Kohver

Proosa[muuda]

See, kes jaamas oma kohvril istub, on otsekui maailmast väljatõugatu.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974, lk 19

Roosimemm on igatahes raudne memm, see oli esimesest pilgust selge. Kui ta kumbagi kätte oli kohvri võtnud ja Leo kärsitu õlaliigutusega eemale lükanud, hakkas ta niisuguse otsustava sammuga astuma, nagu oleks endine kesktormaja saanud jalgpallimeeskonna peatreeneri koha ja vaatab nüüd, kas tema käsutusse antud inimmaterjalist üldse on võimalik midagi asjalikku teha. (lk 27)
Teises kohvris oli kaks sodiks litsutud kõrvitsat.

"Need sul ju puhta lõhki istutud," kahetses vanaema.

"Lõhki jah!" kinnitas Roosimemm rõõmsalt. "Ma pidin neile mitu korda kõige jõuga otsa prantsatama, enne kui nii lapikuks läksivad nagu vaja. Reedal kasvasid suvila juures läind aasta igavesed suured kõrvitsad, aga ega siis sellepärast kohvrilukke või ära lõhkuda." (lk 30)

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006

Tony teadis temast palju, kuid mitte kõike. Naine varjas oma lukuavamisoskust kiivalt. Iga kord, kui uksekell keset ööd helises, nagu oli viimatigi juhtunud, teadis naine, et hommikul lamab esikukapi riiulil uus kohver. See jääb sinna päevaks-paariks, kuni Tony kutsutakse linnast välja. Seejärel rahapakke sisaldav kohver kaob.
- J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 86

Luule[muuda]

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

Heiti Talvik, "Surmatants" kogust "Kohtupäev" (1937)

Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

Juhan Viiding, "Lihtne luuletus" kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)

Välislingid[muuda]