Karikakar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Valge karikakar
Kollane karikakar
Harilik härjasilm
Harilik kesalill
"Armastab, ei armasta". Jenny Nyströmi koopia Joseph Wilhelm Wallanderi maalist (1873)

Karikakar (Anthemis L.) on korvõieliste sugukonda kuuluv ühe- või mitmeaastaste rohttaimede perekond. Eestis on levinud kollane karikakar (Anthemis tinctoria) ja üsna hajusalt leidub valget karikakart (Anthemis arvensis). Tavakeeles nimetatakse karikakraks ka harilikku härjasilma (Leucanthemum vulgare), mis on valge karikakraga häbematult sarnane, aga mitmeaastane taim. Valge karikakraga sarnaneb ka kesalill (Matricaria perforata).

Luule[muuda]

Nägin igal sammul neid
ammuilma omaseid
kurekatlaid, kummeleid,
   tuhandeti tuttavaid
   karikakraid, kellukaid
   Jõgeva ja Pedja vahel.

  • Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 38


Luhaserval teeveeres roosipõõsas õites.
Karikakrad, tulikad, tee pääl savised loigud.
Kust ma tulnud, isegi ei tea.
/---/

  • Paul-Eerik Rummo, "Põõsas ning rändaja said kokku", luulekogust "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet 1957-1984", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 186


Punav loojakutaevas
tuulehing pärnapuus
kõik nagu vanas laulus
kõik nagu päris uus

kollased karikakrad
ja paisuv hernekaun
ja mäe all tiigi ääres
vana vildak saun

  • Jaan Kaplinski, "* Punav loojakutaevas" kogus "Tule tagasi helmemänd" (1984), lk 16


Armastab, ei armasta, on karikakar selleks ju loodud.
Armastab, ei armasta, Su õielehte saatus on kootud.
Mu lumevärvi õis Su hoolde annan südame ma.
Oleks hea, kui valged õied vastaksid jaa,
loodan ma, et valged õied vastaksid jaa!


Karikakar, see kergemeel,
valges seelikus lippab veel.
Lippab tuulega hullama,
süda hõõgub tal kullana.
Tuulel nii pehmed ja soojad on käed.
Lill nagu tütarlaps tantsib ta käes.
Armastad mind?
Ei armasta!

  • Helgi Muller, "Karikakar I", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 19


Aga juba metsal raagus turjad.
Tuuletrompetil on roostes hõik.
Talv kui valvur lukku keerab kurjalt
rõõmsad sädinad ja naerud kõik.

Astun hallast krabiseval murul.
Pilk jääb seisma karikakral teel.
Nagu laps ta vastu maad end surub.
Ta ei usu. Ikka loodab veel.

  • Helgi Muller, "Karikakar II", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 20

Proosa[muuda]

  • Ma panin kaks küünalt põlema, võtsin karikakra puudumisel telefoniraamatu ja hakkasin sealt lehti välja rebima. Armastab, ei armasta, armastab, ei armasta... Ma olin parasjagu m-tähe juures, kui mamps ja Mauri linnast tagasi tulid. Mamps imestas esikus, et kes see hull küll telefoniraamatu tänava peale laiali on käristanud, ja alles siis ma märkasin, et loobin iga väljarebitud lehe aknast välja.
    • Tuija Lehtinen, "Tiivad varvaste vahel". Tõlkinud Sander Liivak. Eesti Ekspressi Kirjastus 2005, lk 118

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel