Rohumaa

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Nurm)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anna Billing, "Aas" (1885)

Rohumaa (ka niit, nurm, aas) on peamiselt rohttaimedega kaetud ala. Valdavalt kasvavad rohumaadel mitmeaastased rohttaimed.

Proosa[muuda]


  • Katoliiklikud doktriin ja distsipliin võivad küll olla müürid, kuid nad on mänguväljaku müürid. Kujutlegem lapsi mägise ookeanisaare kaljunukil haljendaval aasal mängimas. Niikaua kui kalju serva piiras müür, võisid nad pöörases mänguhoos kartmatult mürada, nagu kõige kärarikkamas lastetoas. Aga kui müür maha lõhuti, tekkis ilmselge oht kukkuda kuristikku. Lapsed ei kukkunud sinna; aga kui sõbrad nende juurde naasid, olid nad hirmunult keset aasa kobaras koos ega laulnud enam.
    • G. K. Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja", rmt: "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg, 2011, lk 192


Luule[muuda]

Siis eesel pihtis: "Kloostri aasa pealt
kord läbi tulles kiusas pehme rohi
ja kurat mind - ma teadsin, et ei tohi,
kuid mokatäie võtsin kaasa sealt..."
/---/
Ja nõnda surmasüüks sai eesli vääratus:
sõi rohtu, kus on võõras nurm?!
Nii ropu süü saab pesta ainult surm!
Ja eesel surmale siis saigi määratud.


Ju karjane läeb karjaga:
Till, tall! must kirjak kõige ees.
Till, tall! ka kostab metsa sees
ja vastab niit ja karjamaa.

  • Juhan Liiv, "Hommik" kogus "Sinuga ja sinuta". Koostanud Aarne Vinkel. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 78


Hing igatsust siis sinu poole tüüris.
Sa tulidki. Kui keskpäev leegid läitis,
Meid lilletiine niit, mets, kalmuskallas peitis,
Pilk elusügav pilgul vaatepiiris.

  • Marie Under, "Hilissuvi" I kogus "Sonetid". Siuru 1917, lk 58


Kus on mu lapsepõlve ilm,
jõeäär ja avar niit?
Miks karikakra kullasilm
ei vilgu vastu siit?
Ja madalad on taredki.
Kas oli tõesti varem nii...?

  • Heljo Mänd, "Lapsepõlve radadel", rmt: "Rada viib maanteele", 1960, lk 27-28


Heinakaare lõpetanud, pere asus sööma
võssakasvand metsaäärel, talu niidu rajal.
Eemal helkis luht ning raba koovitaja kajal.


Üle pimestavalt valge
niidu, seljaku,
läbi talveõhtu karge,
härmas väljaku

viib meid matkateele rada,
punab põsk ja suu.
Helgib riideil helbeid sada,
käes on kaunid kuud!

  • Ilmi Kolla, "Talv", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 29


Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.