Iirimaa
Luule
[muuda]Fuksiad, vere tilgad,
haavad Iirimaa ihus,
teravate mustade okaste kriimustused.
Fuksiad, Iirimaa pisarad,
veri, mis tilgub keelest,
jäänud tühjuse asemele.
Kivid nad meile jätsid,
kivid me tammede,
meie keele asemele.
- Astrid Ivask, "Iirimaale" kogus "Mere silmad" (2016), lk 86
Proosa
[muuda]- Iiri, väikeste külmakartmatute kolmeleheliste taimede maa. Sinu tunnusmärgiks ei ole mitte üllas liiliaõis nagu Prantsusmaal ega uhke lõvi nagu Inglismaal, vaid väike märkamatu metsik taim, mis tihedalt liibub vastu su maakamarat. Oma kodumaa neljakümnest rohelise varjundist laulis kaugsõidukapteni naine, oma sügavast, rohelisest külmakartmatust maast. (lk 30-31)
- Edela-Iiri maastik on künklik ja järsk. Künkakühmud on kootud väikestest väljalappidest. Rohkem on kolm- kui nelinurki. Kellelgi hiidkudujal oli üle jäänud hulk kõikvõimalikke värvilisi lõngajuppe, kõige rohkem rohelist. Ta kudus palju väikesi lappe ja heegeldas need kokku jämeda ruske lõngaga — metsikute elavtaradega. Lappidesse on siin-seal peitunud sõlmekesi — suuremad neist on lehmad, pisemad ja valkjamad uted. Pilk libiseb pehmelt üle kinkude. Libiseb ja põrkab vastu helklevat merd nagu vastu klaasseina. Merest kaugemale ta ei küüni. (lk 31)
- Me oleme siin kõrtsinurgas pununud oma väikese läheduse pesa, me toetame üksteist, me joodame üksteist, me poeme sellesse ühtekuuluvusse nagu emaüska ega kuulegi, et kell lööb juba üksteist ja kõrtsiemand hõikab: on aeg sulgeda! Alati on see Tema Ise, kes käsib meil liiga vara tagasi pöörduda külma maailma, kes annab laevakella.
- Just siis, kui meil on nii hea olla nagu pühapäeva hommikul voodis, nagu suvisel pärastlõunal võrkkiiges. Aga me tõuseme ja väljume läbi kitsaste ja pimedate kõrtsi koridoride rõskesse iiri öhe. Kõrts seisab kõrgel merekaldal — me astume otse maailmaruumi. Meie all pimedas mühab meri ja meie kohal virvendavad rahutud tähed. Ja nii me seal siis seisame, kinni hoides üksteisest ja laulusõnadest, mis alles kajavad meil kõrvus. (lk 37-38)
- Teisel jõulupühal põleb mul kaminas imeväärne tuli — mitte ainult soe, vaid kõvale alusele rajatud tuli. Kõige all paremal ja vasakul on kaks turbapätsi, kaks tükikest Iirimaad. Nende peal on reas kolm ja pisut kõrgemal veel kaks kivisöekihti: Iirimaa viis piirkonda — keltide püha arvu "viis" kordus. Ja kõige selle peale on pikuti laotud veel üks turbapäts. Nõnda hõõgudes on nad kõik ladestunud ja avanenud nagu tulise raamatu leheküljed — Iirimaa rahvaluuleraamat. Turvas põleb alati nõnda — lõõmavate lehtedena, mida ainult leegid suudavad lugeda. (lk 41)
- Astrid Ivask, "Leiud". Tõlkinud Ita Saks. LR 18/1996
- Sagedamini aga esineb olukord, kus üks kahest grupist läheb üle teise grupi keelele. Ameerika Ühendriikides võtavad sisserändajad üle inglise keele; Iirimaal on iirlased hakanud kasutama vallutajate keelt — inglise keelt; Inglismaal aga läksid normanni-prantsuse keelt kõnelevad vallutajad üle alistatud anglosakside keelele, mis oli küll selleks ajaks juba tublisti muutuda jõudnud. Sellised keelevahetused ei toimu peaaegu kunagi ilma keelesse jälgi jätmata. (lk 8-9)
- Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998
Kirjandus
[muuda]- Heinrich Böll, "Iiri päevik", tlk Mati Sirkel. Loomingu Raamatukogu 5/6 1987
