Tedretähed

Luule

Blondiin: Mu härra, ainult sõnake või paar.
Mu palg, mis praegu jumekas ja klaar,
on suve ajal tähne täis mis kole.
Kas mõnda rohtu teada teil ei ole?
Mefistofeles: See, kallis laps, on tõesti tüütu haigus,
kui panterkirjuks näoke muutub maikuus.
Kärnkonnakeeli kohobeerige
te konnakuduga ja destilleerige
neist määret keskööl täiskuupaistel —
see tähnid võtab meestel kui ka naistel.

Johann Wolfgang Goethe, "Faust". Tõlkinud August Sang. Tallinn: Eesti Raamat 1972, 2. trükk; II osa, lk 170

Proosa

Leti taga seisis vanem daam. Pipi astus otse tema juurde.

"Ei," ütles ta kindlalt.

"Mida sa tahtsid?" küsis daam.

"Ei," kordas Pipi veel kord.

"Ma ei saa aru, mida sa sellega mõtled," ütles daam.

"Ei, ma ei k a n n a t a tedretähtede all," ütles Pipi.

Nüüd sai daam aru. Ent ta heitis pilgu Pipile ja pahvatas:

"Jah, kallis laps, aga sul on ju nägu tedretähti täis!"

"Muidugi," ütles Pipi. "Aga ma ei kannata nende all. Nad hoopis meeldivad mulle! Head aega!"

Ta läks jälle välja. Uksel pööras ta ringi ja hüüdis:

"Aga kui te saate juhuslikult mingit määret, millest veel r o h k e m tedretähti tuleb, siis võite saata mulle koju nii umbes seitse-kaheksa purki." (lk 112)

Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk