Mine sisu juurde

Serenaad

Allikas: Vikitsitaadid
Carl Probst, "Serenaad" (1874)
Dietrich Grunewald (1916–2003), "Serenaad", s.d.

Proosa[muuda]

  • Ja kavalerid hüppasid püsti, joobunud viinast, joobunud Gösta sõnadest, veri peorõõmust kohisemas. Vana onu Eberhard ja loid nõbu Kristoffer ei jäänud teistest maha. Tulise kiiruga rakendasid nad hobused ree ja traavisaani ette ja ruttasid välja külma öhe, et veel kord avaldada austust neile, keda kunagi ei suudeta austada küllaldaselt, et laulda serenaadi igale neist, kel olid need punased põsed ja selged silmad, mis äsja olid hiilanud Ekeby avarais saalides.
Oo, möödunud aegade naised, küllap helgete unelmate taevas ränneldes pidi teile meeldima, kui teid äratas teie kõige truumate rüütlite serenaad! Pidi teile meeldima, nagu meeldib igaveseks uinunud hingele, kui teda äratab mahe taevane muusika.
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga", tlk Marje Pedajas, 2006, lk 69-70

Luule[muuda]

Augustiöö kui põhjatu kuristik
rukkipõllu ja pihlaka kohale
langetab udulina.
Põhjanael kauguses sirab
ja kirglik on sirtsude serenaad.
...
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.
Soovitan teilegi kuu uhhaad.
Seda võib keeta alati,
kui ei näkka just saak.
Süüa külmalt ja peale salatiks -
sirtsu serenaad.

  • Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14


Cahvatu caballero Carlo don Caranto
ronis poni seljast hambus koni

Kuula mu Juula
siin olen mina
hing raske kui tina

Jumekas Juula kes palkonil külitas
sülitas tülitajale pähe


Mu kiindumus ehk ainult muudab laadi:
kui und ei anna tormiööl su säng,
taas veeretan su akna alla vaadi

ja seistes sellel, hinges arm ja äng,
seal ribikandlel mängin serenaadi...
Ah, nõnda kurb ja kaunis on mu mäng!

  • Kalju Kangur, "Serenaad tõmmule neitsile" kogus "Portselantantsud" (1981), lk 64