Kolm meest paadis

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Esmaväljaande kaas
Raamatus kirjeldatud teekonna kaart.

"Kolm meest paadis, koerast rääkimata" ("Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog)", 1889) on inglise kirjaniku Jerome K. Jerome'i humoristlik jutustus kolme noormehe kahenädalasest paadiretkest Thamesi jõel Inglismaal, sõites Kingston upon Thamesist Oxfordini ja tagasi. Minajutustaja on Jerome K. Jerome, kellega koos matkavad Charles, Harris ja foksterjer Montmorency. Eesti keeles ilmus raamat esmalt 1923. aastal Marta Sillaotsa tõlkes ning uuesti 1978. aastal Tiiu Viirese tõlkes sarjas Loomingu Raamatukogu (kordustrükid 1994, 1999 ja 2017; järgnevalt tsiteeritud 1994. aasta väljaande põhjal).

  • See on tõesti väga imelik, aga alati kui ma mõnd patentravimite reklaami loen, jõuan ma järeldusele, et kannatan seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt minu läbielamistele vastavat.
Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest, vist heinapalavikust, mida parasjagu põdesin. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas; siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. /---/ Jõudsin tüüfuseni, lugesin sümptomitest, sain teada, et mul on tüüfus, oli nähtavasti olnud juba mitu kuud, ilma et ise oleksin teadnudki. Tundsin huvi, mis mul veel võib olla. Leidsin tantstõve, ja nagu olingi arvanud, kannatasin ka selle all. Minu juhtum hakkas mind huvitama, otsustasin sellesse igakülgselt süveneda ja alustasin tähestiku järjekorras otsast peale. /---/ Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.
Olin algul veidi solvunud - see tundus kuidagi ülekohtusena minu suhtes. Miks ei olnud mul põlvekedra paistetust? Millest niisugune ärritav erand? Vähehaaval siiski rahunesin. /---/
Olin lugemissaali sisenenud õnneliku, terve mehena. Välja komberdasin viletsa sandina. (1. ptk, lk 7-9)
  • Lugesin retsepti läbi. Seal seisis:
"1 nael biifsteeki ja
1 pint õlut
iga kuue tunni järel.
1 kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul.
1 voodi igal õhtul kell 11.
Ja ära koorma oma pead asjadega, millest sa midagi ei taipa."
Tegin nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane (vähemalt minu jaoks): päästsin oma elu ja elan siiamaani. (1. ptk, lk 9-10)
  • Imelik küll, aga iialgi ei leia te kuival maal inimest, kes oleks merehaige olnud. Merel kohtate paljusid, kes on tõsiselt haiged - neid on terved laevatäied; aga maal ei ole ma veel kunagi kohanud meest, kes teaks, mida tähendab merehaigus. Lihtsalt arusaamatu, kuhu peidavad end kaldal need tuhanded ja tuhanded merehaiged, kellest kõik laevad kubisevad. (1. ptk, lk 14)
  • Harris ei satu kunagi vaimustusse. Tal puudub luulemeel, puudub see ohjeldamatu igatsus kättesaamatu järele. /---/
Seisate Harrisega öösel kahekesi mere ääres ja räägite: "Tasa! Kas kuuled? Kas pole need näkineiud, kes lainetavate vete sügavuses laulavad? Või on need kurvad vaimud, kes halavad merekasvude kütkes olevate kaamete surnute kohal?"
Harris võtab teil käe alt kinni ja vastab: "Ma tean, mis see on, vanapoiss - sa oled külma saanud. Tule parem minuga kaasa. Ma tean üht kohta ümber nurga, kus võib teha tropi sellist šoti viskit, millist sa varem pole maitsnud - see paneb su paugupealt jalule." (2. ptk, lk 17-18)
  • Montmorencyt vaadates võiks arvata, et ta on ingel, kes on inimkonnale teadmata põhjustel maa peale saadetud väikese foksterjeri kujul. Montmorencyl on mingi oh-milline-õel-maailm-see-on-ja-kuidas-ma-tahaksin-seda-paremaks-ja-õiglasemaks-muuta-ilme, mis toob pisarad vanade vagade daamide ja härrade silmi. (2. ptk, lk 20)
  • George ütles: "Teate mis, nii ei tule midagi välja. Me ei pea mõtlema mitte asjadest, mida me kasutada saaksime, vaid asjadest, ilma milleta me hakkama ei saaks."
George esineb vahetevahel päris asjalikult, mis lausa üllatab. See oli täiesti tark mõte, rakendatav mitte ainult praeguses olukorras, vaid üldse rändamisel mööda elujõge. Kui paljud inimesed seavad end sel teekonnal uppumisohtu, koormates oma paati tohutu hulga tobedate asjadega, mida nad reisi meeldivuse ja mugavuse huvides tarvilikuks peavad, ent mis tegelikult ainult kasutu koli on. /---/
Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus. (3. ptk, lk 25)
  • Ma ei saa paigal olla ja vahtida, kui teine rügab ja rahmeldab. Tahan siis alati püsti tõusta ja juhtnööre jagada, käed taskus, ringi jalutada ja õpetada, mida järgmisena teha tuleb. Olen kord juba sellise hakkaja loomuga. Ma ei saa sinna midagi parata. (4. ptk, lk 35)
  • Ma leian, et kõigist rumalatest, tüütutest tobedustest, millega meid nuheldakse, on kõige hullem see väljamõeldis, mida nad "ilmateateks" nimetavad. Meile ennustatakse täpipealt seda, mis juhtus eile või üleeile, ja otse vastupidist sellele, mis täna juhtuma hakkab. /---/
Kuid milleks üldse ilma ette teada? Ilm on niikuinii halb, kui ta kord juba käes on, milleks meile veel see etteteadmise kibedus? (5. ptk, lk 40-43)
  • Selles maailmas paistab ikka nii olevat. Igaühel on midagi, mida ta ei vaja, ja see, mida tema vajab, on teise oma.
Abielus meestel on naised, ning näib, et nad ei vaja neid - ja üksijäänud noormehed nutavad, et nad ei saa kuidagi endale naist. Vaestel, kes end hädavaevalt ära elatavad, on kaheksa tugevat last. Rikkad vanapaarid surevad lastetult ja neil ei ole kellelegi oma raha jätta.
Siis veel need tüdrukud, kellel on palju kavalere. Tüdrukud, kellel on palju kavalere, ei vaja neid kunagi. Nad ütlevad, et ilma kavalerideta oleks parem, et nad on tüütud ja et miks nad ei lähe ja kurameeri preili Smithi või preili Browniga, kes on juba vanemad ja mitte nii kena välimusega ja kellel ei ole ühtegi kavaleri. Nad ise ei vaja kavalere. Nad ei kavatse iialgi mehele minna.
Neil probleemidel ei tasu pikemalt peatuda: see teeb meele nii nukraks. (6. ptk, lk 49-50)
  • /---/ meie vaarvanaisadel pidid kunstist ja ilust kõrged arusaamad olema. Tõepoolest, kõik praegused kunstiväärtused olid kolm või neli sajandit tagasi täiesti igapäevased asjad. Ei tea, kas need vanad supitaldrikud, õllekruusid ja küünlajalad, mida me tänapäeval nii väga hindame, ongi üldse ilusad, või on see ainult aegade aupaiste nende ümber, mis meid köidab. /---/
Kas see on ka tulevikus nii? Kas tänased väärtused on alati eilsed odavad pisiasjad? Kas meie trafaretsed taimornamendiga taldrikud kaunistavad kunagi 2000. aastal ridadena kõrgema klassi kaminasimsse? /---/ Tikkimise harjutustööst, mida vanem tütar koolis on teinud, hakatakse rääkima kui "Victoria ajastu gobeläänist", ja see muutub hindamatuks. (6. ptk, lk 51-52)