Mine sisu juurde

Lennart Meri

Allikas: Vikitsitaadid
Lennart Meri (1998)

Lennart-Georg Meri (29. märts 1929 Tallinn – 14. märts 2006 Tallinn) oli Eesti kirjanik, filmiprodutsent, diplomaat, poliitik ja Eesti president 1992–2001.

"Hõbevalge"[muuda]

Lennart Meri, "Hõbevalge". Koostanud ja toimetanud Urmas Sutrop ning Mart Meri. Sari: Eesti lugu, nr 1, [Tallinn, Tartu]: Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2008

I "Laevad lähevad lendu"[muuda]

"Me jõuame mere äärde"[muuda]

  • Ma kadestan loodusjõude, koski, vulkaane, tuult selle mõju pärast, mis neil inimestele on," ütles keegi kunstnik, ja kõigist loodusjõududest on meri kõige võimsam, aga ka inimlähedasem. Viie tuhande aasta eest jõudsime tema äärde, lükkasime kõrvale metsa rohelise eesriide ja tardusime paigale. Siin me nüüd oleme ja kõik me kanname endas mere märke. (lk 14)

"Paadist laevani"[muuda]

  • Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetame, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ega vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja. Nii vanal rahval tekib varem või hiljem nostalgiline soov kokku sõlmida katkenud seosed, üritada kahekõnet seal, kus nooremad oskaksid ainult monoloogi nõuda, ja nii oleme kokku kandnud õige suure rahvaluulekogu, vist suurima, kui mõõta rahvaarvu suhtes. Ometi oli ka selline aeg, kus allikail ja alasti kaljudel veel puudusid meie nimed, kus Eesti oli alles loomisjärgus.
Meil ei olnud oma sõna mere nimetamiseks. (lk 18)
  • Eestlase karakter olla su­lam indo-euroopa dünaamikast ja uurali staatikast, mistõttu ühe uurija arvates oleme alati "natuke rahu­tud" ja isegi oma unelemistes "ärkvelt sillerdavad". (lk 19)
  • Kui aastaid tagasi püüdsin esimest korda sõita haabjal üle kauni ja kiirevoolulise Nüüna jõe, olin järgmisel hetkel jõe põhjas ja mäletan siiamaani kivide vahel lehvivaid veekasvusid, salapäraseid ja rohekaid, ning hõbedast jõepeeglit pea kohal. Handid naljatlevad, et haabjas sõitja peab keelt hoidma tingimata kesk suud. (lk 20)
  • Handid nikerdasid pulmadeks erilise pulmamõla, mille valmistamisele kulus arvatavasti mitte vähem aega kui uue paadi tahumisele. Oleks naiivne näha selles üksnes ilutsemisrõõmu. Tööjõudu on igas ühiskonnas, ka kõige algelisemas, suureks väärtuseks peetud. Pitsiliste nikerdustega ja puurõngastega, erksalt värvitud pulmamõla pidi tollaste uskumuste kohaselt ennast mingil viisil "ära tasuma". Mõistan, et see on inetu mõttekäik, kuid kunstil on ühiskonnas täita umbes samasugune reguleeriv osa nagu vitamiinidel füsioloogias. Vitamiinideta ei ole elu, kunstita ei ole inimest. Kunst on paratamatus. Kunst on kultuuri geen, mis iseennast taastoodab ja niiviisi kultuuri kasvatab, ainsat keskkonda, milles inimese vaim saab hingata. (lk 22-23)
  • Sõnad on omaette väikesed maailmad, milles elab edasi muistsete põlvede ajalugu. Igapäevases elus enamasti ei märkagi, kui põnevat aaret me keele peal veeretame ja ükskõikselt tuulde pillame. Võti, mis avab meile sõnade saladused, asub keeleteadlaste käes. Koos elulaadi arenemisega muutub ka keel, ühed häälikud asenduvad teistega, sõnad kuluvad lühemaks, võivad käibelt hoopis kaduda koos mõistega, mida nad tähistasid, või omandada moodsama tähendusvarjundi ja lõpuks ka sootuks uue sisu. (lk 25)

"Meri kuuleb, loom mõistab"[muuda]

  • Mõistan biolooge, kes ei salli sõnaühendust valaskala põhjusel, et vaal ei ole kala, vaid imetaja. Kuid siin on meil tegemist kauni lingvistilise monumendiga, mille mõtteline tagamaa ulatub nii kaugesse minevikku, et seda lammutada või moderniseerida oleks barbaarne. Kultuur on kõike muud kui steriilne otstarbekus. Jäägu valaskala ja meenutagu ta merenduse algusaegu! (lk 28)

"Britannia kolmnurk"[muuda]

  • Eestlase silmis ei asu Eesti põhjas ega lõunas, vaid omal kohal. Lõunas asub Läänemere lõunarannik, ja sinihaljas Vahemere kallas kaob muinasjutulisse vinesse. Sedasama pidi tajuma ka Vahemere kreeklane, kui ta Valgete ööde laiuskraadi alla jõudis. Tema jaoks oli see kaugeim piir, kuhu tsiviliseeritud maailma esindajad iganes on astunud. Pythease informatsioonist kumab läbi hämmeldus, Põhjala suurejooneliste loodusnähtuste sügav tunnetamine, kokkupuutumine merega, mis talve saabudes hakkas aeglaselt jäätuma ja tardus liikumatuks. Kreeklastele nii tavalised mereretked Vahemerest Musta merre ei muutnud tähtede asendit taevas, päikese kulgu ega päeva pikkust. Pythease reis lõunast põhja purustas tema staatilise maailmapildi. Loodus oli karm ja võõras, veelgi võõramaks osutus Põhjala taevalaotus. Valged ööd?! See oli vapustav avastus. Nimetagem seda Koidu-Hämariku fenomeniks. (lk 59-60)

II "Kahe päikese all"[muuda]

"Tuline saar"[muuda]

  • "Hõbevalges" (1976) esitasin arvamuse, et Pythease reisi ajendas Kaali meteoriidikatastroof Saaremaal. Tõsi, sündmus oli aset leidnud paarsada või rohkem aastat enne Pythease uurimisreisi. Kuid juba siis oli Saaremaa tihedalt asustatud ja Läänemerel valitses niinimetatud esimese viikingiaja vilgas mereliiklus. Eeldasin, et meteoriidikatastroofi võimsus pidi sügavalt mõjustama Läänemere-äärsete asukate psüühikat, keeli ja kombestikku ning kujundama kohaliku loodusmütoloogilise tõlgenduse. Esitasin selle arvamuse kasuks näiteid keelest, rahvaluulest ja uskumustest. Paraku puudub näitel argumendi kaal. Paremal juhul suudab ta lisada hüpoteesile eluõigust, kuid hüpotees on definitsioonilt ikkagi oletus, mis muutub usutavaks faktiks alles pärast korrektset tõestamist. Nii vähemasti on asi täppisteadustes. Ajaloos on asi teine. Ajaloo meetodiks on üldsotsioloogia, mille tulemuseks on lause: see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi. (lk 73)

"Mälu valitseb aega"[muuda]

Kuidas toimitakse mägedes?
Puhkad jalgu ja lased pilgul ettevaatlikult üle maastiku libiseda naaberkuristikku, mis on veelgi sügavam.
Niisugune auk haigutab ka meie ees. Mäletamine on side minevikuga, aja valitsemine. Vanimad kalendrikatsed, nagu nüüd teame, ulatuvad 35 aastatuhande taha. Nii pikk aeg ei ole enam poeetiliselt tunnetatav. Võiksime seda väljendada steriilse vormeliga 1,07 × 10¹² sec. See ei ole isegi tühi tuul, vaid nähtamatu salakirjaga täidetud leht valget paberit, mille peale võiks kirjutada soneti ekstaasist või heinamaarjapäevast. (lk 81)

"Päikesehirm"[muuda]

  • Läti Henrikult pärineb (1220) teade läänemerelaste suurjumalast Taarapitast, kes lennanud idast läände, Ebavere mäelt Saaremaale. Lennusuund ja maandumispiirkond langevad kokku Kaali meteooriga. Meteoriit leegitseb (1544), hõõgub (1632, 1686) või on tuline (1822). See on oluline tunnus. Veel 18. sajandil ei uskunud ükski tõsine teadlane piibulugusid taevast langevatest "kividest", ja ka pärast Prantsuse Akadeemia möönvat otsust (1803) nähti meteoriitides külma "kuukivi". (lk 92)
  • Ennist rääkisime jõuludest kui hirmupäevadest. Perekond kogunes ümber kustuva ja vaevaliselt taassündiva päikese, mille sümboliks oli öö läbi valvatav tuli. Talvise pööripäeva — kustuva päikese — tavandid seostuvad kõige otsesemalt seaga, seostuvad seejuures hulganisti ja tähendusrikkalt. Siga on olnud kõigi Euroopa ja paljude maailma rahvaste tähtis koduloom, ometi tundub, et läänemeresoome kombestik, folkloor ja keel rõhutavad tema erandlikku osa meie muinasuskumustes. Seda on varemgi märgatud ja püütud mitmeti seletada. Siga õpetanud inimese maad kündma. (lk 96)
  • Absurdi mõiste kleepub külge käsitlejale, mitte käsiteldavale, absurd on allaandmise valge lipp kirjaniku käes. (lk 97)
  • "Kui luule võimalus poleks vaieldamatult tõestatud fakt, oleks küllalt veenvalt võimalik tõestada, et teda ei saa olla," nendib Tartu ülikooli õpetlane Juri Lotman. (lk 97)

"Südamesaared"[muuda]

  • Seitse korda mõõda, siis lõika otse.
Eks kehti see matkatarkus ka reisikirja suhtes, reisikirja suhtes eriti? (lk 134)

V "Punased purjeained"[muuda]

"Viikingiaeg on väljamõeldis?"[muuda]

  • Olgu öeldud, et viikingiajaga jätame käesolevas reisikirjas hüvasti. Seda pole olnud – vähemalt mitte niisugusel kujul, nagu teda veel hiljaaegu kujutati. Viikingiaeg on väljamõeldis, mille tekkimises olid süüdlasteks kõigepealt kristlikud papid, kes kuhjasid paganausuliste viikingite kaela omaenda patud, veel enam aga skandinaavlaste rahvusromantiline kirjandustraditsioon, mille August Mälk oma "Läänemere isandates" nii osavalt ja natsionalismi kõditaval viisil importis eesti kirjandusse. (lk 248)

"Kes nad olid?"[muuda]

