Mine sisu juurde

Meisterdetektiiv Blomkvist

Allikas: Vikitsitaadid

"Meisterdetektiiv Blomkvist" (Mästerdetektiven Blomkvist) on Astrid Lindgreni jutustus, esimene Kalle Blomkvisti ja tema sõprade seiklusi kirjeldavatest lugudest. Originaal ilmus 1946, eestikeelne tõlge esmakordselt 1960. Tõlkis Vladimir Beekman.

Tsitaadid väljaandest Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist" (sisu: "Meisterdetektiiv Blomkvist", "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", "Kalle Blomkvist ja Rasmus"), Tallinn: Sinisukk, 2009; kui on lisatud teine aastaarv, siis: Astrid Lindgren, "Jutte" (sisu: "Meisterdetektiiv Blomkvist", "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", "Bullerby lapsed"), Tallinn: Eesti Raamat, 1989.

1.[muuda]

Ta vaatas punast plekki läbi suurendusklaasi. Siis lükkas ta piibu teise suunurka ja ohkas. Loomulikult oli see veri. Mis muud saigi pöidlasse lõigates välja tulla? See plekk siin oleks pidanud olema otsustavaks tõendiks selle kohta, et sir Henry on lõpetanud oma naise elupäevad kõige julmema mõrva läbi, mida kunagi ükski detektiiv on paljastanud. Kuid kahjuks polnud see hoopiski nii. Kurb tõde oli see, et nuga oli lihtsalt pliiatsit teritades pöidlasse libisenud. Ausõna, sir Henryl polnud sellega midagi tegemist. Seda enam, et sir Henryt, seda igavest juurikat, polnud üldsegi olemas. (lk 7)
  • Trepilt kostis käginat. Hetk hiljem lükati uks lahti ja lävel seisis kuumaks aetud nahaga hingeldav Anders. Kalle silmitses teda uurivalt ja tegi tähelepanekuid.
"Sa jooksid!" lausus ta lõpuks tooniga, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.
"Igatahes jooksin," kostis Anders pilkavalt "Kas sa arvasid, et mind tuuakse kandetooliga?" (lk 8)

4.[muuda]

  • "Sinu taat on alati jube mõnus," tähendas Anders ja surus hambad kuklisse.
"Ei anna võrreldagi," nõustus Eva-Lotta. "Aga ta on naljakas ka. Ta on nii hirmus korralik, et ema ütleb, et ta on sellest juba päris väsinud. Kõige hullemad on taadi arvates ilma kõrvata kohvitassid. Ta räägib ikka, et mina ja ema ja Friida muud ei teegi, kui taome kohvitassidel kõrvu küljest ära. Eile ta läks ja ostis kaks tosinat uut kohvitassi, ja kui ta nendega koju tuli, siis võttis haamri ja lõi neil kõigil kõrvad küljest ära. "Nii on teil vähem tööd," ütles ta, kui ta nad kööki tõi. Ema naeris nii, et sai pisted …" jutustas Eva-Lotta ning võttis uue kukli. "Aga isa ei salli onu Einarit," lisas ta.
"Võib-olla lööb ta siis onu Einaril ka kõrvad küljest ära?" küsis Anders lootusrikkalt. (lk 46)

6.[muuda]

  • Kinnise aknapoole ees aknalaual seisis tagasihoidlik savipotiga pelargoonium. Kalle tõusis ettevaatlikult jalule ja …
Ühe silmapilgu kestel uskus ta, et tegemist on maavärinaga või mõne muu loodusõnnetusega, mis põhjustab seda jubedat mürinat. Aga see oli kõigest vilets lillepott!
Kalle seisis liikumatult akna juures, selg onu Einari voodi poole. "Ma suren!" mõtles ta. "Ükskõik, hullemat enam olla ei saa!" Viimase kui ihurakuga kuulis, tundis ja mõistis ta, et onu Einar oli ärganud. Ja see polnud ka mingi ime, sest lillepott oli tekitanud sellist mürinat, nagu oleks kukkunud kildudeks terve lillekauplus. (lk 61–62)
  • "Tule lähemale!" käskis metalne hääl.
Kuidas saab inimene kuhugi minna, kui tal on jalgade asemel ainult kaks vedelat makaroni? Kuid Kalle tegi igal juhul katse astuda lähemale.
"Tont võtku, oled see sina, Kalle?" (lk 62)

7.[muuda]

  • "Siin tuleb mees, kes võtab su südamevere!" karjus Sixten ja vehkis elavalt kätega.
"Kes su sekundandid on?" küsis Anders hirmsale ähvardusele tähelepanu pööramata. Ta küsis seda küll ainult vormi pärast, sest ta teadis väga hästi, kes on Sixteni sekundandid.
"Jonte ja Benka."
"Need siin on minu omad," tähendas Anders Kallele ja Eva-Lottale osutades.
"Milliseid relvi sa eelistad?" küsis Sixten just nii, nagu komme nõudis. Kõik teadsid suurepäraselt, et peale rusikate polnud olemas mingeid muid relvi, aga tavadest kinnipidamine jättis alati hea mulje.
"Kohvreid," vastas Anders täpselt nii, nagu oodatud. (lk 69–70)
  • "See tähendab siis sõda Valge ja Punase Roosi vahel."
Sixten ja Anders olid pannud oma kampadele nimed suurte eeskujude järgi Inglismaa ajaloost.
"Jah," ütles Anders pidulikult, "nüüd olgu sõda Valge ja Punase Roosi vahel ning musttuhat hinge peab minema surma ja vajuma hauapimedusse …" (lk 71)

8.[muuda]

  • Aga sõjaõnn oli teinud valgete rooside pealiku ülbeks.
"Öelge punanahkadele, et ma võtsin loomulike vajaduste jaoks viis minutit puhkust!" ütles ta ja sõitis köit mööda alla. Ta arvestas välja, et jõuab väikese majakeseni, mille uksel südamekujuline auk, enne, kui punased roosid avastavad ta kadumise. Ta arvestus osutus õigeks. Ta lipsas majakesse ja pani ukse enda järel korralikult riivi. Aga ta polnud mõelnud tagasitulekule. Nurga taga seisis Sixten ja tema nägu muutus otse äraseletatuks, kui ta lõpuks selgusele jõudis, kus ta vaenlane viibib. Tal kulus kõigest paar sekundit selleks, et kohale tormata ja uks väljastpoolt haaki panna, ning võidukas naer, mida ta seejuures lagistas, oli kõige kurjakuulutavam kõigest, mida Eva-Lotta ja Kalle tükil ajal kuulnud olid.
"Me peame vabastama oma pealiku häbistavast vangipõlvest," ütles Eva-Lotta otsustavalt.
Punanahad tantsisid rõõmuhoos sõjatantsu.
"Valge Roos on saanud endale uue peakorteri!" pilkas Sixten. "Pärast seda lõhnavad roosid veel palju paremini kui enne!" (1989, lk 79–81)

11.[muuda]

  • [Kalle:] "[---] Eva-Lotta, kas onu Einar meeldib sulle väga?"
"Miks väga?" küsis Eva-Lotta. "Miks ta peaks mulle nii väga meeldima?"
"Noh, ta on ikkagi su ema onupoeg."
"Mis sellesse puutub, siis ma ei arva, et ta emale endalegi nii väga meeldiks," lausus Eva-Lotta. "Ja sellisel juhul ei pruugi mina juba hoopiski temast nii väga sisse võetud olla. Aga miks sa küsid?"
"Sa siis ei kurvasta, kui kuuled, et onu Einar on suli?" (1989, lk 97)
  • Anders ja Eva-Lotta lugesid läbi artikli "Suur juveelivargus Östermalmil".
"Nüüd te alles kuulete," tähendas Kalle.
"Muide, kas sa oled päris terve?" küsis Anders osavõtlikult. Ta osutas oma määrdunud nimetissõrmega teisele artiklile: ""Tige lehm tekitas paanikat". Kas sa ei arva, et ka see võis olla onu Einar?" (1989, lk 97)
  • "Ja seal seisabki kellassepa ukse ees Krok," sosistas Kalle Eva-Lottale. "Oled sa kunagi elus niisugust lõusta näinud?"
"See on tore, et sulid üksteist valvavad," ütles Eva-Lotta. "See on just nagu kõnekäänus: kui voorus magab, peavad inglid vahti." (lk 109)

13.[muuda]

  • "Mulle paistab, et sattusime perekondlikule koosviibimisele," naeris Kahvatu. "Lastesõber Einar sugulaste ringis! See on nii armas, et tuleks üles võtta ja ajalehte panna. Jaa, kallis Einar, ära minust valesti aru saa, ma ei mõtle selle all politseiteateid. Leidub ju teisigi rubriike!" (1989, lk 114)