab kas või kahe kivi vahel - aga ainult seal, kus ise tahab."
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva", 2021, lk 6-7

Ise jooksen õues ringi, pikk pats selja peal ja valge triip päevitunud seljal patsi all, tädi Ellale on Helga külla tulnud, nad istuvad koos elupuuheki sisse rajatud poolhämaras lehtlas, veini nad ei joo, küll aga joovad tasside viisi kanget kohvi ja tõmbavad vahetpidamata sigarette, kortsulised ja ütlemata väärikad vanad daamid.
Epp Annus, "Tere, Aleksander", EKSA, 2021, lk 43

Paljud Eesti talukohad on paraku lõplikult rikutud rutakalt tehtud ümberehituste, hävitatud kõrvalhoonete ja sobimatu aiakujundusega. Sirelihekkide asemele ilmuvad inetud ja odavad Poolast pärit elupuuistikud, majatagune on jäädavalt mürgitatud silma riivava hiiglasuure terrassiga. Küllap jõuame ükskord ringiga tagasi vanasse taluaeda, kuid enne tuleb vist läbi proovida kõik aianduse ja aiakultuuri pelutavad väärvormid.
- Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022, lk 29-30

Luule[muuda]

Pane tähele elupuud muruplatsil!
Kõik poisid ma saatsin Ann Arbori ja tüdrukud
Rockfordi,
mu elu käis tõusuteed, aina juurde tuli rikkust ja
au —
ja õhtuti puhkasin elupuu all.
/---/
Aga John autult välismaale põgenes,
Jenny sünnituse kätte suri —
mina istusin elupuu all.
Harry tappis enda pärast prassingut,
Susan läks mehest lahku —
mina istusin elupuu all.
Pauli mõistus ei pidanud tudeerimisele vastu,
Mary jäi pärast õnnetut armastust erakuks —
mina istusin elupuu all.
Kõik olid läinud, kel tiivad murtud, keda hukutas
elu —
mina istusin elupuu all.

Edgar Lee Masters, "Washington McNeely" kogus "Spoon Riveri koolnud", tlk Boris Kabur, 1976, lk 82

Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud aga elupuuks kutsume. Üha
mõtlema pean, millest johtub see imelik seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügisetuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me vaod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.

Rein Sander, "* Olen end alati natuke võõrana tundnud" kogus "Lemmiknukrus" (1981), lk 3

Kuu libiseb ärklituppa
läbi hõreda elupuu ladva
ta jahe ja paljas valgus
uinuvail nägudel lamab

Eeva Park "* Ma ei loe enam koltunud ridu" kogus "Mõrkjas tuul" (1983), lk 43

Lugematuid aastaringe
kasvas elupuu,
väheküsiv, ikka püsiv,
haruharva pehastuv,
igihaljust kehastav.

Ühel päeval tuulenuga,
kehkjas kevadtormi juga,
turjakale elupuule
hambad sisse lõi.
/---/
Ons torm juhus,
üle- või ehk ülemkohus?
õhtul, sütekuma palgel,
istun kamina ees valvel,
hõõgub nagu õitsituli
ELUPUU.

Salme Ekbaum, "Järelhõõgus" kogus "Õhumärgi all" (1983), lk 14

Läks unes segi -
Sina see või mina?
Ükssama nägemus,
ükssama hing.

Laps valgeis riideis.
Üle õrna haua
suur elupuu,
ta võras väike lind.

Doris Kareva, "* Läks unes segi" kogus "Vari ja viiv" (1986), lk 52

Vaikus, ma olen su kadunud poeg
Leevike teeb pesa kalmistule, elupuu okstesse
Üle muistse lahinguvälja astub lauldes rändaja
Üks roos läks südatalvel õide
ammu ja kaugel maal
et teda mäletaksid kuningad ja karjased

Jaan Kaplinski, "Valgusepühad" III, rmt: Karl Ristikivi, Jaan Kaplinski, "Maa ja rahvas. Valgusepühad" (2018), lk 54

läksime
matsime
panime kivi ja lilled

palju lilli
valged ja valged
valged ja valged

liiliad ja roosid
nelgid ja krüsanteemid

ja rohelised oksad
elupuu ja kuusepuu

et poleks nii kole
et poleks nii punane muld
nii hall lumi

et oleks ilus

Meiu Münt, "* me läksime ja matsime ta maha" kogus "Tuuletus linnas" (2022), lk 44

surnuaedades
suurenevad surnud kiiresti
elavad kahanevad
isegi elupuu all

Andres Ehin, "* surnuaedades" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 43

Välislingid[muuda]