  • Läänemere ajalugu, nagu tunnistas üks skandinaavia ajaloolane, ei kannata mitte allikmaterjali puuduse, vaid väheväärtuslike allikate rohkuse all. Neid on võetud tõe pähe ja tegelikkus on sellest tundmatuseni moondunud. (lk 250)
  • Tõenäoliselt eksib meie lehekülgedele ka edaspidi viikingit tähistav sõna, sest oleks naeruväärne võidelda terminite vastu. Sõnad ei ole süüdi. Süüdi on teadmatus, mis sõnale on andnud väära sisu. Püüdkem sellest lahti saada. Ka vikerlased on rahvusromantiline sõnalooming, mida ei tihkaks reisikirjas kasutada. Kuid rannakeeles on säilinud laevnik ja meriline. Need erapooletud ja kaunid sõnad teenivad eesmärki mõnevõrra paremini. Tõmmakem siitpeale võrdsusmärk ehteid ja adrahõlmu sepitseva, kaubitseva ja merd sõitva viikingi ja laevniku, Läänemere omanäolise merekultuuri looja vahele. Ei oleks ülearune lisada, et viiking tuleneb Põhjala sõnast wic, mis tähendab kaubarahuga kaitstud lahte, – niisiis lahemees, laheline. Samast tüvest tuleb viigerhüljes, meie väljasurev lahehüljes. Viiking lahemehe tähenduses esineb esmakordselt 680. aastal. Ka meie Läänemaa kandis Põhjala keelepruugis nime Wiek, mis käibis kahekümnenda sajandini. (lk 250-251)

"Laevad põlevad, hinged rändavad"[muuda]

  • Tallinnast Viru poole kutsuti laeva vaimu haldjaks ja lääne poole ka kotermanniks. Ta sündis esimesest laastust, oli tujukas, kergesti haavuv, seltsimatu ja isegi arg. Sellest hoolimata ei olnud laeval ega laevkonnal truumat sõpra. Hädas aitas ta purjesid rehvida, tüüri hoida ja hoiatas õigeaegselt tormi või hukatuse eest. Kui aga miski ei suutnud laeva enam hukatusest päästa, päästis laeva vaim ennast ise. Hüppas ta tühjade kätega üle parda, pääsesid mehed tühjade kätega, see tähendab – laeva kaotuse hinnaga. Lahkus ta laevalt, kirves vöö vahel ja kott seljas, oli lootust vähemalt osa lastist kindlasse paika toimetada. Jõelähtmest pärineb muistend kolmest laeva vaimust, kes üheaegselt ilmunud kolmemastilisele purjekale ja läinud omavahel vaidlema, kes neist esimesena tuli ja laeva haldjaks hakkab. (lk 255)
  • Kuusalus tuntakse rannavaimu, kes endasarnaste seast kuninga valib (viidakem laevajuhile, laeva kuningale), ning Muhus lõkitsejat, küünla või koguni heinaküüni suurust leeki, mis inimesi ikka kaugemale merele, peidetud aarde poole meelitab. Jõelähtme merehaldjaga on vahekorrad eriti sõbralikud: vahel hüüab ta laevnikule, mis suunas tuleb purjetada merehädaliste päästmiseks. Nad on liigutavalt inimesesarnased, käivad tubakat laenamas (Lüganuse) ja kaebavad raske elu üle. (lk 255-256)

"Nael põhjas"[muuda]

  • Kiirus on pikkuse ja aja suhe.
Pikkuse määramine eeldab kahe punkti vahelise teelõigu mõõtmist.
Aja määramine eeldab omakorda ööpäeva jaotamist kindlateks ühikuteks. See oli raske pähkel. Päeva ja öö kestus muutus navigatsiooni kõrgajal Põhjalas eriti kiiresti, pakkumata tuge. Selles suhtes oli läänemerelane hoopis täbaramas olukorras Vahemere või Bengali mere laevnikust: nende jaoks oli päeva pikkus praktiliselt muutumatu suurus. Jätkem Koidu-Hämariku fenomen hetkeks kõrvale ja piirdugem päikesega. Oleme harjunud teda pidama kindlaks orientiiriks. See ei ole just eriti täpne mõttekäik. Päikesega on asjad nii, et ilmakaarte määrajana võime teda kasutada üksnes siis, kui teame täpset aega; ja vastupidi, ajamõõtjana võime teda jällegi ainult siis kasutada, kui meil on ilmakaared teada. See on suletud ring! Erandiks on astronoomiline keskpäev, mida saab määrata kõige lühema varju järgi. Sel hetkel osutab vari otse põhja. (lk 264)

"Koidu–Hämariku fenomen"[muuda]

  • Külmtõbi tuli Põhjamaalt ehk Lapimaalt lapu nõiana (Räpina, 1863). Saaremaale ilmus lapu nõid kulli kujul linnujahi ajaks, ja kui kütt eksikombel tema pihta laskis, lendas kuul tagasi ja tabas jahimeest. Meie enda kodukootud nõiad lendasid pärast ketrustööde lõpetamist neljapäevaõhtuti Lapimaale pidutsema, – sarnaselt virmalistega (Võnnu). Kontvõõraid, kes pulmapeole ilmusid, kutsuti lapulisteks ehk koerakäpalisteks, ka kontjalgadeks.
Koerakäpalistele peab õlut ja viina antama, muidu toovad nende sajatused noorepaarile õnnetust.
(Vigala)
Pikendagem sünonüümide rida: lapuline ehk koerakoonlane ehk koerakäpaline ehk kontjalg. Viimase paralleellahendus on luustik, see tähendab koolnu, kuid vanemate avastusreisijate keelepruugis ka suusad, mis metsavööndis on teatavasti mõlemalt poolt nahaga kaetud ning andsid põhjust võrrelda neid luust jalgadega. Kontvõõraste suhtes tuli ülimalt ettevaatlik olla: kus lapuline kuseb, sinna kasvab nõges. Lõpuks ei olnud ka tuulispask midagi muud kui toosama Lapimaa nõid, kes nähtamatuna püüdis talu põllult ära viia selle aasta viljavoosi. (lk 268-269)

"Soome laht läheb Volgaga paari"[muuda]

  • Oleme harjunud, et koos ajavooluga täpsustuvad ka teadmised. Mitte alati ei ole see nii. Meenutagem Erik Punase poega Leifi Ameerika rannikul (u. 1000. aastal) ja kontinendi taasavastamist Kolumbuse päevil. Geograafilistes teadmistes esineb vähikäiku. Maateadus peegeldas praktilisi vajadusi. Nende kadumisega kadus ka teadus. (lk 327-328)

XII "Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?"[muuda]

"Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?"[muuda]

  • Muinasluulest ja tuulest kirjutades olen vahel, harva küll, mõelnud ka ajaloo peale. Minevik ei ole veel ajalugu ja fakt ei ole tõde. Neil on isegi kaunis vähe ühist. Ajalugu on teadus. Tõsi, teda on raske defineerida. Erinevalt bioloogiast uurib ta inimest kui sotsiaalset ja teeb seda teadusliku meetodi abil, mida nimetame üldsotsioloogiaks. Tulemuseks on lause: see võis nii olla ja tõenäoliselt oligi. Luuleraamatus oleme piirdunud lihtsama küsimusega: kas see võis nii olla? (lk 538-539)

"Hõbevalgemale saateks"[muuda]

  • Nõmmel, 31. detsembril 1982
"Hõbevalgem" ei ole "Hõbevalge" (1976) järg, vaid selle sissejuhatus ja esimene peatükk. Kui ilmnes, et Massalia Pythease päikesevaatlusi õnnestub matemaatiliselt analüüsida ja täpselt paika panna, mõtlesin algul piirduda arvutustulemustega. Kuid nende najal täpsustus ka Läänemere avastuslugu tükkis meie endi rahvaluule, keele ja kombestikuga, kultuurikontaktide ja meresõitudega. Mõned seigad, oletasin, võivad kirjutamata kirjandusest astuda kirjutatud kirjanduse täpselt dateeritavatele lehekülgedele. (lk 541)

"Kolmkümmend aastat hiljem"[muuda]

Jüri Kivimäe

  • Autorile postuumselt etteheiteid teha on sündsusetu, kuigi tegelikult jättis Lennart Meri oma lugejad teadlikult lahenduseta valiku ette, kas lugeda tema loomingut kui ajalooraamatuid või ilukirjandust. (lk 587-588)
  • Eelnevad vaidlused Lennart Meri reisijuttude teemal olid avaldanud mõju. Kui "Hõbevalge" lõpuks 1976. aastal raamatuna ilmus, siis müüdi 32 000 eksemplari läbi põhiliselt kahe päevaga. Tormijooks Meri raamatule sarnanes sellega, mis oli juhtunud Jaan Krossi romaani "Kolme katku vahel" esimese köite ilmumise puhul. "Hõbevalget" loeti algul suure õhinaga, kuid vaevalt oli nii raske lektüür kõigi 32 000 eksemplari omanike eelistus. Raamatute lugejaskonda on alati ja kõikjal mõjutanud mood, kuulujutud ja ažiotaaž. Kui 1984. aastal tuli 30 000 eksemplaris trükist "Hõbevalgem", oli selle ostjaid ja lugejaid miskipärast palju vähem. Selle põhjuse üle oleks huvitav järele mõelda. Vahest oli Eesti sotsiaalpoliitiline ja kultuuriline õhustik kaheksa aasta jooksul muutunud ning eesti lugevat rahvast vaevasid teised mured.
Need konarlikud mõtted ja arutlused "Hõbevalge" loomisajast, raamatust enesest ja tema vastuvõtust ei tohiks ometi mõjutada tänapäeva lugejat. Veel parem oleks, kui seda järelsõna üldse ei loetaks, sest vaikne lugemine on nauding ning miks peaks laskma privaatset muljet rikkuda. (lk 589)

Kuni 1992[muuda]

  • "Sedamööda, kuidas müütiline maailmapilt närbub, kaotades oma maagilise või rituaalse iseloomu, sünnib ta ka uueks – muutub luuleks, kunstiks."[1]
  • "Ilma veelinnuta poleks tänapäeva füüsikat, ilma algsädemeta poleks elektrijaamu. Ilma lauluta poleks traditsiooni, traditsioonita poleks kultuuri ega inimest, poleks teid ega meid, teie vanemaid ega lapsi, mälestusi ega lootusi. Teie kodude kohal mühiseks mets, millest rändlinnud rahulikult üle lendavad."[2]
  • "Kultuur on mälu kõrgeim vorm: inimkonna kogu senise tegevuse summa ja homse tegevuse eeldus – aegade side – ning samas ka iga inimese painav kohustus püsida ja muutuda, ning päevast-päeva valida adra ja mõõga, surematuse ja surma vahel."[2]

1992–1996[muuda]

  • "Nõustusin, sest tajun aega, ja aega on meil napilt. Aeg töötab meie vastu, aga mitte see ei tee mind murelikuks. Mind teeb murelikuks hoopis see, et ohutunne ei ole puudutanud rahvast. Meie väheste ajavarude, majandusvarude ja inimvarude juures tuleb eesmärgid määratleda selgesti, kõneleda otsekoheselt ja tegutseda külmavereliselt." (2. juulil 1992)[3]


  • [...] kuidas identifitseerib ennast Venemaa? Kas Venemaa on kontinent või riik?
  • Venemaa kujunes impeeriumiks enne, kui selle territooriumi elanikud konsolideerusid rahvusteks. Selle psühholoogiliseks tagajärjeks on olukord, et venelased ei ole endalt küsinud, mis on venemaa ja mis ei ole Venemaa. Kas islamiusuline, vanade ülikoolide ja arhiivide poolest kuulus Tatarimaa pealinn Kaasan on Venemaa? Vene psühholoogias puudub Venemaa piiride mõiste, ja vene luule kirjutabki "piirideta Venemaast" (bezkrainaja Russ).



  • "Eesti Vabariigi president on õiglane president ka kõigi nende suhtes, kes Eesti kodanikud pole," ütles Meri, kui esines Eesti Televisioonis ja pöördus ka Eestis elavate muulaste poole.[4]



  • "Riigi taastamine ei ole lambinupule vajutamine, millest hetkega sünnib piibellik valgus. Riik sünnib nagu laps: valude ja vaevadega. Aga nagu laps, sünnib ta armastusest ja sünnitab omakorda armastust."[7]


  • "Kommunism, see totalitaarse kurjuse õpetus, on surnud, kuid keegi ei ole näinud kommunismi laipa. Kurjusel on omadus vahetada vormi ja värvi."
    • Pühale Toolile, 15. IX 1994 [8]


  • "Ehkki põhiseaduses pole öeldud, et püksinööbid peavad kinni olema, on see ometi enesestmõistetav." (1995)[9]
  • "Eesti Päevaleht" on kirjeldanud minu ringsõidu algust Saaremaal järgmiselt: "Kui 1939. aasta 21. augustil oli Kuivastusse presidenti tervitama tulnud umbes tuhandepäine Muhu rahvahulk – alates sülelastest, kuni vaevaliselt kepi najal liikuvate hallpeadeni, – siis president Meri võtsid sadamas vastu peamiselt ametiisikud ja ajakirjanikud." Üleeilne "Eesti Päevaleht". Ja see on tõsi, või õigemini, see on tõe üks pool. Enne sõda oli president Pätsil tugev propagandatalitus, oli Kaitseliit, kes oli kohale käsutatud, oli Naiskodukaitse sinistes vormikleitides kena valge kraega, kes oli kohale käsutatud mitte ainult Muhusse, vaid ka Kuressaarde ja Salmesse, nagu mulle eile 86-aastane Ida Keskküla sealsamas Salme külas jutustas. Meil täna on sama vabariik, aga demokraatlik põhiseadus, vaba ajakirjandus, seesama vaba rahvas. Me oleme täna liikuv rahvas. Alles möödunud nädalal viibis Saaremaal siseminister. Täna on Saaremaal ringsõidul peaminister. Kui me tänaselt päevalt ootame selle kordumist, mis oli 56 aastat tagasi, oleksime nagu kärbsepaberi külge kleepunud kärbsed. Need kärbsed enam lendu ei tõuse. Kuid kõige tähtsam jäi mõlemal ajakirjanikul, nii üleeilsel, kui tollel, kes kirjutas 56 aastat tagasi, tookord ja ka nüüd, ütlemata. Mu eelkäija, president Päts, külastas Saaremaad rõõmsalt, uhkelt ja muretult, sest ta ei osanud ega tahtnud aimata, et kaks päeva hiljem kirjutatakse alla Hitleri-Stalini paktile või Molotovi-Ribbentropi paktile, mis tõi kaasa Eesti okupeerimise pooleks sajandiks ja vajutas surmapitseri minu eelkäijale, meie armsale president Pätsile. Ta oli kena mees, kuid poliitika lõppes tema jaoks Eesti Vabariigi piiridega. Kui minult Tallinnas küsiti, kas kavatsen edaspidi enam tegelda sise- või välispoliitikaga, vastasin umbes nii: presidendiametis ei ole ma enam vabakutseline kirjanik, kes oma meeleolude järgi võib valida, kas kirjutada täna reisikirja või homme teha etnograafilist filmi. Aga, ütlesin ma, Saaremaale ma ei lähe küll mitte välispoliitikat tegema. Ja teate, ma ütlesin seda siiralt ja lootsin seda, kuid tänane elu on teine elu. Ma läksin välispoliitika eest ära ja ometi tuli välispoliitika mulle Saaremaale järele.


