Kohver

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Erinevad kohvrid

• Roosimemm on igatahes raudne memm, see oli esimesest pilgust selge. Kui ta kumbagi kätte oli kohvri võtnud ja Leo kärsitu õlaliigutusega eemale lükanud, hakkas ta niisuguse otsustava sammuga astuma, nagu oleks endine kesktormaja saanud jalgpallimeeskonna peatreeneri koha ja vaatab nüüd, kas tema käsutusse antud inimmaterjalist üldse on võimalik midagi asjalikku teha. (lk 27)
• Teises kohvris oli kaks sodiks litsutud kõrvitsat.

"Need sul ju puhta lõhki istutud," kahetses vanaema.

"Lõhki jah!" kinnitas Roosimemm rõõmsalt. "Ma pidin neile mitu korda kõige jõuga otsa prantsatama, enne kui nii lapikuks läksivad nagu vaja. Reedal kasvasid suvila juures läind aasta igavesed suured kõrvitsad, aga ega siis sellepärast kohvrilukke või ära lõhkuda." (lk 30)

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006

Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.

• Heiti Talvik, "Surmatants" kogust "Kohtupäev" (1937)

Viimaks õnn tuli sahvrisse
lauta ja aita ka
rõivad veel mahtusid kohvrisse
siis pidi minema

• Juhan Viiding, "Lihtne luuletus", kogust "Ma olin Jüri Üdi" (1978)