Mu esimesed mälestused on sellest ajast, kui mind alles köidikus peeti. Mäletan, et olin põllu ääres ja tahtsin kangesti minna niitjate juurde. Aga ei saanud. Miski hoidis mind kinni. Ja kui ma end hiljemgi olen tundnud vahel nagu köide panduna, et ma ei saa minna sinna, kuhu tahan, ega teha seda, mida soovin, siis...kas pole mind takistatud jooksmast enneaegselt Suure Eluniitja vikati ette?
Mind peeti vist, enne kui mu mõistus hakkas keelust ja käsust jagu saama, üsna sageli köies. Mulle on köietamisest jäänud mõlemate jalgade luupekse kohale armid. Küllap need mädanesid kord ja vanaema arstis neid teelehtedega ja laskis ehk koeralgi lakkuda. Aga võib-olla polnudki asi nii halb. Noorelt saadud haavadest jäävad ikka armid. Ka hinge. Sinnagi sain ma esimese sel ajal, kui mind alles köies peeti. Ma olin tookord seotud õues pihlaka külge, et ma ei saaks end upitada üle madalate rakete kaevu. Hanel olid pojad. Ta nägi minus neile hädaohtu ja ründas esimesena. Keti, meie karjakoer, tuli mulle appi. Küllap ta tegi vist hanele rohkem häda kui onunaise arvates hani minule tegi. Keti sai peksa. Ma pole seda unustanud.
Kui mind polnud tarvis enam köies pidada, muutus mu maailm märksa suuremaks. Aga just siis hakkasin tundma selle kitsust ja sealt välja igatsema. (lk 5)
