Rahvamuusika

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Miina Härma loomingus an aga juba valitsemas murrang: see on eestluse, rahvusliku rõhutamine. Ta püüab kõigepealt kukutada saksa lauluseltsi-stiili ainuvalitsust kõige mõjuvama vahendiga - eesti rahwaviisiga. Ning nende haruldaselt kõlava ja haaravalt lihtsa seadega ei ole ta üksnes avanud meie kaunimate rahvaviiside varasalve, vaid ka sisendanud meisse usku eesti helikunsti rahvuslikku omapärasse ja meie rahva vaimsesse energiasse üldse. Ning kes teab, kas ilma Miina Härma "Tuljaku," "Pidu hakkab," "Ehi veli, opi veli," "Tule koju", "Lauliku lapsepõlve" jne. oleksimegi nii jõudsalt sirgunud selleks rahvuslikult häälestatud, iseteadvaks rahvaks, milleks meie praegu oleme kujunenud.
  • Puhtmuusikalisest seisukohast eriliseks huviobiektiks tohiksid olla Miina Härma eesti rahvalaulude transkriptsioonid, mis meie kooriliteratuuris on ainulaadsed seda nimelt oma vormi struktuurilt. See ainulaadsus avaldub kõigepealt nende rapsoodilises avaruses ja siis ka mahlakas rahvalikkuses. Oma sellelaadses loomingus Miina Härma eelistab rahva primitiivviisi originaalsuse säilitamise või varieerimise asemel rohkem selle ilmekamate fragmentide sünteetilist kujundamist tervikuks, samuti ka omapoolset ümberkujundamist ja edasiarendamist, nagu öeldud rapsoodilises laadis, ja see ongi, mis annab ta lauludele avara ja oma elulisusega ühtlasi ta kaasakiskuva ilme, mida tuleb kõrgelt hinnata. Vähesel määral ta kasutab rahvamotiivistiku sugemeid küll oma harmoonias, püsides seal enamasti tavaliste normide juures, aga peab siiski märkima, et selles on värvi ja soojust ja see üheskoos eelmainituga annabki Miina Härma sellelaadsele loomingule oma kindla ilme.
  • Nii Miina Härmat, arvestades ta loomingu läbilöövat ja küllaltki püsivat mõju, tuleb pidada õieti üheks tähtsaks pioneeriks meie rahvusmuusika taaselustamise ja populariseerimise alal. Sellisena on hinnatavad ta teened ka muusika praktilisel alal, eriti koorijuhina, kellena ta omanimelise kooriga omal ajal on üritanud mõjuküllaseid ettevõtteid. Kuigi Miina Härma loomingu otsesed järelmõjud meie heliloomingule ei ole olnud vahest nii ulatuslikud, kui nad nii mõneski suhtes võinuksid seda pälvida, eriti mis puutub ta rahvaviisi käsitluse põhiideedesse, - aga kes ütleb, et sellised põhiideed ükskord, olgugi vahest ajale vastavamal kujul, taas maksvusele ei pääse?


  • Rahvamuusika uurimine on olnud tagaplaanil. Seda enam tiivustas see minu huvi asjaga tegelda. Läänemeresoome ühiskeelest on ju pärit ka mõisted sõna ja laul. Kuid kas on võimalik leida midagi ühist ka soomeugrilaste, eriti üksteisest kaugel asuvate rahvaste muusikas? Ja kui ongi, siis kuidas neid ühisjooni interpreteerida? Kas ja kuivõrd saab neid seletada ühise algupäraga, kuivõrd kultuurilaenudega, kuivõrd lihtsalt juhusliku sarnasusega? Millegi tõestamiseks ei piisa vaid soomeugrilaste muusika tundmisest, oli selge, et on vaja tunda ka nende naabrite muusikakultuuri ja selgitada rahvaste muusika ajaloolist arengut. Vaid kõike sünteesides oleks ehk võimalik rekonstrueerida pilt soome-ugri rahvaste muusika ühistest ja erinevatest elementidest ja arenguteedest.
Peagi sai mulle selgeks, et üksikute soome-ugri rahvaste muusika uurimine on alles niivõrd lapsekingades, et mingeid üldistusi teha ei saa. Ka ei ole selleks piisavalt kogutud materjali ning olemasolevaidki kogusid on raske kätte saada. Seetõttu hakkasin kõigepealt tegelema kogumise ja selle organiseerimisega ning mujal kogutu kopeerimisega Eesti Rahvaluule Arhiivi. 1976. aastast alates asusin aga korraldama soome-ugri rahvamuusika konverentse, kuhu kutsusin Venemaa soomeugrilaste ja nende naaberrahvaste muusika uurijaid, samuti rahvalaulikuid ja pillimehi ning kohalikke eksperte. Kujunes välja huviliste-entusiastide meeskond Eestis ja lai ülevenemaaline võrgustik, mis tegutses käsikäes üle paarikümne aasta. Tehti ära suur töö. (lk 7-8)
  • Ingrid Rüütel, "Saateks", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010


  • See [rahvamuusika] oli minu enda valik, ma lihtsalt ei tahtnud mängida klassikalist muusikat, sest olen "vaba meloodia inimene". Mulle meeldis lavaelu ning ma ei näinud erilist vahet, kas tegu on eesti või rootsi muusikaga, see on elav muusika, mis võlus. Inimlik proportsioon selles on oluline - pole vaja suuri lavasid, ega palju publikut, et muusikal oleks hing.
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel