Karl Eduard Sööt

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleksander Uurits, "K. E. Söödi portree", 1915.

Karl Eduard Sööt (26. detsember 1862 Lohkva küla – 1. september 1950 Tartu) oli eesti luuletaja.


Luule[muuda]

Heinakaare lõpetanud, pere asus sööma
võssakasvand metsaäärel, talu niidu rajal.
Eemal helkis luht ning raba koovitaja kajal.

  • Karl Eduard Sööt, "Soend" kogus "Kuusirbi õsu" (1937), lk 17


"Kullakene, istu minu ligi –
Täna luuletada tahan ma,
Anna oma käsi minu kätte,
Siis on laule minul lõpmata!"
 
Kuldne andis käe ja palus: "Kallis,
Laula sellest, mis mu põues keeb!"
Ei ma küsinud, mis on ta põues,
Mis ta mulle laulusisuks teeb.
 
Tema käsi õrnalt värisedes
Ütles mulle seda isegi.
Võtsin sule kätte, kirjutasin –
Kirjutasin tema tundmusi.
 
Ja mu laulukene – minu prohvet
Mis ta ilmutas mu silma ees? ...
Hõõgav tuli – armutuli, valu,
Imeline igatsus ta sees. – –
 
Nõnda luuletan – ta käsi kaunis
Alaliseks tundejuhiks mull’ –
Laulan unustades aja, ruumi,
Laulan päikseveerul, koidikul.

  • K. E. Sööt, "Kuidas ma luuletan", rmt: "Valitud luuletused". Tallinn: RK "Ilukirjandus ja Kunst", 1946, lk 9–10. (Esmaväljaanne: K. E. Sööt, "Aasa õied". Tartu: A. Grenzsteini trükikoda, 1890, lk 14.)

Välislingid[muuda]