Suvila

Allikas: Vikitsitaadid
Sergei Vinogradov, "Suvilas" (1932)


Luule[muuda]

Kord seisis see suvila Laadoga rannal
ja kuulus vene kindralile;
üks ruut verandal kannab kuuliauku
veel Soome kodusõja aegadest.
Siis siirdus maja laeval saarele
ning muutus Unto Seppäneni suvekoduks.
Ma maitsen kirjandust ja ajalugu,
kui hommikuti hammustan
noid Karjala nahkseid pirukaid!

  • Ivar Ivask, "Vaahersalo variatsioonid XI", rmt: "Päev astub kukesammul", 1966, lk 59


Sinustki võib kord saada
president direktor rahandusminister
võrdsete võimaluste maa
palgalõhet ei ole olemas
ei ole ka vaesust
on laiskus ja mugavus
hakka parem investeerima
anna suvila renti
ja jäta see kolmeeurone latte ostmata

  • Anna Kaare, "*Sinustki võib kord saada...", rmt: "Inteграция", 2021, lk 16

Proosa[muuda]

  • Selle vana maja koos aiaga oli isa ostnud palju aastaid tagasi. Ta oli kavatsenud Pipiga sinna elama asuda, kui nii vanaks saab, et enam merd sõita ei jaksa. Siis aga juhtus see kurb lugu, et torm ta merre viis, ja tema tagasitulekut oodates tuli Pipi otsemat teed koju Segasumma suvilasse. Just nõnda oli maja nimi. See oli mööblit täis ja ainult ootas Pipit. (lk 8)
  • Pipi heitis üle õla pilgu Segasumma suvila suunas.
"Mõnus onn, see seal," tähendas ta. "Kirbuvaba ja igas suhtes viisakas. See on vahest midagi rohkemat, kui võiks öelda tollest neegri savionnist, kus ma edaspidi elama hakkan." (lk 191)
  • Silte nähes vedas peen härra suu laiale naerule.
"Või koduloomuuseum, tänan väga," lausus ta endamisi. "Seda lõbu pole mulle tarvis. Ah et kivikalme," luges ta teiselt sildilt. "Taga targemaks see asi läheb, tundub mulle."
"Aga mis tobedus see veel peaks olema?" küsis ta kolmandat silti silmates. "Või Segasumma suvila - on alles nimi!"
Ta mõtles veidi järele. Suvila ei saanud ju olla päriselt samasugune vaatamisväärsus nagu koduloomuuseum ja kivikalme. Küllap on silt üles pandud mingil muul põhjusel, mõtles ta. Viimaks jõudis ta ka seletuse juurde välja. Loomulikult tahetakse suvilat müüa. Silt oligi mõeldud teeviidaks neile, kellel olnuks soovi suvilat osta. Peen isand oli ammu mõelnud, et peaks muretsema endale maja mõnes väikelinnas, kus poleks nii kärarikas kui suurlinnas. Mõistagi ei hakkaks ta kogu aeg seal elama, aga vahetevahel sõidaks ta sinna puhkama küll. Ka oleks väikeses linnas palju paremini näha, mis eriliselt peen ja noobel mees ta tegelikult on. Ning ta otsustas sedamaid Segasumma suvilat vaatama sõita. (lk 201)
  • Värava taga paistis metsistunud aed, kus vanad puud olid sammaldunud ja muruplatsid niitmata, suur hulk lilli kasvas täiesti oma tahtmist mööda. Aia sügavuses seisis maja - oi, oli see vast maja! See nägi välja, nagu võiks ta iga hetk kokku kukkuda. Peen isand jõllitas osmikut, ning laskis äkitselt kuuldavale vaikse oiatuse. Verandal seisis hobune. Peen isand polnud verandal seisvate hobustega harjunud. Sellepärast ta oigaski. (lk 202)
  • Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk


  • Piia ja isa pikutasid suvekodus murul. Ema oli Tartus tööreisil ja nemad olid vahelduseks täitsa omapäi. Elu isaga oli teistmoodi, aga tore.
"Sel nädalal oleme toortoidulised," teatas isa kohe, kui ema auto silmapiirilt kadus. "Milleks meil need peenrad ja põõsad siin on! Õhtuti sööme vorste." (lk 43)


  • Nii istuski onu tihti suure seljakotiga oma maja lähedal bussi ja mind pandi bussi peale poolel teel, kui buss läbis Tšabanõ. Seljakotis olid telliskivid ja kõik tasapisi kerkivasse suvilasse vajalik. Sõna otseses mõttes tõi onu linnast kivi kivi järel ja ladus neist oma suvilat, tassides telliseid täis kotti paar kilomeetrit läbi metsa ning nõlvakust üles. See ei olnud sugugi haruldane, kaheksakümnendatel öeldi "on see, mis on" (маэмо те що маэмо) ja kehitati õlgu, mõtlemata pikemalt, kas on raske või kerge. Kõigil oli raske, aga onul oli vähemalt võimalus luua omaenda väike pesa. (lk 26)


  • Vaatasin, kuidas üks sipelgas tiris apelsini kleepsumärki seljas, ja mõtlesin, mida ta sellega teeb. Võib-olla tahtis ta oma suvilale sellest katuse teha, mõtlesin. (lk 63)
  • Me käime igal aastal kuskil üürisuvilas. Mõnikord sõidame suvilasse natuke aega, mõnikord kohutavalt kaua. Seekord läks kaua aega. Mind tegi see pikk autos istumine natuke tigedaks ja lõpuks ei tahtnud ma enam üldse suvilasse minnagi.
Aga just siis, kui mõtlesin, et nüüd saan päris vihaseks, jõudsimegi kohale ja mul läks tuju ühekorraga heaks. (lk 82)
  • Meie suvila kõrval oli mitu teist suvilat. Emme ütles, et kõik suvilad on täitsa samasugused, aga mulle tundus, et meie oma oli siiski natuke toredam kui teistel. (lk 83)



  • Erakordse võimaluse võimumeestega ebameeldivaid repliike vahetada pakkus Vildele veel üks kroonulik ettevõtmine. Nimelt otsustas valitsus kirjaniku 60. sünnipäeva puhul 1925. a teha žesti ja kinkida talle suvila. Seda otsiti mitu head aastat ja ei leitudki (kõik leitud hooned olid veel elamiskõlblikud, arvas irooniline ajakirjandus). Hiljem asendati see lubatud suvila priikorteriga Kadriorus. Eduard Vilde kirjutas "Minu "Issameie" uueks aastaks 1927", milles palus muuhulgas:
"Ja keela kõigile ära minult küsimast, kus on mu valitsuse poolt kahe aasta eest kingitud uus kodu, sest seda Sa ei tea isegi ning mind hakkab see alaline pärimine juba tüütama. Aamen!" (lk 88)


  • Poiss oli suvilast tulnud vorsti ostma. Kaisu oli noaga näidanud, et kas nii palju. — Putsi, vähe vist, oli poiss öelnud. Kaisu oli noa teise kohta asetanud. — Persse, palju sai, arvas naga. Kaisu oli vorsti ära kaalunud ja hinna öelnud. — Putsi, kui kallis! Kust persest ma selle raha võtan? oli poiss hädaldanud.
Kassaaparaat oli kolksatanud. Poiss oli ehmunult hüüatanud: — Persse, mida sa nüüd... ja samal silmapilgul kõige oma vorstiga tee peale lennanud.
Mehed olid itsitanud, aga suu kinni pannud, kui Kaisu oli käskinud vait olla, kuni veel luud-kondid terved. (lk 191)
  • Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998