Ideoloogia

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ideoloogia on ühiskondlikus plaanis suunitletud ideekompleks, mis võimaldab maailma tõlgendamist enda kaudu, mugandades inimese kogemused enda raamistikku. Ideoloogia võib olla aluseks kellegi maailmavaatele, kuigi ka ideoloogiaid saab erinevalt tõlgendada ja kohandada eri maailmavaadetega ning isegi vastandlikud ideoloogiad ei pruugi üksikisiku mõtlemises üksteist välistada.

Proosa[muuda]

  • Valitseva klassi ideed on igal ajastul valitsevad ideed, st klass, mis on ühiskonna valitsev materiaalne jõud, on ühtlasi ka valitsev intellektuaalne jõud.


  • Ideoloogitsemisega ei tegele sugugi ainult filosoofid ega raamatuinimesed, vaid just poliitikud ja väeülemad, usumehed ja kasvatajad. Sest selgesti aimatakse ette saatuslikke tagajärgi: kes ideoloogilises võitluses kaotab, kaotab oma tuleviku. See kaotus võib tabada mitte ainult miljoneid individuaalselt, vaid terveid ühiskondlikke ja rahvuslikke gruppe, terveid maailmavaatelisi ja usulisi voole, terveid majanduslikke ja poliitilisi süsteeme.


  • Ideoloogiad on sümboolse laenguga uskumuste ja väljendite mustrid, mis esitavad, tõlgendavad ja hindavad maailma viisil, mis on mõeldud kujundama, mobiliseerima, suunaga, korraldama ja õigustama teatud tegevusviise või -suundi ning teisi põlu alla panema.
  • Ideologies are patterns of symbolically-charged beliefs and expressions that present, interpret and evaluate the world in a way designed to shape, mobilise, direct, organise and justify certain modes or courses of action and to anathematise others.
    • David Kettler, USA politoloog, "Ideology", rmt: David Miller (toim) "The Blackwell Encyclopedia of Political Thought". Oxford: Basil Blackwell, 1997


  • Ideoloogia aktiivse eestvõitleja psüühiline seisund paistab silma fanaatilise süsteemile pühendumisega. Keskne nägemus korraldab ümber kogu intellektuaalse ja tunnetusliku välja kuni perifeeriani. Sellest muutub keel. Seda ei kasutata enam suhtlemiseks või eneseväljenduseks, vaid süsteemi ja tegelikkuse vahelise katkestuse maskeerimiseks. Keel saab maagilise rolli reaalsuse painutamisel maailmavaatele vastavaks. See on liturgiline keel, mille iga formuleering osutab kõneleja kokkukuuluvusele süsteemiga ning sunnib ka vestluskaaslast sellega liituma. Sellele keelele on seega tunnuslikud ähvardused ja võimu kujundid. Ideoloogia valitsuse all ei saa jääda intelligentseks. (lk 27)
  • Suurvaimude ühinemine mingi ideoloogiaga toimub mitmesuguste loomult ideoloogiaväliste kirgede juhusliku ühtelangemise tõttu. Kuid ideoloogia keskpunktile lähenedes need kired hääbuvad ning vahel ei jää järele muud kui rumalusesade.
Kommunistlikus tsoonis on juhid mõnikord püüdnud põhilist skeemi ise kokku võtta, nii tegid Stalin ja Mao. Kokkuvõte mahub mõnele leheküljele ning sisaldab doktriini selle täies ulatuses: pole paremaid käsitlusi kui need õpikud, mida vahel on nimetatud "alusteks", et panna arvama, et on küll veel teisi ja targemaid, ehkki nood pole muud kui esimeste paisutus. Kuid neid ei sunnita sellepärast vähem "õppima", see tähendab, et alamatel on kohustus veeta sadu tunde neid mäludes ja veerides. Natslikus tsoonis selliseid käsiraamatuid ei olnud. Mõtlemises tuli toetuda juhile, kes esines kui oraakel ja kui poeet. Kui seda mõtlemist sisuliselt analüüsida, on see hale segu sotsiaaldarvinismist, eugeenikast, Nietzsche ähmasest kristluse-vihkamisest, "kurjusereligioonist" ja patoloogilisest antisemitismist. (lk 28)
  • Kui võideldakse ideoloogilise režiimiga, on esimene ülesanne ning suund, mille juurde tuleb kindlaks jääda, igasuguse aruteluta keelduda sellest tegelikkusekirjeldusest, mille see ideoloogia välja pakub. Kui anda saatanale sõrm ja nõustuda, et selles kirjelduses on "osake tõtt" , kui näiteks möönda, et on olemas aarialased ja mitte-aarialased ning seega on olemas ka "juudiprobleem" , ollakse kadunud ning tahe kuuletub üksnes väändunud mõistusele. Jääb üle ainult paluda "aarialasi" seda "probleemi" "inimlikult" lahendada. Ideoloogia kõige võltsimaks kohaks ongi just see "osake tõtt" , see kütkestava võimu kese. See reegel kehtib igasuguse ideoloogia ja iseäranis kommunistliku ideoloogia kohta. (lk 93)


  • Keegi ei väida, et nende endi mõtlemine on ideoloogiline, samamoodi nagu keegi ei nimetaks ennast harjumuspäraselt paksukeseks. Ideoloogia selles tähenduses on nagu halb suulõhn - miski, mis on kellelgi teisel.
  • Nobody would claim that their own thinking was ideological, just as nobody would habitually refer to themselves as Fatso. Ideology, like halitosis, is in this sense what the other person has.



  • Rüütli uurijategevust on motiveerinud eestlasi ja soome-ugri rahvaid ühendav ideoloogia. Mõtlen siin ideoloogia all ideede kompleksi, mis toetab mingi rühma edukat toimimist, jätkusuutlikkust ja kujundab nende väärtusi. Rahvamuusikasektori loomise peatükis on see töösuund sõnastatud programmilisena: "Meie töövaldkondadeks on olnud eesti ja teiste soome-ugri rahvaste rahvamuusika kogumine, uurimine, publitseerimine ja p r o p a g e e r i m i n e" (lk 84, minu sõrendus – T. S.).
1970.–1980. aastatel kujunes soomeugri keeleteaduse kõrvale hõimuromantism, mis mõjutas eesti vaimuinimeste tegevust. Soome-ugri keelepuu taustal tegevust alustanud Ingrid Rüütli sooviks on olnud luua sarnane viisipuu ehk "rekonstrueerida pilt soome-ugri rahvaste muusika ühistest ja erinevatest elementidest ja arenguteedest" (lk 7). Viisipuu idee oli tollal ilmselt õhus, näiteks Lennart Mere filmis "Linnutee tuuled" (1977) kõrvutatakse soome-ugri rahvaste muusikat.



  • Edvardi silmad kiirgavad justkui seestpoolt ebamäärast agressiivset valgust, mis tekitab Jimis kaitsetuse tunde, nagu tungiks see röntgenikiirena tema nahast läbi ja valgustaks kõike, ka varjuna roiete taga rippuvat südant.
"Mis ideoloogia selle kõige taga on?"
Jim tuleb ikka ja jälle selle küsimuse juurde tagasi, iga päev läheb ta paljudest treppidest üles Edvardi juurde, et küsida haigla idee, üleüldise mõtte kohta.
"Ei ole mingit ideoloogiat, Jim. Unusta see." (lk 27)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel