Ilmi Kolla

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ilmi Kolla (4. juuni 1933 Pärnu – 18. detsember 1954 Tallinn) oli eesti luuletaja.

Ehkki Kolla avaldas luulet ajakirjanduses, on kõik temalt ilmunud luulekogud postuumsed:

  • "Luuletused". Koostanud Heljo Mänd, eessõna Lehti Metsaalt, illustreerinud Vive Tolli. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957.
  • "Minu kevad". Koostanud ja järelsõna kirjutanud Silvia Nagelmaa. Tallinn: Eesti Raamat, Tallinn, 1983.
  • "Kõik mu laulud". Koostanud ja järelsõna kirjutanud Eve Annuk, kaas ja illustratsioonid Ülle Marks. Tallinn: Eesti Raamat, 2009.


"Kõik mu laulud"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Ilmi Kolla, "Kõik mu laulud", 2009.


  • Teate, kui Teil kunagi on aega ja tahtmist nende jaoks, siis lubage, ma annan Teile lugeda oma need laulud, mida ma olen kirjutanud, noh nii ainult enesele. Nad on meeldivamad kui need, mida olen "tootnud" ajalehtedele. Neist viimastest aga õnnestub mul väga vähe ja nende kallal, mis mul ei õnnestu, ei taha enam jannata. Mulle tundub millegi pärast, et see on tühi vaev veel midagi ümber teha ja et seda, mida ma esimese "uhaa'ga" paberile panen, ei tohi enam muuta. See on puha vale, kuid teisiti pole ma harjunud. (lk 6)
  • Oh ei, iseennast ei ole ma kunagi nendes luuletustes kujutanud, mida kuhugi saatnud olen. Ma alati ainult katsun näidata mingit kolhoosineidu, õpetajat, kirjakandjat või kedagi teist. Päris iseenesest ei saa kirjutada, sest ma ei ole midagi ja minul ei ole midagi. Need salmid, mida ma kirjutan enesest, on väga-väga kaugel neist kolhoositaridest ja õpetajannadest. (lk 6)
  • [Ajalehest Säde lahkumise põhjustest:] Lõpuks pidin ma vahele jääma (ma elasin kogu selle aja Tallinnas sisseregistreerimata) ja nii ei jäänudki mul muud üle, kui sõita tagasi. Ma ei rääkinud tööl toimetajalegi tõelist põhjust, vaid vabandasin end kehva tervisega ja lõpuks ta vabastaski mind. (lk 8)
    • Kirjas Debora Vaarandile, 29.-30. september 1952; avaldatud: Ilmi Kolla, "Kõik mu laulud", 2009, tsiteeritud Eve Annuki eessõnas "Luulesse kütketud elujanu", lk 5-13


Oli tõesti nagu unenägu
kodupõllu lokkav viljavoog.
Väike männik karjaaia taga,
lõunast tulnud helge tuulehoog.

Õuel kastehein ja lõhnav kummel,
kanarbikus lilla karjatee.
Talvel haljad kuused, valged hanged,
tuttav koolirada lumine.

  • "Ellu!", lk 16


Mul ei ole suuri pakke, üsna väike käsikohver,
ma ei ole iseenda vara, kapitali ohver.
Kohvris üsna kerged riimid, peotäis pehmeid värsijalgu,
nõnda päris kindlalt võtan ette elureisi algust.
...
Värsinõeltest klõpsin sillad, riimist rullin raudsed rajad,
iseenda rütmist tahan ehitada teed ja majad.
Rauaks laevad õrnad suled, teraseks saab riimiraskus,
ja ma tean, et raudne rikkus on mu kohvris, on mu taskus.

  • "Varandus", lk 18


Keldriküngas, liivakuhi, tuulte varjuks kõrge müür,
õhtul vanaema süli, unelaulu hella lüür.
Vanaema lõppematu, tulvil muinasjutusalv.
Nõnda minust mööda lendas kevad, suvi, sügis, talv.

  • "Mudilasena", lk 19


Tööderütmis minu kevad,
päikses õpingute lõõm.
Ilma kevadiseks teevad
tööd ja nende siiras rõõm.

Oodake veel, õied valged.
Ehkki eksamid mul eel,
tulen aeda koidu algel,
hämariku öisel teel.

Kastes lõhnavate õite
hulka hetkeks surun suu.
Toomehelbed, kuidas võite
olla nõnda võrratud!

Jälle õpin kaugeid radu,
võõraid arve, keeli, maid.
Aias toomeõisi sadu,
lumivalgeid, lõhnavaid...

  • "Minu kevad", lk 20-21


Tuli, palgeil suvepäike, maanteed nooruke pioneer,
laulis põõsastel ja puudel tuhatsuine linnuleer.
Tuli, saapad maanteetolmus, silmis päikse rõõmus naer,
maantee valendas, aas õitses, eemal mullast võrsus kaer.

  • "Pioneer", lk 24


Saabub õhtu. Tuleb udu,
teed on hämarusse kadund.
Kaldaroogu jäid me paadid,
nüüd seal udu rinnust saadik.

Kasemetsa nõlvakule
süütasime lõkketule.
Seal ta leegib, suur ja ere,
koos on kõik pioneeripere.
...
Lõke leegib udus hallis,
suitsupilves sääski trallib.
Loeme kooris tule juures
head ja armastatud luulet.
...
Leegi, lõke! Meelde jäägu
kõik need õhtud, rukkiräägud,
luuremängud, pikad retked,
lõkke süütamise hetked.

  • "Armsad õhtud", lk 25


Nõnda loeme sügisõhtul pikal,
loeme õhinaga mõlemad,
ja me teoste kangelased ikka
külla meie juurde tulevad.

Väljas vihma loobib muudik raju,
hullab raagund õunapuude seas.
Meie juurest sügiski on hajund,
meil on raamatuga väga hea.

  • "Õhtud raamatuga", lk 26-27


Õhtu eel puudele lumiseid loore
sadas ja rippuma jäi.
Tuleme Toompealt, kõik lõbusad noored,
kaenlad meil raamatuid täis.
...
Säravas sajus on õhtune Harju,
tänav meid alla viib mäest.
Jookseme vanade müüride varjus,
haarates üksteisel käest.

  • "Esimene lumi I", lk 30


Looklev jõgi voolab tasakesi
otse koolimaja õue all.
Seal, kus suvel sinab vaikne vesi,
nüüd on jää kui sädelev kristall.

Lepad kaldal paksu lume süles,
kõrkjateski külmunud on veed.
Mööda jääd just nagu sillast üle
koju sõidavad nüüd palgireed.

  • "Jääkarussell", lk 36-37


Tööpingi ees aitas meid hoolsus ja püüd,
me jõudsime võistlejaist ette.
Koos sõuame jälle, ja heliseb nüüd
me laul üle siniste vete.
                     Hoi-laa! Hoi-laa!
                     Me linnake sa!
                     Me õitsev ja ehitav Pärnu!

  • "Pärnu lahel", lk 42


Taldrikul lappide vahel
pakatab kollane seeme.
Tasa me vaatame vahest,
hoolikalt märkmeid siis teeme.

Parem ei saagi ju olla
sündiva orase algus.
On ju siin nii nagu mullas
soojust ja vihma ja valgust.
...
Võrsuvad algusest saadik
terad me külvist ja hoolest.
Eod nagu heledad niidid
sirguvad päikese poole.

Ärevalt loeme nüüd ära
võrsunud seemnete ridu.
Selgub, et sajast terast
sada sai painduvat idu.
...
Külva, kolhoos, oma teri,
tubli on seemnete sisu.
Tõuseb neist oras kui meri -
otra ja kaera ja nisu.

  • "Idanemisproovid", lk 44-45


Nüüd jälle kolhoosis on kevadekuud,
täis õisi ja suminat päevad.
Kuid need - minu poogitud õunapuud
teist puhkevat kevadet näevad.
...
Kord närisid jänesed õunapuukoort
ja röövikud käisid siin kallal.
Kord ründasid aeda, nii õitsvat ja noort,
öökülmad ja hilised hallad.

Ma mäletan, sinagi mäletad vist,
tuld tegin ma kevadöö läbi,
et külma eest kaitseda õitsemist -
sind saadeti minule abiks.

Ma olin siis kuri ja nõgiselt must
ja kärkisin - nüüd ma ei salga.
Sa naersid ja kiitsid mu tragidust,
ja nõnda me armastus algas.