  • Kui vihma sajab, ei maksa vihmavarju enne ära visata, kui uut olemas ei ole.
    • President Lennart Meri Rootsi-visiidil NATO laialisaatmisest. BNS, 13. september 1995, vahendas Eesti Päevaleht, nr. 86, 15. september 1995


  • Hakkame oblastiks, aga siis juba ilma minuta.
    • President Lennart Meri, kommenteerides riigis kujunenud olukorda. Eesti Raadio, 11. oktoober 1995, vahendas Eesti Päevaleht, nr. 109, 12. oktoober 1995


  • Vastasseis on eriti kahetsusväärne siis, kui see puudutab kahte meest, kes peavad kahepeale ühte palki kandma. Ühte palki saab kanda vaid siis, kui mõlemad seda palki kannavad ja seejuures ka ühte sammu astuvad.
    • Lennart Meri kaitseväe juhataja ja kaitseministri poliitilisest vastasseisust. BNS, 28. november 1995, vahendas Meie Kodu = Our Home: Australian Estonian weekly, 17 jaanuar 1996 lk.7


  • Kui "sile" on meie tee Euroopasse? Maailmas ei ole ükski tee sile, ka mitte see, mis viib kalmistule. "Kalmistuteeks" oleks integreerumine Venemaaga. Mitte sellepärast, et venelane oleks jumala poolt loodud kurja inimesena, vaenlasena. Ta ei ole seda. Aga Venemaa kui nähtus on niivõrd kaugel kõigist nendest ühisväärtustest, mis meid Euroopaga ühendavad. Kauges tulevikus 50–100 aasta pärast võiksin ma ette kujutada demokraatlikku Venemaad, kellega läbikäimine on kindlasti sama meeldiv kui Saksamaa või Rootsiga. Aga praegu, aastal 1995, on enesestmõistetav, et me valime selle tee, mis tõotab ellujäämist, arengut, heaolu.
    • Intervjuu Eesti Päevalehes 30. detsembril 1995 [10]


  • "Peame mõtlema miljoni peaga, kuid kõnelema ühe suuga."
    • President Lennart Meri uusaastaläkitusest 31. detsembril 1995, vahendas Eesti Päevaleht, nr. 1, 4. jaanuar 1996


  • "Kõikjal räägitakse kommunismi surmast, aga keegi ei ole veel näinud kommunismi laipa." (1996)[11]
  • Ma tean, et praegusest valusast valgusest ei taha meie rahvas ometi tagasi põgeneda sellesse punasesse hämusse, mille sees oli hea ainult viina visata.
    • Kolmandal rahvusliku kasvatuse kongressil aprillis 1996. [12]


  • Mind häirib ja solvab, et Eesti riigi taastamisel kõlab solgitud emakeel ja puhtalt kõlab üksnes kokku löödavate pokaalide helin.
    • President Lennart Meri kõne Emadepäeva aktusel 12. mail 1996 Estonia kontserdisaalis.


  • "Öelge mulle üks lohutav lause 1030. aasta kohta, saaksin vajaduse korral Žirinovskile öelda, kui põhjalikult me tema geopoliitilisi väiteid oleme kontrollinud." (14. mai 1996) [13]
  • Siingi on tegemist sogase mõtlemise juhtumiga.
    • Lennart Meri vastuseisust Balti riikide vastuvõtmisele NATO-sse 27. juunil 1996. Kõne Washingtonis strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute instituudi. Vahendas BNS, seda Sõnumileht: SL, nr. 149, 29. juuni 1996


  • "Julgeolekugarantiisid saab ühele riigile anda ainult tema rahvas ise." (1996) [14][15]
  • Me meenutame 13-14-aastaseid tütarlapsi, kes on veel natuke nurgelise kehaehitusega.
    • President Lennart Meri Eesti riigi kohta. ETV, 19. september 1996, vahendas Eesti Päevaleht, nr 218, 20. september 1996


  • Ma teen seda seni, kuni maa ostmine on Eestis sama lihtne kui triiksärgi ostmine.
    • President Lennart Meri maaostutaotlusest. Pühapäevaleht, 29. detsember 1996


  • Loodan, et Eestis on tagataskute ja tagakambrite ja tagatubade aeg möödas. Mul ei ole midagi tagataskus, näete, tühi.
    • Lennart Meri aastalõpuintervjuu 30. detsember 1996 [16]


  • "Demokraatia on eeskätt oskus käituda riigimehena omas riigis."
    • President Lennart Meri uusaastasoovid 1996/1997 aastavahetusel, tsiteeris Eesti Päevaleht, nr 1, 4. jaanuar 1997

1997[muuda]

  • "Eesti Vabariik ei ole saar, kus elab poliitik nimega Robinson Crusoe." (1997)
  • Lennart Meri oli uue ametiauto soetamisele vastu: "Küsimus ei taandu mõistagi ametiautole, vaid puudutab Eesti mõttelaadi ja Eesti tulevikku. Kooliaasta esimesel päeval ütlesin, et on kole ja Eestile ohtlik, kui meie majandusedu suubub priiskamisse. Riigikogu avaistungil osutasin kujunenud sotsiaalsetele küsimustele, millele Eesti kodanik ootab lihtsaid vastuseid." Tema arvates on kõige veenvam vastus isiklik eeskuju. "Ei ole midagi halenaljakamat, kui uude soomustatud ametiautosse lukustatud Eesti riigipea Haanjamaa teedel või Taevaskoja lätetel. Pigem kõnnin jala või muretsen jalgratta," kinnitas president Meri.[17]


  • Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.[18]
    • puudub tsitaadi algne alliktekst


  • Julgeolek ei allu aritmeetilisele loogikale, vaid sõltub poliitilisest tahtest.
    • Marek Kallin: "Lennart Meri usub Euroopa uude julgeolekustruktuuri." Sõnumileht: SL, nr. 40, 18. veebruar 1997


