Mine sisu juurde

Lapp

Allikas: Vikitsitaadid
Nora Lucy Mowbray Cundell, "Lapitekk" (1919)

Proosa

[muuda]
  • Tuomas: "Saksad on narrid."
Timo: "Ja lapsikud nagu piimaninased tited. Nad Söövadki, lapid rinna peal, ega oska – susi võtku – lusikatki puhtaks lakkuda, kui lauast tõusevad; seda olen näinud enese imestuseks oma silmaga."


  • Meie aga - meie mõtlesime veidrale enesevaatlusvaimule, mis oli meis juba aset võtnud. Mõtlesime temale ta jääsilmade ja pikkade kõverate sõrmedega, temale, kes pesitseb hinge sügavaimas sopis ja kitkub meie olemust, nii nagu vanad naised kitkuvad siidist ja villasest riidest lappe.
Tükk-tükilt kitkusid need pikad, kõvad ja kõverad sõrmed, seni kui kogu meie "minast" oli jäänud vaid kaltsuhunnik, ja nii olid läbi uuritud, puruks kitkutud kõik meie parimad tunded, meie kõige algupärasemad mõtted, kõik, mis me olime teinud ning öelnud; jääsilmad olid vaadanud pealt ja hambutu suu oli irvitanud ning sosistanud:
"Kas sa näe, kaltsud, ainult kaltsud!"
  • Selma Lagerlöf, "Gösta Berlingi saaga" (1891). Tõlkinud Marje Pedajas. Tallinn: Eesti Raamat, 2006, lk 94




  • Maud oli korraldanud, et Hubert saaks sündmuse puhul uued rõivad - poleks sobinud, kui äi teda näruste riietega häbistab. Ta oli lasknud Huberti mõõdud saata Bertie rätsepale Londonisse Savile Row'le ja sai balli jaoks healõikelise fraki, rohelisest sametist smokingi õhtusöögiks ja traditsioonilise tumeda ülikonna kirikliku laulatuse ajaks. Hubert turtsus pahameelest ja kaebas abikaasale: "See rumal naine tahab mind muuta. Kas ta ei tea siis, et vana koer ei õpi uusi trikke?" Ta ei teinud väljagi oma laitmatutest uutest pidurõivastest ja puges mässumeelselt torisedes vanadesse plekilistesse lemmikriietesse. Maud oli maruvihane. Uued riided olid maksnud terve varanduse ja peale selle tõmbas Hubert niimoodi pulmade hiilgust alla. Polnud lihtsalt õige, et Deverilli lossi omanik lord Deverill ilmub välja auklike küünarnukkidega sviitris või jakkides, millele on õmmeldud lapid kohtadele, kus koid on kõige isukamalt einestanud.

Luule

[muuda]

tuleb ilm ja pühib taevalappi
kuivaks jälle suve iminappi
kirkaid lilli keset rohuvälja
mis on tõuganud end maa seest välja

  • Viiu Härm, "*tuleb ilm ja pühib taevalappi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 11