Alma Teder

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Alma Teder (sünninimi Alma Papp, aastatel 1935–1937 Alma Rooseste; 30. jaanuar 1908 (ukj) Albu vald, Järvamaa – 27. juuli 1990 Norrköping) oli eesti kirjanik ja näitleja.


"Elu õpilane"[muuda]

1. osa[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Alma Teder, "Elu õpilane", 1. osa, 1995.


  • Olin siis, kui ma Rummusaarelt lahkusin, seitsmeaastane ja pärast seda pole mu jalad enam kordagi astunud mööda sügavaid ja jõnklikke rööpajälgi, mis viisid läbi kõduneva roigasaiaga piiratud kopli, kus kasvasid üksikud pajud ja vaevakased, värava ette, mille hingedeks ja sulgemiseks olid suured pajuvitstest keeratud võrud. Pihlakas kaevu lähedal on pärast seda mitukümmend korda puistanud õisi ja marju kummeliga kaetud õuele, kui minu jalad seal viimati astusid. Ja vanatare? Ons see veel alles? Ei vist. Võib-olla püsivad ehk onu maja, ait ja laut vanadena ja viltuvajunuina veel oma kohal, aga vana aita pole vist ammu enam. (lk 4, romaani algus)
  • Looja on mulle andnud hea mälu. Ja kuigi paljud mälestused on saanud mu hingele piitsaks, ei tahaks ma midagi olla unustanud. See on ju minu elu. Ja mis olen unustanud, seda ma polegi nagu elanud. See oli siis nagu uni, mis ärgates kohe ununes. (lk 4)
  • Aga ma pole mitte alati olnud oma hea mäluga rahul ja mälestustega nii leplik. Oh ei! On mälestusi, milledest olen püüdnud igati lahti saada. Olen püüdnud neid ajust välja kihutada, — aga nad on sinna nagu kinni kasvanud. Olen püüdnud neid mõistusega peeneks näppida, muuta neid tühiseks eimillekski, — aga nad on teravad ja iga kild lõikab. Asjata olen ka lootnud ja oodanud, et aeg need enda alla matab ja lämmatab. Nad on elavad, õelad ja salakavalad. Sageli tõusevad nad esile just siis, kui tunnen end kas mingist ilust või kellegi sangarlikkusest haaratult õilsamana ja puhtamana. Nad tulevad siis kui inetud irvitavad värdjad ja küsivad: "Aga kas sa tunned mind?" Ma võin neid ainult teiste ees maha salata. Mitte enda. Need on mu häbiga sigitatud mälestused.
Teine asi on mälestustega, mis olen endale sigitanud pettumuse, kurbuse ja murega. Palju aastaid tegi nende puudutamine mulle haiget, siis aga õppisin nägema, et suur osa neist mälestustest pole midagi muud kui mu enese täitunud soovid. Ussitama läinud õnned. Ja ma ei kaebagi saatuse peale, et ta kõiki mu soove pole täitnud. Võib-olla on mind sellega säästetud. Kuid kõigi nende inetute ja kurbade mälestuste vahele on puistatud tillukesi kuldteri. Neid on vähe. Aga nad on seda ilusamad. Ja juba nende pärast olen tänulik, et mulle on antud hea mälu. (lk 4-5)
  • Mu esimesed mälestused on sellest ajast, kui mind alles köidikus peeti. Mäletan, et olin põllu ääres ja tahtsin kangesti minna niitjate juurde. Aga ei saanud. Miski hoidis mind kinni. Ja kui ma end hiljemgi olen tundnud vahel nagu köide panduna, et ma ei saa minna sinna, kuhu tahan, ega teha seda, mida soovin, siis...kas pole mind takistatud jooksmast enneaegselt Suure Eluniitja vikati ette? (lk 5)
  • Mind peeti vist, enne kui mu mõistus hakkas keelust ja käsust jagu saama, üsna sageli köies. Mulle on köietamisest jäänud mõlemate jalgade luupekse kohale armid. Küllap need mädanesid kord ja vanaema arstis neid teelehtedega ja laskis ehk koeralgi lakkuda. Aga võib-olla polnudki asi nii halb. Noorelt saadud haavadest jäävad ikka armid. Ka hinge. Sinnagi sain ma esimese sel ajal, kui mind alles köies peeti. Ma olin tookord seotud õues pihlaka külge, et ma ei saaks end upitada üle madalate rakete kaevu. Hanel olid pojad. Ta nägi minus neile hädaohtu ja ründas esimesena. Keti, meie karjakoer, tuli mulle appi. Küllap ta tegi vist hanele rohkem häda kui onunaise arvates hani minule tegi. Keti sai peksa. Ma pole seda unustanud.
Kui mind polnud tarvis enam köies pidada, muutus mu maailm märksa suuremaks. Aga just siis hakkasin tundma selle kitsust ja sealt välja igatsema. (lk 5)
  • Ma ei või ju kurta, et keegi Rummusaarel oleks mu vastu otse halb olnud. Aga ma ei mäleta ka, et keegi oleks seal mu pead silitanud. Minu sündimine polnud kedagi rõõmustanud ja mulle osutati ainult sallivust ja hoolt. Armastus ja õrnus olid mulle nii võõrad, et ma nende puudumistki ei tundnud. (lk 6)
  • Ma ei või ju kurta, et keegi Rummusaarel oleks mu vastu otse halb olnud. Aga ma ei mäleta ka, et keegi oleks seal mu pead silitanud. Minu sündimine polnud kedagi rõõmustanud ja mulle osutati ainult sallivust ja hoolt. Armastus ja õrnus olid mulle nii võõrad, et ma nende puudumistki ei tundnud. (lk 6)
Ta oli juba enne heinaaega voodisse jäänud ja nii ta ise kui ka kõik teised rääkisid ja ootasidki, et ta varsti sureb. Ka mina ootasin. Ma tahtsin näha, mis asi see suremine on ja kuidas vanaema sureb. Ma tahtsin näha ta hinge, mille ingel pidi taevasse viima. Ma tahtsin teada, mis asi see hing on — ma polnudki rumalam kui praegu. (lk 6-7)
  • Ma ei tea, milliste tunnetega vanaema kord minu und valvas. Armastust seal vist palju polnud, sest seda polnud mul talle tagasi anda. Minu hing on nagu tükike Rummusaare kehvast põllust: kõik, mis sinna on külvatud, kasvab umbrohu ja ohakatega segi. Ja armastust on sinna üldse vähe külvatud. (lk 7)
  • "Kutsu... Juak," käskis ta.
Lasksin ta käe lahti ja jooksin onu järele. Kui me mõni minut hiljem tagasi jõudsime, oli vanaema hing juba kehast lahkunud.
Vanaema oli surnud. Kui mulle seda öeldi, ei tundnud ma esimesel hetkel peaaegu midagi muud kui pettumust. Surm näis mulle liiga lihtsana! Ma ei mõistnud, miks sellest enne nii palju räägiti. Ma polnud näinud ei inglit ega vanaema ega vanaema hinge. Ja vanaema ise oli ju alles. Magas nagu. Ainult, et ta ei lõõtsutanud enam magades.
Alles siis, kui vanaema juba reheall värsketest õlgedest tehtud asemel lamas, hakkasin tundma, et siiski oli midagi juhtunud. Midagi, millest ma aru ei saanud. (lk 10)
  • Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks kass läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge linaga kaetud kogu ja minus tekkis nagu kahtlus ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must lauluraamat. Kaanel kuldne rist. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu ängistus. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad kalevist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siidrätiku. Nii müts kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana. (lk 10)
  • Õhtul, kui onu alevist tagasi jõudis, märkasin, et tema oli mu äramineku vastu.
"Jätame ta niikauakski siia, kui suab juba kaelakandjaks," tellis ta.
Aga onunaine vastas:
"Seitse uastat siin kasvanud. Las nüüd oma ema kasvatab kua."
"Eidele sai ju kua lubatud, et jääb. Miks sa siis ei ütelnud, et sa ei taha," meenutas onu sedagi asja.
Aga nüüd sai onunaine peaaegu pahaseks.
"Vanainimese tahtmist nüüd! Ja kui poleks lubatud, egas ta oleks suand seda plikat hauda kaasa võtta."
Ma ei mõistnud, miks onu, kes ikka oli mu vastu parem olnud kui onunaine, ei taha, et ma lähen mõisa, kus on hea ja ilus elada. Aga ma ei kartnudki, et onu tahe mulle takistuseks võiks saada. Olin juba ammu märganud, kelle sõna Rummusaarel maksab. (lk 12)
  • Onkel Joosepit nägin ainult mõned korrad Rummusaarel, aga tanta Amanda käis seal sageli. Ta tuli enamasti ette teatamata ja jala, kuigi jaamast oli sinna tolle aja mõõtude järgi kaksteistkümmend versta. Ta tuli tühjade korvide ja kottidega, aga ära minnes tõsteti need vankrile. Ta oli ilusasti riides ja kandis kübarat. Vanaema pidas tast lugu. Vist sellepärast, et Amanda oli noorelt saksu teeninud, ja kui vanaisa, keda minu silmad pole näinud, kord Joosepile külla läinud, pannud Amanda ta kahe lina vahele magama. Vanaema rääkis mulle sellest mitu korda.
Aga onunaine, Tilde, ei jaganud seda lugupidamist. Tema ütles vahel Amanda kohta "va hilpharakas" ja "ahnepäits".
Mis minusse puutub, siis pidasin tantast kui kunagisest saksateenijast ja ilusais riideis linnainimesest ka lugu, aga seejuures ei meeldinud ta mulle ometi hästi. Sellepärast, et ta minuga porises: "Mis sa käid, tagumik torus, just nagu vana eit"; või: "Mis sa seisad, käed kõhu peal ristis, just nagu vana eit." Ja tema nõudis, et ma pean teretades "niksu" tegema, ega olnud kunagi minu "niksuga" päris rahul.
Küllap Amandal oli märkuste tegemiseks põhjustki. Kasvades vanade inimeste seas olin isegi muutunud väikeseks vanainimeseks. (lk 13)
  • Häbi on mulle üldse kõigist tunnetest kõige rohkem antud ja ma olin seda varem ja hiljemgi Rummusaarel tundnud. Aga mitte nii suurt kui see oli. Need teised olid kui nõgese kõrvetus: õhetasid pisut ja ununesid varsti. Aga see häbi jäi meelde. Ja kuigi mul on praegu mälestuses palju suuremaidki häbisid, pole see ikkagi veel muutunud eimillekski. Võib-olla sellepärast, et sellega koos tundsin ka oma esimest suurt pettumust, sest hiljemgi on see nii olnud, et kui need kaks tunnet korraga mind haaravad, jätavad nad ikka kustumatu mälestuse.
Ent pettumust ilma häbita pole mul kaugeltki nii raske taluda kui häbi ilma pettumuseta. Kuigi tagajärjed peaksid pettumuse puhul olema halvemad, sest eks pettumus ole ju lootusepuu halvaks läinud vili, ja kes seda palju ja sageli sööb, selle veri muutub kibedaks ja keel mürgiseks. Ta kaotab usu, ja lahkub lootuse juurest.
Ent laps, kes seisab lootuse ees, silmad avali ja käsi õieli, neelab esimesed pettumuse marjad nii ruttu ja tervelt alla, et ta vaevalt tunnebki nende kibedust. (lk 14)
  • Kui ma esimest korda nägin seda kõhna naist, kes käis pisut ettepoole kõveras, nagu kannaks ta mõnd nägematut koormat õlgadel, kelle kitsas, päevitunud nägu oli nagu kokku vajunud kõrgeseljaliseks ninaks ja kelle vesihallid silmad vaatasid aralt ja kitsad kahvatud huuled olid nagu kõverdunud alalisest nutust, ei tundnudki ma suurt pettumust, et mu tõeline ema kujutletuga põrmugi ei sarnane. (lk 14-15)
  • "Mina ei mõista, kuidas mõni inimene võib olla nii kõva ja kalgi südamega!" ohkas tanta Amanda.
Kuid nüüd lõi tädi Tilde rinna ette ja ta mustad silmad välkusid.
"Mina olen seitse uastat Leena last kasvatanud ja sa tuled mulle ütlema, et ma olen kalgi südamega. Aga missugune sa ise oled!? Kas ma ei ütelnud, et kõik eide asjad, mis kirstus on, suavad Leenale, aga sina kraapisid kõik enesele. Ons sul häbi südames või südant seeski?!"
"Kuidas sa siis sedasi?" kohkus Joosep.
"No kas mul põlegi õigus ämma ärvile? Või pidin selle suurrätiku ja roosa pluusi, mis ma talle kinkisin, ka veel teistele koltserdada jätma?" särtsus tanta.
"Võtnud siis ainult need! Kui sa kord juba niisugune oled. Aga sa ahmisid puha. Ja kui sa loed oma kingitud asju, siis eks see pruun poevillane seelik ja valge siidrätik ole minu kingitud. Kuhu sa need panid? Ja kuhu sa panid eide särgid, linad ja käterätikud? Need oli ta oma käega kedranud ja kudunud ja need oleksid pidanud suama ta tütrele. Mis õigusega sa need enesele ahmisid?" ladus tädi nii, et tanta terav, kolmenurkne nägu läks tulipunaseks.
"Sinna jäi Leenale ka," sisistas ta.
"Jäi," osatas Tilde. "Läksin pärast vuatama, et mis sa jätsid? Ainult kaks viledaks kulunud särki ja eide vanad riided. Pesin need puhtaks ja lappisin kinni, et Leena suaks nendega tööl käia. Paremad jääksid pühapäevaks. Ta oleks suanud mitmeks ajaks riidemurest lahti, aga vuata, sina tegid puhta töö. Ons sul inimese süda sees?"
"Anna kõik tagasi," käskis Joosep pahaselt.
"Ei anna," põrutas Amanda. "Mul on lapsed, kes tahavad riideid saada,ja kus ma neile võtan, kui poed on ammu tühjad. Ja ma pole käinud oma lapsi siit-sealt tea kellega korjamas. Need kõik sinuga saadud." (lk 16-17)
  • Ma ei mäleta, et ema oleks minuga enne seda, kui me päriselt kahekesi jäime, ühtki sõna rääkinud. Ka siis, kui onu meid jaama taha jättis, ulatas ema mulle sõnalausumata vanaema takuse põlle rüppe mähitud vana seinakella. Sama kell oli Rummusaare vanatare kambri seinal mõõtnud kõik mu eiutunnid ja tiksunud valjusti, kui vanaema suri. Nüüd tuli ta minuga kaasa. Teda polnud enam Rummusaarel vaja — nagu mindki. Vanatare jäi tühjaks ja onu kambri seinal oli tal noorem ja nägusam võistleja. (lk 18)
  • Terve see asi muutus mulle üha segasemaks ja keerulisemaks. Vaatasin mitu korda pingil istuva ema poole: kui küsiks? Aga tal oli pahane nägu, ja et pahaseid inimesi ei maksa küsimustega tülitada, selle olin juba Rummusaarel selgeks õppinud. (lk 20)
  • Tagasi tulles jäi ta platvormile seisma, liikudes seal mõned sammud ringi, ja korraks sattusime sedasi kõrvuti. Siis esitas ema ise mulle oma esimese küsimuse:
"Kas vanaema enne surma minust ka rääkis?" küsis ta, ja seekord polnud ta hääl pahane.
Minu silmad ja mõtted olid muu küljes kinni ja vastasin kõigepealt venitavalt: "E-ei." Siis aga tuli mulle meelde, et küsija ongi ju mu ema, ja jätkasin: "Ta ütles mulle ainult, et: äe sa mine kua sohiks nagu su ema."
Hoop turjale tuli nii ootamata, et ma käpuli kukkusin.

See oli esimene hoop, mis ma elus sain, ja mu füüsiline valu oli teiste tunnete kõrval hoopis tühine.

"Hoia sa oma kere, kui sa mõisas peaksid ka niisugust lora suust välja ajama," ähvardas ema lisaks.
See oli esimene õpetus, mis ma talt sain, aga see ei suutnud mulle veel selgeks teha, et elus on sageli kasulikum vaikida või valetada kui tõtt rääkida.
Tõmbusin tast eemale ja mul oli suur tegu oma silmadega.
Elu väljaspool Rummusaaret oli paljastanud juba oma palet, aga ma ei osanud ega tahtnudki talle näkku vaadata. Ikka veel oli mul kindel usk, et mõisa jõudes on kõik halb möödas ja seal algab mul hea ning uus elu. Et ma seal pean elama ema juures, kes oli mu vastu jõudnud olla juba halvem kui ükski teine inimene varem, sellele ma ei osanud nagu mõelda. (lk 20)
  • Siin jaamas ei andnud ema mulle aega ümber vahtida. Jõudsin ainult näha, et siingi oli suur parv inimesi. Ma ei osanud Rummusaarel tõesti arvata, et üldse leidus nii palju inimesi, kui ma nüüd neid juba näinud olin. Nende rohkus hakkas mind juba häirima ja tüütama. (lk 21)


Tema kohta[muuda]

  • Ma tahaksin meeleldi väita, et "Elu õpilane" on üks tähelepandavamaid romaane eesti kirjanduses, vähemalt selle esimene osa.


  • Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane" (1954— 56), kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A. H. Tammsaare esimesi töid.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel