Meisterdetektiiv Blomkvist

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

"Meisterdetektiiv Blomkvist" (Mästerdetektiven Blomkvist) on Astrid Lindgreni jutustus, esimene Kalle Blomkvisti ja tema sõprade seiklusi kirjeldavatest lugudest. Originaal ilmus 1946, eestikeelne tõlge esmakordselt 1960. Tõlkis Vladimir Beekman.

Tsitaadid väljaandest Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist". Sinisukk, 2009.

Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? (lk 7)
  • Trepilt kostis käginat. Hetk hiljem lükati uks lahti ja lävel seisis kuumaks aetud nahaga hingeldav Anders. Kalle silmitses teda uurivalt ja tegi tähelepanekuid.
"Sa jooksid!" lausus ta lõpuks tooniga, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.
"Igatahes jooksin," kostis Anders pilkavalt "Kas sa arvasid, et mind tuuakse kandetooliga?" (lk 8)
  • "Ta on nii hirmus korralik, et ema ütleb, et ta on sellest juba päris väsinud. Kõige hullemad on taadi arvates ilma kõrvata kohvitassid. Ta räägib ikka, et mina ja ema ja Friida muud ei teegi, kui taome kohvitassidel kõrvu küljest ära. Eile ta läks ja ostis kaks tosinat uut kohvitassi, ja kui ta nendega koju tuli, siis võttis haamri ja lõi neil kõigil kõrvad küljest ära. "Nii on teil vähem tööd," ütles ta, kui ta nad kööki tõi. Ema naeris nii, et sai pisted ..." jutustas Eva-Lotta ning võttis uue kukli. (lk 46, jutt käib Eva-Lotta isa, pagarmeister Lisanderi kohta)
  • Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja...
Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärinaga või mõne muu loodusõnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!
Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole. "Ma suren!" mõtles ta. "Ükskõik, hullemat enam olla ei saa!" Viimase kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus. (lk 61-62)
  • "Tule lähemale!" käskis metalne hääl.
Kuidas saab inimene kuhugi minna, kui tal on jalgade asemel ainult kaks vedelat makaroni? Kuid Kalle tegi igal juhul katse astuda lähemale.
"Tont võtku, oled see sina, Kalle?" (lk 62)
  • "Siin tuleb mees, kes võtab su südamevere!" karjus Sixten ja vehkis elavalt kätega.
"Kes su sekundandid on?" küsis Anders hirmsale ähvardusele tähelepanu pööramata. Ta küsis seda küll ainult vormi pärast, sest ta teadis väga hästi, kes on Sixteni sekundandid.
"Jonte ja Benka."
"Need siin on minu omad," tähendas Anders Kallele ja Eva-Lottale osutades.
"Milliseid relvi sa eelistad?" küsis Sixten just nii, nagu komme nõudis. Kõik teadsid suurepäraselt, et peale rusikate polnud olemas mingeid muid relvi, aga tavadest kinnipidamine jättis alati hea mulje.
"Kohvreid," vastas Anders täpselt nii, nagu oodatud. (lk 69-70)
  • "See tähendab siis sõda Valge ja Punase Roosi vahel."
Sixten ja Anders olid pannud oma kampadele nimed suurte eeskujude järgi Inglismaa ajaloost.
"Jah," ütles Anders pidulikult, "nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vabel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma hauapimedusse..." (lk 71)
  • "Ja seal seisabki kellassepa ukse ees Krok," sosistas Kalle Eva-Lottale. "Oled sa kunagi elus niisugust lõusta näinud?"
"See on tore, et sulid üksteist valvavad," ütles Eva-Lotta. "See on just nagu kõnekäänus: kui voorus magab, peavad inglid vahti" (lk 109)