Rõõmsameelsus
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Proosa[muuda]
- Kui vähe vanemate jutt lastele korda läheb, saab selgeks tõsiasjast, et kogu hüpohondriline tülgastus elu vastu, millest päevast päeva räägitakse, ei hävita ometi laste rõõmsameelsust.
- Noored usuvad väga sageli, et mõjuvad armastusväärselt, kui nad mängivad kurvameelseid. Ja küllap võib kurvameelsus, kui see on teeseldud, lühikest aega ka meeldida, eelkõige naistele. Ent tõelise kurvameelsuse eest põgeneb terve inimsugu; ja kaugemale vaadates ei meeldi ega too inimestega läbikäimises edu mitte miski muu kui rõõmsameelsus, sest lõpuks, vastupidiselt sellele, mida arvavad noored, ei armasta maailm, kes siin ka ei eksi, mitte nutta, vaid naerda.
- Giacomo Leopardi, "Mõtted". Tõlkinud Maarja Kangro. LR 3–4, 2008, lk 44
- Vaimuvaene lõbusus — rõõmsameelsuse karikatuur. (lk 37)
- Õnnetu inimese rõõmsameelsus on tihtilugu liigutavamgi kui tema kõige liigutavam kurtmine. (lk 47)
- Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. LR nr 30 2007
- Maailm, kus kasvasin, on kadunud. Ja kuigi paljud tema toonaseist asukaist elavad veel, on hääbunud kunagine rõõmsameelne, kultuurne kerglus, põlgus raha vastu, iseenesestmõistetav üleolek kodanlasest, olgu ta või miljonär.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 5
- Oma noorusliku tarkuse ja kogemuste varal nentisin esimesil päevil, et süütult ja loomulikult rõõmsameelne ning tõenäoliselt vähe elukogenud meeldiv tütarlaps on igal juhul hinnatav kamraad. Aimasin siiski, et on olemas sellest hinnalisemgi rõõmsameelsus, mille mõned omandavad vaid hädas ja viletsuses, teised aga ei kunagi.
- Hermann Hesse, "Ilus on noorus", rmt: H. Hesse, "Võluri sõnad", tlk Liina Ootsing, 2000, lk 31
- Nooruse tiiva all pesitseb vanaduse portree ja rõõmsameelsuse tiiva all kurnatus, niisamuti nagu mõnes vastsündinus arvame ära tundvat äsja elust lahkunud vanainimese.
- Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad". Tõlkinud Malle Talvet. LR 30/2003, lk 57
- Ta avas kasti, võttis viiuli välja, suudles siledat puud, häälestas. Vasakut kätt oli peaaegu võimatu kasutada, sõrmi küll, aga käes ei olnud üldse jõudu, ta toetas viiuli vastu seina. "Chaconne" tuli iseenesest, kuskohas asub mälu? Igatahes mitte teadvuses, sest tema teadvus oli lakanud töötamast. Võib-olla oli see ladestunud kuskile sügavamale.
- Helid voolasid temast läbi, parema käe kaudu sisse, vasaku käe kaudu välja, nagu Jumal läbi pöörlevate dervišite. Ta uppus helidesse. Ta meenutas, mida Bach oli kirjutanud, kui ta oli koju jõudes kuulnud, et Maria Barbara ja kaks last on surnud: "Armas Jumal - ära lase mul iialgi oma rõõmsameelsust kaotada."
- Peter Høeg, "Vaikne tüdruk". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat, 2008, lk 227
- Ma ei teadnudki, et olen terve elu sülvoteraapiat harrastanud. Ega tervise üle kurta ei või. Haigusi pole. Peale kaasasündinud kurvameelsuse. Aga tuleb öelda, et sülvoteraapia, kuigi ta pole seda välja ravinud (mis vastavalt definitsioonile - "kaasasündinud" - oleks ka võimatu), on selle siiski suutnud kontrolli all hoida, leevendanud sümptomeid. Tuleb ka öelda, et kõigele kaasasündinule on kaasa sündinud mingi rohi. Minu puhul siis: kaasasündinud rõõmsameelsus. Mida pole veel miski ära hävitada suutnud.
- Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 89