  • "Aednik", lk 46-47


Päeva suvise ja puhta
kandsid koidu roosad käed.
Jälle lõhnavasse luhta
läksid niitjad Rabamäel.
...
Ja kui heina lõhnav samet
kaartena ju kattis maad,
siis võis kanda võitja nime
noorte niitjate brigaad.

Ehani sealt laulu kajas -
rõõm ju tegutseda koos.
Nõnda suurel heinaajal
töötab Rabamäe kolhoos.

  • "Heinamaal", lk 48


Ju nõmmel kaua kiljus vihmalind,
nii sügavsinine on järvepind.
Ja pääsukesed sabakuubedes
nüüd tiirutavad üle vaikse vee.
...
Ilm muutub tumedaks, kui tuleks öö,
ja raskeid vihmapiisku järve lööb.
See pilverüngas sooja sadu toob,
kolhoosi rukis seda ahnelt joob.

  • "Enne vihma", lk 49


Meie möldrit sa kolu ees näed,
viljaterades mõlemad käed.
Põllust mõtleb see jahune mees,
suvi seisab ta silmade ees.

Oi, neid lõikusepäevi nii häid,
talgurõõmu ja elevust täis!
Lõksus masin ja ühiselt koos
nisu koristas meie kolhoos.

Veski, mürise, mürise sa,
särav jahu neist teradest saab!
Talveõhtutel jahudest neist
teevad pirukaid noorikud meil.

  • "Veskis", lk 50


Oi seda saaki, punavat ja kollast!
Klaarõunad pakatavad päikeses.
Sealt kõrgelt redelilt sa vaatad alla -
kui palju rikkust on su enda ees.
...
Koos istume kõik sügiseses rohus
ning sööme õunu, mahlakaid ja häid.
Ja aed me ümber imelises rahus
on päikest, viljasid ja värve täis.

Mu sõbratar, kas mäletad, kuis kevad
siin mattis õite alla õunapuud?
Me käisime neid õisi imetlemas,
me neisse surusime näo ja suu.

  • "Õunaaias", lk 51-52


Sa oled ilus, sügisene Tallinn,
kuldlehtedes on Kadrioru puud.
Ning sinu lahelt valged vahuvallid
nüüd randa kannab sügisene tuul.
...
Töörutust huugab meie vana Tallinn,
Oktoobri-eelne võistlushoog on see.
Ja vabrikute suitsusambad hallid
nüüd pilvist läbi vallutavad teed.

  • "Sügispilt Tallinnast", lk 53


Ma alles õpin selles äris müüjaks,
ei ole kerge algul ükski tee.
Ja vahel tundub: kuidas ka ei püüaks,
ei suuda ikka ja ei oska veel.

On mitmes millimeetris rauapuurid
ja vindipulgad tuleb tunda peast.
Ja kuidas sa ka kõiki neid ei uuriks,
kuid mis on sneitser - korraga ei tea.
...
Ka poes on oskamist ja südant vaja,
kui kaalun naelu, värvimulda toon,
sest minult ostma tuleb ehitaja,
kes meie kaubast tõelist ilu loob.

  • "Ehitustarvete poes", lk 57-58


Minu sõbral on nüüd oma masin,
Leningradist ise ostmas käis.
"Moskvitš" on ju üsna tore asi,
sobib olla veidi ennast täis.

Mitte omanik siin uhke pole -
mis ses autos ikka on nii uut!
Mina asjalik ja tähtis olen,
sest et mina olen tema pruut.

Varem ootas ta mind pargirajal,
kõndis kannatlikult puude all.
Nüüd ta auto mulle treppi ajab
ja mind nõuab kärsitu signaal.
...
Ja kui karta pole inspektsiooni,
siis ma rooliratast hoida võin.
Pikkamööda harjutan ja proovin,
kuni lõpuks ise oskan kõik.

Hea on ikka, kui on sõbral masin,
"Moskvitš" uhke, sinine ja uus.
Aga siiski palju tähtsam asi -
see on meie lihtne armastus.

  • "Minu kallima auto", lk 59-60


Jääb kitsaks Tallinn puhkepäeva algel,
kui kiirgab päike, paitab lõunatuul.
On maantee Haaberstisse kuiv ja valge,
meid linnast välja kutsub kevadkuu.
...
Lind siristab. On mõistatuseks meile.
Ma kägu eraldan ja varest tean,
kuid see siin praegu pole üks ei teine,
vaid keegi rännulaulikute seast.
...
Nüüd lenda, kiik, las kaselatvu riivab
me kerge vari, meie tubli hoog.
Tuul kisub juukseid, kaasa tahab viia,
ning kevad särab meile igalt poolt.

Laht paistab eemalt helesinisena,
ma üle metsa linnatorne näen,
teed kulgevad ja igal pool on täna
suur, kaunis, kevadine puhkepäev.

  • "Puhkepäev Veskimetsas", lk 61-62


Ma korjan kraavilt pajuurbi sulle,
kui pehmed tibud valendavad need.
Ja olen äkki rõõmus nende üle,
nii nagu laps on kingituse eest.

Võib juhtuda, et tuled viimaks koju,
kui olen koolis ja ma sind ei näe.
Su laual tibud on ja küll sa tajud,
et need on toonud sinna minu käed.

  • "Pajutibud", lk 69-70


On väga raske kirjutada õnnest,
nii palju lihtsam kirjeldada valu.
Kuid vahel hinges on ka teine tunne
ja piinu süda alati ei talu.
...
Ma käin ja tunnen: süda tuikab rinnas,
nii kerge on, et lendu tõusta tahaks.
Nii hea on mul, et tahaks ära minna
ükskõik kuspoole, kõike jätta maha.

  • "*On väga raske kirjutada õnnest", lk 71


Veel päiksekiir ei paista metsa alla
ja sinililli leida pole veel.
Kuid mööda märga sädelevat kallast
nüüd rõõmsalt sulisevad veed.

Nüüd noori urbi sarapuudel kiigub
ja kasel kuldnokk meile vilistab.
Nüüd idast läände päike kõrgelt liigub,
noor kevad tuleb üle maa.

  • "Varakevad", lk 72


Päev põimib oma kuldseid niite
ning tal on täna tuhat viit.
Veel õites valged ristikheinad
ja liblikaid läeb lendu siit.

Pael sinine - siit voolab oja,
kask hoiab jalgu karges vees.
Ning kõigi oma rõõmudega
suur suvi särab minu ees.

  • "Juulipäeval", lk 74


Iga minut on lahkudes kallis,
sõbra kätte siis unustad käed.
Mis siis tunduks veel kurvem ja hallim,
kui vaid mõte, et kaua ei näe!?

Minul samuti oli. Ei rauge
kibe mõtteke praegugi veel:
oled ikka nii tohutult kaugel
ja nii pikad on sinuni teed.

  • "Nõnda mõtlesin mina", lk 75


Nüüd ritsikas on kanarbikus redus
ja heinapuhma all on hirmul konn.
Ning kastehelmed korraga on kadund
sealt, kus su raske saabas astund on.

Kas sul ei olegi siis sellest hale
ja sa ei märkagi, kuis hüüab rääk?
Ta kutsub meid, kuid kutse - see on vale,
sa ära seda kuulatama jää.

On palju ilu-võlu ööde varjul.
Sa päeval iialgi ei usu neid.
Kuid öösel usud. Öösel sina harjud,
siis näed ja tajud südamega teist.

Ja sina, noormees, ära nõnda talla,
vaid üle nõmme tasa kõnni sa,
et sinu raudse kontsapleki alla
ei puruneks see minu muinasmaa.

  • "Üle palu", lk 76


Siis juba armastus me hinges sündis,
kui tuli käia ühist kooliteed,
kui portfell kaenlas, pärast viimast tundi
me jooksime Suvorovi alleel.

Kui saime komsomolimärgid rinda
ja erutatult seisime bürool.
See siiras sõprus meid on saatnud kindlalt
küll töös ja rõõmudes ja igal pool.
...
All süütab tuled meie armas Tallinn,
jaam särab, kihutavad rongid öös.
Me teda vaatleme siit vanalt vallilt,
kuis on ta kaunis keset loovat tööd.

  • "*Nüüd pikkamööda tumenevad varjud", lk 78-79


Kuhugi mina ei rutta,
     maailm on igal pool sama,
lumises metsas ma laulan ja käin.
Süda mul vaikib siin metsade vahel,
süda on rahu ja tardumust täis.

  • "Lumes", lk 83


Ja sina tellinguile tuled
nüüd juba päiksetõusu eel.
Koit alles idataevas põleb
ja udused on nurmed veel.

Sa juba vara võtad kellu
ja vaatad üle küntud maa.
Niisama rõõmsalt vaatad ellu
sa oma selge pilguga.

Sa töötad müüriladumisel,
su juukseid lendleb räti alt.
Ja vallatult kui kevad ise
sa meile viipad ülevalt.

  • "Kevad saabus", lk 88


Vabrikus mu seltsimehed ammu
minu armumisest aru said.
Aga ikka veel ma üksi sammun,
sulle sellest rääkida ei või.

Sina oled selles süüdi,
et ma rahu nüüd ei saa.
Ja et kõikjal, kus ma viibin,
sinu nime kordan ma.

  • "Sina oled süüdi", lk 91


Soovi mulle õnnelikku reisi,
kodulinn, nii õhtune ja hea.
Varsti enda ees näen linnu teisi,
mis nad mulle toovad, veel ei tea.

Olen rändur, püüdes oma õnne,
teda aiman, kuid ei taba veel.
Soovi nüüd, et sellelgi mu reisil
ometi ta peatuks minu eel.

  • "Õnnelikku reisi!", lk 93

Tema kohta[muuda]

  • Suur osa Ilmi Kolla luuletustest, mis ilmusid ta eluajal, on kantud ajastu ideoloogiast, kohandudes sellega ühel või teisel moel. Teistsuguseid tekste ei saanudki tol ajal avaldada, sest ideoloogiline surve konformistlike luuletuste loomiseks oli suur. Ajalehtede ja ajakirjade toimetused suunasid autoreid n-ö. õigele teele, esitades oma kirjades autoritele juhiseid ja ettekirjutusi ״õigete” luuletuste loomiseks. (lk 5)
  • Iseenda jaoks kirjutas Ilmi Kolla teistsuguseid luuletusi, sisemisest vajadusest sündinud tekste, mõistes nende avaldamise võimatust. Tegelikult tegi ta vahet avaldamiseks ja iseendale mõeldud luuletuste vahel: esimesi kirjutas ta teadlikult rahateenimise eesmärgil, sest tal ei olnud muid sissetulekuid. Iseendale loodud luuletused olid nõukogulikust esteetikast kaugel ja ta ise väärtustas neid tekste palju rohkem. (lk 6)
  • Luuletusi hakkas Ilmi Kolla avaldama juba alates 1947. aastast ja luuletuste eest saadud honoraridega sai ta enda ülalpidamise kõrval ka perekonda rahaliselt toetada. Honorarid olid tol ajal suured, eriti võrreldes näiteks kolhoosniku sissetulekuga. Ilmi Kolla ema sai kolhoositöö eest umbes 30 rubla kuus, mis võrdus keskmiselt ühe neljarealise luulestroofi eest makstud tasuga. Kolhoosnikelt nõuti veel põllumajandusmaksu ja riigilaenu tasumist. Seetõttu osutusid luuletuste eest saadud honorarid perekonna jaoks oluliseks abiks. (lk 7)
  • Autobiograafilisus ongi Ilmi Kolla luulele omaseks jooneks, nii et puhuti tundub, et luuletuste põhjal võib kaardistada ta eluloolisi seiku ja suhetevõrgustikku, seda mikrokeskkonda, milles ta liikus. Paljud luuletused on pühendatud konkreetsetele inimestele ja on kirjutatud mõne konkreetse sündmuse ajendil. [---] Pihtimuslikkus on ta luule lahutamatuks jooneks ja võib-olla just see omadus muudabki ta luule kütkestavaks. See võimaldab lugejal kergesti samastuda Ilmi Kolla luulemaailmaga, kujutleda end luuletuste "mina" asemele ja tajuda ta luules loodud maailma läbi noore naise silmade. (lk 12)
    • Eve Annuk, "Luulesse kütketud elujanu", rmt: Ilmi Kolla, "Kõik mu laulud", 2009, lk 5-13
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel