Kandetool

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Horace Vernet, "Pius VIII saabumine Püha Peetruse katedraali" (1829)
Zoé-Laure de Chatillon (1826–1908), "Võimalus", s.d.
Fausto Zonaro (1854-1929), "Inglise saadiku tütar kandetoolis", s.d.
Ohara Koson, "Kandetool öös" (1910)

Piibel[muuda]

Heerold:
Vaadake kõik: Saalomoni kandetool!
Selle ümber on kuuskümmend sõdalast,
Iisraeli sõdalast.
Kõik nad kannavad mõõka,
kõik on õpetatud sõdima;
igaühel on oma mõõk vööl
öiste kallalekippujate vastu.

Kuningas Saalomon on teinud enesele
kandetooli Liibanoni seedritest.
Hõbedast on selle sambad,
kullast seljatugi, purpurist iste;
selle keskel sõna ARMASTUS.

  • Ülemlaul 3:7-10, tõlkinud Vello Salo, rmt: Saalomon. "Laulude laul", Pirita 2007, lehed nummerdamata

Proosa[muuda]

  • Peaaegu igal ohvitseril - nad kõik olid suurtsugu noormehed - oli oma kandetool, mida kandsid neli neegrit, sõjaväekaarik, uhke telk, palju kaste riiete ja toidumoonaga ning anumaid veini ja õllega. Peale selle liikus ohvitseride järel suur seltskond lauljannasid ja tantsijannasid, ja igaüks neist tahtis, nagu mõni tähtis daam, et tal oleks sõiduk ühe või kahe paari härgadega ja kandetool.


  • Ma õppisin hispaania keelt ja ka pisut araabia keelt, ratsutasin palju, tantsisin ööd läbi. Ka ballile tuli ratsutada, sest terves Tangeris oli vaid üksainus vanamoodne kopitanud lõhnaga kandetool, jumal teab, mis sajandist see pärines ning missugused hepikud olid tema patjadele toetunud. Kandjaiks olid juudid, pühadel ja laupäeviti nad ei töötanud, neil päevil pidid ka vanemad daamid eesli seljas dineedele ja vastuvõttudele ratsutama.


  • Trepilt kostis käginat. Hetk hiljem lükati uks lahti ja lävel seisis kuumaks aetud nahaga hingeldav Anders. Kalle silmitses teda uurivalt ja tegi tähelepanekuid.
"Sa jooksid!" lausus ta lõpuks tooniga, mis ei kannatanud mingit vastuvaidlemist.
"Igatahes jooksin," kostis Anders pilkavalt "Kas sa arvasid, et mind tuuakse kandetooliga?"


  • Ta [emand Thyme] seadis ennast kandetoolis keset patju, tekke, loomanahku ja rätte sisse ning käskis kenast hommikust hoolimata kohe kandetooli kardinad alla lasta ning kinnitada. Kaks väikest teenijatüdrukut, kes olid teda abistanud, silkasid õnnelikult minema ja jätsid mind seega tema ainukeseks teenindajaks. Mul langes süda saapasäärde. Ma olin arvanud, et vähemalt üks neist reisib koos temaga kandetoolis. Kes pidi hakkama hoolitsema tema isiklike vajaduste eest, kui tema telk üles pannakse. Mul polnud õrna aimugi, kuidas hoolitseda naise, rääkimata siis veel vana naise eest. Ma otsustasin järgida Burrichi nõuannet selle kohta, kuidas peab noor mees vanemate naistega käituma: tuleb olla tähelepanelik ja viisakas, rõõmsameelne ning meeldiva käitumisega. Kena välimusega noorel mehel pole raske vanema naise heakskiitu võita. Burrich ütles nii. (lk 163)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • "Ja teie kandetool ootab väljas, härra."
Vimes ohkas. "Aitäh. Tiigis on üks mees. Tõmba ta välja ja anna talle tass teed, eks? Minu meelest paljulubav sell."
"Loomulikult, härra."
Kandetool. Jah, muidugi, kandetool... See oli pulmakink patriitsilt. Isand Vetinari teadis, et Vimesile meeldis linna tänavatel kõndida, niisiis oli temast täiesti tüüpiline kinkida komandörile asi, mis ei lase tal seda teha.
Kandetool oli väljas. Kaks kandjat ajasid end äraootavalt sirgu.
Härra Samuel Vimes, Linnavahtkonna komandör, tõstis jälle mässu.
Võib-olla ta tõesti peab seda neetud asjandust kasutama, aga...
Ta mõõtis pilguga eespoolset kandjat ja viskas pöidlaga kandetooli ukse poole. "Roni sisse," käsutas ta.
"Aga härra..."
"Hommik on kena," ütles Vimes ja võttis kuue jälle seljast. "Ma juhin ise."