Piip

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Piip

Piip on kahast (suitsetatava aine kamber) ja varrest (suitsutorust) koosnev riist, mida kasutatakse mõnuainete suitsetamiseks. Kõige tavalisemalt suitsetatakse piibus tubakat.

"Piibu jutt"[muuda]

Friedrich Robert Faehlmanni didaktiline luuletus.

[Mihkel]:
Kõik maailm on mu ümber, kui mu piibuke aurab,
inimeste õnn viirab ja mängib mu ees,
alasti näitab maailma ilu piibuke mulle,
kutsub tagasi veel kadunud rõõmu ja head
...
[Jaan]:
Mis siis inimeste õnnest piibuke ütleb?
[Mihkel]:
Ta on piibu suits. Näe, kui ta rõngasse a’ab,
nüüd ta keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle —
aga natuke tuult — otsas on suits nii kui õnn.
...
[Mihkel]:
Kui on mu piibuke täis,
küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber;
kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits.
Õigete sõprade kuju oled sa, piibuke, ise —
õitsegu minul õnn, kurvastus vaevaku mind,
ei must piibuke lahku, õnne ta õpetab kandma,
kurvastuses ta kinnitust annab ja nõu.
...
[Jaan]:
Selle riistapuu nõuan, ehk müüksin viimase iva;
andeks! piibuke, mis teadmata laitsin ma sind.

Vanasõnad[muuda]

  • Mees nägusam, kui piip suus, naine nägusam, kui laps süles.
  • Olgu kas kaks suitsu suus, poiss jääb ikka poisiks.
  • Piip ligem kui naine.
  • Piipu valva nagu varast öösi, muidu riisub su puupaljaks.
  • Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta.
    • Eesti Vanasõnad, Suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen, Eesti kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus 1929

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel
Wikisource-logo.svg
Vikitekstides on artikliga seotud alliktekste: