Ilm

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Taevas Tallinna kohal 29. juunil 2005 kell 15.00.
Frits Thaulow, "Talv" (1886)
Joseph Farquharson, Cauld Blaws the Wind Frae East to West (1888)
Jane Sutherland (1853–1928), "Pärast sügisvihma", s.d.

Ilm on atmosfääri (õhkkonna) halb olek mingis paigas mingil ajal.

Proosa[muuda]

  • Ma leian, et kõigist rumalatest, tüütutest tobedustest, millega meid nuheldakse, on kõige hullem see väljamõeldis, mida nad "ilmateateks" nimetavad. Meile ennustatakse täpipealt seda, mis juhtus eile või üleeile, ja otse vastupidist sellele, mis täna juhtuma hakkab. /---/
Kuid milleks üldse ilma ette teada? Ilm on niikuinii halb, kui ta kord juba käes on, milleks meile veel see etteteadmise kibedus?


  • "Ei imestaks põrmugi, kui homme robinal rahet tuleks," tähendas Iiah. "Tuisku ja tormi ja kes teab veel mida. Ei see loe midagi, et täna päike paistab. Sel pole kõige vähematki tähtsust. On lihtsalt natuke õige ilma moodi ja muud midagi."
    • A. A. Milne, "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 158


  • On igasuguseid riukaid, kuidas ilmast kavalam olla ja teda mõjutada. Niipea kui ma näiteks otsustan selga ajada oma kõige soojemad riided, läheb tingimata sulale. Ilm läheb ka siis pehmeks, kui mitu sõpra räägivad kokku, et sõidavad mägedesse suusatama. Ja siis, kui keegi kirjutab ajalehele artikli, kus ta kirjeldab pakase võimutsemist, tervislikku õhetust nägudel, uisutajate ringlemist liuväljal ja muid sellesarnaseid nähtusi, läheb ilm pehmeks just sel silmapilgul, kui seda artiklit trükikojas laotakse. Sel ajal, kui inimesed loevad, udutab väljas sadada ning kraadiklaas näitab kaheksa pügalat üle nulli; ja lugeja räägib muide, et ajalehed aina luiskavad ja ajavad udu, oh neid ja nende ajalehti küll! Seevastu vandumine, ahastamine, needmine, sajatamine, "prrr"-puristamine ja muu maagiline tegevus ilma ei mõjuta.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Aedniku jaanuar".


  • Talle tuli meelde Capri. Ilm oli ikka kole, aga Capri asus Itaalias. Koos Dickie'ga Caprile heidetud pilk oli ainult igatsust suurendanud. Sa mu meie, tol päeval oli Dickie olnud viimane nuhtlus! Võib-olla peaks suveni politseid kannult raputama, mõtles Tom. Aga ta ihkas Caprile veel rohkem kui Kreekas­se ja akropolile. Kultuur käigu põrgusse. Ta oli lugenud, missugune on Capri talvel: tuul, vihm ja üksildus. Aga ikkagi Capri! (lk 125)
  • Mai keskel oli Tom ostnud pileti Kreekasse, ilm oli läinud aina ilusamaks ja teinud Tomi rahutuks. Ta oli üürinud auto ning sõitnud Veneziast Brenneri kaudu Salzburgi ja Münchenisse, Triestesse ja sealt edasi Bolzanosse, ning ilm oli olnud imeilus, ainult Münchenis oli teda tabanud kerge kevadine vihmasabin, just siis, kui ta jalutas Englischer Garten'is, aga ta polnud ulualust otsinud, vaid edasi kõndinud, esimesest Saksa vihmast lapsikus vaimustuses. (lk 183)


Luule[muuda]

Tõesti tõesti kuidas võiks ma teada
sipelga imestust kui ilm on ilus?
Kas kivi kui ta valutab
tunneb ennast nagu süda?

  • Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7

Vanasõnad[muuda]

Vaata ka[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel