Rohutirts

Piibel

Siis Mooses ja Aaron läksid vaarao juurde ning ütlesid temale: "Nõnda ütleb Issand, heebrealaste Jumal: Kui kaua sa tõrgud alistumast mu ees? Lase mu rahvas minna ja mind teenida!

4 Sest kui sa keelad mu rahvast minemast, vaata, siis ma toon homme su maale rohutirtsud.

5 Need katavad maapinna, nõnda et maad pole näha, ja nad söövad jäänused säilinust, mis teile rahest üle jäi, ja nad söövad ära kõik puud, mis teil väljal kasvavad." /---/

13 Ja Mooses sirutas oma kepi välja Egiptusemaa kohale ning Issand saatis maale idatuule kogu selle päeva ja kogu selle öö; kui hommik tuli, tõi idatuul kaasa rohutirtsud.

14 Rohutirtsud tulid kogu Egiptusemaale ja laskusid väga suurel hulgal kõigisse Egiptuse paigusse; enne seda ei ole rohutirtse sel määral olnud ega ole neid olnud ka enam pärast seda.

15 Need katsid kogu maapinna, nõnda et maa mustas; nad sõid ära kõik maa rohu ja kõik puude vilja, mis rahe oli üle jätnud. Ja kogu Egiptusemaal ei jäänud üle midagi haljast puudel ega väljarohtudel.

Teine Moosese raamat, 10. ptk

Proosa

“Proua, rohutirtsud on teie maa poole teel,” ütles ta, kui tema juurde ratsutasin.

“Mulle on seda mitu korda öeldud,” vastasin, “ma pole aga ühtegi näinud. Vahest pole asi nii hull, kui räägitakse."

“Olge nii lahke ja keerake ringi, proua," ütles indialane.

Keerasin ringi ja nägin põhja pool silmapiiril varju otsekui pikka suitsuviirgu, just nagu põlenuks linn, - “miljonilinn sülgab suitsu selgesse õhku,” mõtlesin - või nagu kerkiks õhuke pilv.

“Mis see on?” küsisin.

“Rohutirtsud,” ütles indialane. /---/

Kui järgmisel hommikul ukse lahti tegin ja välja vaatasin, oli kogu ümbritsev maastik kahvatut tuhmi terrakotavärvi. Puud, muru, tee - kõik, mida pilk haaras, oli seda värvi, otsekui oleks öösel maha sadanud paks kiht terrakotakarva lund. Maad katsid tirtsud. Kui seisin ja seda kõike vaatasin, hakkas maastik värelema ja murduma, tirtsud liigutasid ja tõusid, ja mõne minuti pärast oli õhk täis tiivavihinat; nad läksid ära.

Sel korral ei teinud nad farmis palju kahju, olid meil ainult ööd. Olime näinud, millised nad on: umbes poolteist tolli pikad, pruunikashallid ja roosad, katsudes kleepjad. Nad olid murdnud mitu suurt puud mu sissesõidutee ääres pelgalt neil istudes, ja kui puid vaadates meenutasid, et iga tirts võis kaaluda vaid kümnendiku untsi, võisid kujutleda nende arvu. /---/

Tirtsud tulid uuesti; paari-kolme kuu vältel ründasid nad farmi mitu korda. Loobusime varsti katsetest neid minema hirmutada: see oli lootusetu ja tragikoomiline ettevõtmine. Aeg-ajalt tuli väike parv, vabakorpus, mis oli end peajõududest lahti rebinud, ja möödus rutakalt. Teinekord aga tuli tirtse suurtes parvedes, mis möödusid farmist päevi, kaksteist tundi laussööstu läbi õhu. Kui kohale jõudis parve tuumik, oli see nagu lumetuisk, vilin ja ulgumine nagu tugeva tuulega, kõikjal su ümber ja su pea kohal väikesed raevukad tiivad päikeses läikivad kui õhukesed mõõgaterad, mis aga päikese varjasid. Tirtsud hoiavad ühte maapinnalt puulatvadeni ulatuvasse parve, selle taga on õhk puhas. Nad põikavad vastu su nägu, nad satuvad sulle krae vahele, varrukatesse ja [[king99adesse. Nende sagimine paneb sul pea pööritama ja tekitab teatud tülgast raevu ja meeleheidet, hirmu massi ees. Isend nende hulgas ei loe; tapa neid, ja kellelgi pole sellest midagi. Kui tirtsud on möödunud ja kadunud silmapiiri poole nagu pikk hääbuv suitsuviirg, on sulle tükk aega vastikud su oma nägu ja käed, mida mööda tirtsud on roninud.

Karen Blixen, "Aafrika äärel", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 209-210

Kui rohutirts äkki vait jääb, on juhtunud elektriavarii.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974, lk 47

Rohutirts kükitas heinatuustil ja liigutas koibi. Gusts vaatas ja arvas kuulvat ritsika siristamist. Ettevaatlikult, et siristajat mitte minema ehmatada, painutas ätt pea nii madalale, et kõrv oli peaaegu vastu rohtu. Siristas jah. Gusts kuulis seda, olgugi hooti, aga siiski täiesti selgelt. Siis pole asi sugugi hull, siis pole ta üldsegi kurt, kui kuuleb veel rohutirtsu siristamist. Gusts tõusis, mudis jalga, kuni kramp järele andis, siis libises ta pilk üle niitmata aasanurga, üle tõrvalillede ja siniste kellukate, mis õõtsusid kasteheina latvade kohal, ja nüüd kuulis ta selgesti, kuidas heinaritsikad siristavad, teravalt ja helisevalt, nagu luisataks vikatit. (lk 13)
- Māra Svīre, "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23

Luule

Üks rohutirts läks kõndima;
ei saanud aga kõndida:
kaks jalga liiga pikad tal
ja teised lühikesed all

Ernst Enno, "Üks rohutirts läks kõndima", luulekogust "Üks rohutirts läks kõndima" (1957)

Traktor juba ammu tukub,
ritsik saeb ja kägu kukub,
kukub õhtu õdusaks.

Heljo Mänd, "Suveõhtul", rmt: Heljo Mänd, "Rada viib maanteele", 1960, lk 38-39

Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.
...
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.
Soovitan teilegi kuu uhhaad.
Seda võib keeta alati,
kui ei näkka just saak.
Süüa külmalt ja peale salatiks -
sirtsu serenaad.

Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14

Jutt ei lõpe kunagi, sädistav püüd ühineda keelte abil, mis oma
kõnelejaid ei tunne, või kõnelejate kaudu, kes veel ei tunne oma keelt, selle
dimensioone. Monotoonritsikas jätkab ka siis, kui kõik teised
on teab millele alistunud.

Rita Dahl, "San Felipe Del Agua õhtu", rmt: "Aja süda", tlk Elo Viiding, 2020, lk 31