  • Meil Eestis peaaegu ei ole tõelisi ajakirjanikke. Eesti ajakirjandus on suures osas ajaviitetööstuse käepikendus. Ja selles peitub kohutav oht. Selleks et iseenda, oma perekonna, valla ja riigi suhtes tegutseda, peame kõigepealt olema teadlikud, mille ümber asi käib, ja just seda antakse meile peaaegu sama vähe kui vene ajal. Me saame meeletult vahtu, ja kui see vaht on kokku langenud, siis ei ole veetilk, mis sinna alla jääb, oluliselt suurem kui varem.
    • Mihkel Muti intervjuu Lennart Meriga "Mere lõpmatust nähes hakkab kergem." Sirp, nr 37, 26. september 1997 lk 13


  • Tegelikult mängivad väikeriigid Euroopa Unioonis samasugust rolli nagu hea õli auto mootoris.
    • Luup, 22. detsember 1997

1998–1999[muuda]

  • "Iseseisvus on väärtus, mis püsib senikaua kuni püsib tahe iseseisvust kaitsta. Ainus kilp, mis suudab säilitada sõltumatust ja täna veelgi rohkem suudab ka sõdasid ära hoida, on rahva tahe vajaduse korral oma sõltumatust kaitsta." (1998)[19][20]
  • "Meist igaühest sõltub Eesti püsimine".[21]
  • "Muide pole mingit vajadust otsida minevikust argumente, et õigustada meie naasmist Euroopasse: me tunneme, et pole sealt kunagi lahkunudki! Mitte Eesti ei pöördu tagasi Euroopasse, vaid Euroopa tuleb tagasi Eesti juurde." [22]


  • "Eestile tähendab vasakpoolne ikka veel Anveldi, Tuhhatševski ja Leningradi sõjaväeringkonna tegelaste 1. detsembri mässukatset või Varese kvislinguvalitsust."
    • Luup, 28. detsember 1998


  • "Kui sa oskad rongi kinni pidada, siis varem või hiljem saad sa ka ühe väikese riigi presidendiks."[23]
  • Me vajame Soomele, Iirimaale, Taanile ning paljudele teistele Euroopa Liidu maadele omast leidlikku ja teotahtelist väliskaubanduspoliitikat, mis ei jätaks meid ka siis hätta, kui meie praegune suur trump, madalad palgad ja tootmiskulud, vaikselt kaduma hakkab. Hoiatavaid märke juba on. Esialgu veel varjatult suurenev tööpuudus kõneleb vajadusest tegutseda, mitte jääda puhkama saavutatud loorberitele. Globaalses majanduses pole puhkepäevi. Kui me olemegi täna teistest ees, siis homme võime olla neist juba maha jäänud.


  • See on nagu matemaatiline võrrand, mis lihtsustades annab kaks tulemit. Üks on Euroopa, teine on Venemaa.
    • Lennart Meri Riigikogu valimistest 6. märtsil 1999 [24]

2000–2006[muuda]

  • "Eesti ajaloo kogemus vajab ka küüditajate ja kvislingite elulugusid – mitte kättemaksuks, vaid mõistmiseks. Võitja tunnus on suuremeelsus."[25]
  • "Tule taevas appi!" kommenteerides pilditulistamise skandaali (2001). [26]
  • /.../ valitsus on sunnitud suure osa ajast pühendama iseenese õigustamisele ja seetõttu jääb vähem aega Euroopa Liidu eeliste selgitamiseks lihtsas keeles, mis oleks arusaadav ka tädi Maalile. /.../ Eesti kodanike paremat teavitamist olen nõudnud paljudes oma kõnedes, viimati vabariigi aastapäeval, ja teen seda ka edaspidi, sest mis tahes uuendus saab edukas olla ainult tingimusel, kui seda toetab rahvas, tädi Maali kaasa arvatud.[27]
  • "Eesti riik on kulukas ja Eesti riik on kallis. Ta on kulukas kodaniku rahataskule ja ta on kallis kodaniku südamele."[28]

Ajaliselt määratlemata[muuda]

  • Warma otsene järglane Soome saadiku ametis ning kaudne järglane Eesti presidendi toolil Lennart Meri meenutab aega, mil Tallinn ja Helsingi vastastikku saadikuid ei vahetanud. Kord talvel üht filmi tehes sumpas ta režissöör Rein Maraniga Põhja-Soomes tollimajani, ainsa ulualuseni kümnete kilomeetrite raadiuses. Kuuldes, et lumised külalised on pärit Eestist, kargas vanem tollimees püsti ning hakkas puhtas eesti keeles esitama laulu "Ants oli tubli saunamees". "See on järjekestvus südames, mis on vähemalt nii sama võimas kui õiguslik järjekestvus."[29]

Allikata tsitaadid[muuda]

  • On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.[30]

Kujuteldavaid tsitaate[muuda]

  • Olukord on sitt, kuid see on tuleviku väetis, ütlesin ma enam kui kakskümmend aastat tagasi. Täna ütlen ma: olukord on roosiline, kuid see on tuleviku kõdu. Meil on hea olla, meil on mugav olla, kuid see mugavus, liigne rahulolu tähendab lõpu algust −, siis mõnusast diivanist võib saada meie rahva hauakivi.

Tema kohta[muuda]

  • Lennart Meri ei kiida ega meelita inimesi, ta loodab ise ja annab lootust ka tavalisele inimesele, lootus paremale ja selgele tulevikule, rahva kasu silmas pidades.[31]


  • Eesti loodusel on inimestele väga tugev sakraalne külg. Meie mõtteviis ja suhe loodusesse pärinevad suuresti riiklike struktuuride eelsest ajast, kui elu maa peal ei juhtinud mitte partei, vaid šamaan. Seega ei otsi eesti inimene mitte parteijuhti, vaid pühameest, kes võtaks koguduse oma rüppe. Lennart Meri fenomeni võiks sõnastada niiviisi, et ta oli partei esimees, kes ei unustanud kogudust.


  • Kodanik keerab hoopis teleka lahti, seal näidatakse filmi vabariigi presidendist. Kodanik tahab filmi ilmtingimata vaadata, sest pärast hakkavad kõik ajalehed nagunii kirjutama, kes ja kuidas jälle ämbrisse istus. Eriti jääb kodanikule meelde üks filmilõik — see, kus (tulevane) president kihutuskõnes kuulutab, et ühisel jõul liigutame isamaa paigast. Et tegemist on suulise kõnega, siis ei saa kodanik aru, kas (tulevane) president räägib isamaast jutumärkides või jutumärkideta. Vist ikka jutumärkideta, sest president paistab olevat just "Isamaa" enda kandidaat. Igatahes haarab ta pärast valimistulemuste teatavakstegemist luua – vabandust, talle ulatatakse luud – ja hakkab platsi, see tähendab koduõue puhtaks pühkima.
Kodanikule film meeldib. President meeldib talle ka. Juba sellepärast, et tal ei ole enne ühtegi presidenti olnud. Kadunud Pätsi ajal ei olnud kodanik ju veel sündinudki. Kodanikule meeldib ka see, et presidendil on televiisor ja mitu raadiot, kohe näha, et haritud inimene.
Aga too lause presidendi kõnest — LIIGUTAME ISAMAA PAIGAST — ei lähe kodanikul ka pärast filmi lõppu meelest. Kodanik ootab õhinal Aktuaalset Kaamerat: võibolla kutsub president juba täna õhtul isamaad paigast liigutama. Ütleb rõõmsalt naeratades (president oskab väga ilusasti naeratada), et tulge nüüd, armsad inimesed, teeme selle asja ometi kord ära. President ütleks muidugi palju ilusamini, sest tema on kirjanik ja mõistab kauneid kõnesid pidada, aga sisu jääks ikka samaks: liigutame Eestimaa paigast.
  • Astrid Reinla, "Kodanik haarab kangi", rmt: Astrid Reinla, "Kodanik on loll", Tallinn: Tuum, 1994, lk 11–12

Viited[muuda]

  1. "Veelinnurahvas". ERR.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kaleva hääled". ERR.
  3. Võimatuna näiv püüe näha Lennart Meri tegusid ajas - Postimees, 18. märts 2006
  4. EPL, 4. oktoober 2001
  5. "Postimees 1994. aastal: videoklipile president Merist pandi ETVs veto" Postimees, 17.01.1994
  6. Toomas Sildam (14. märts 2006). "Ta ei jätnud kahtlust: Eestile on kombeks üks president korraga". Postimees
  7. Vabariigi Presidendi Uusaastaläkitus 31. detsembril 1993
  8. "Lennart Meri 1929–2006" Maaleht, 16.03.2006
  9. Urmas Vadi (30. märts 2019). "Lennart Meri ütles". ERR
  10. Mai Vöörmann: "Ellujäämise teel veel ühte aastasse." Eesti Päevaleht 30. detsember 1995, lk. 2
  11. Vabariigi President näituse KGB & STASI - totaalse võimu tööriistad avamisel Rahvusraamatukogus 3. aprillil 2001
  12. Kristi Malmberg: "Kongress kiikas riigieelarvet." Eesti Päevaleht, nr. 84, 13. aprill 1996
  13. President Lennart Meri arheoloog Kalle Langele. Postimees 14. mai 1996
  14. Lennart Meri kolm intervjuud - Eesti Ekspress, 16. märts 2006
  15. Balti presidendid kohtusid USA presidendiga
  16. Enno Tammer: "Aastasse mahub tohutult sõnu." Postimees, 30. detsember 1996
  17. President ei taha uut autot Postimees, 6. oktoober 1997
  18. Eesti Ekspress 05.03.2003
  19. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneotsa kõne Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kaitsejõudude paraadil
  20. Vabariigi President Maarjamaa risti ordeni üleandmisel kindral Adolf Erik Ehrnroothile 21. veebruaril 1998
  21. Vabariigi President Reaalkoolis 23. veebruaril 1998
  22. Vabariigi Presidendi intervjuu prantsuse nädalalehele La Vie 24. detsembril 1998
  23. "Friigi Teataja" (1999). ETV
  24. Urmas Paet: "Lennart Meri: valik on Euroopa ja Venemaa vahel." Postimees, 6. märtsil 1999
  25. "Lennart Meri. "Inimene ongi ajalugu". Eessõna kogumikule "Eesti rahva elulood", I. Tallinn, 2000
  26. Kõne Eesti Vabariigi 83. aastapäeval Estonia teatrisaalis 24. veebruaril 2001.
  27. Euroliit tuleb teha tädi Maalile arusaadavaks, Postimees, 28. märts 2001
  28. Vabariigi President IX Riigikogu tööaasta avamisel 10. septembril 2001
  29. Suursaadik Warma tähtsaim noot - Postimees, 24. august 2002
  30. Matemaatika ja pehmed erialad – Õpetajate Leht, 26. september 2008
  31. Ajaloolise kõne analüüs 8. lõik, tsitaat arvatavasti Tatjana Kronk'ilt, õppejõud Mart Raudsaar, Narva 2009, Ajaloolise kõne analüüs; avalik esinemine (töö kaitsmine?)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel