Jaanika Merilo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaanika Merilo, 2017

Jaanika Merilo (ukraina keeles Яніка Бориславівна Мерило, sünninimi Jaanika Mihhalevitš; sündinud 16. novembril 1979 Tartus) on Eesti ja Ukraina ühiskonnategelane, riigiametnik, tippjuht ja aktivist.


"Minu Ukraina"[muuda]

Jaanika Merilo, "Minu Ukraina", 2021.


  • Täna käisime Oksanaga maisipõllul ja tõime kaasa sületäie kollaseid tõlvikuid. Käisime raksus, ütlevad nad, aga põllud on ju nii suured ning ma tean juba eelmistest aastatest, et osa maisist jääb nagunii põllule vedelema ja läheb halvaks. Me ei tee kellelegi halba. Kuigi vanaema natuke pahandab, keedab ta tõlvikud hommikul ära. Mulle meeldivad need soola ja võiga ja neid tuleb osata süüa. Kui tõlvikud on soolases vees keedetud, tuleb need võiga kokku määrida, süüa terad ära ja imeda siis välja kõige parem asi - mahlane vedelik, mis jääb äranähtud tõlvikusse. (lk 11)
  • Peale maisi on meil veel päevalilled. Suured kollased mustade südametega kettad, mis keeravad ennast päikese poole ja saadavad teda oma kollaseid päid pöörates hommikust õhtuni. Mulle meeldivad suured mustad seemned, mida pärast kodus pannil võiga praetakse. Võib ka mitte praadida, aga kui head on enda kuivatatud ja praetud päevalilleseemned! Kohe palju paremad kui need, mida vanatädid tänavatel müüvad. Kuigi tädi Varja, kes on iga päev juba enne minu voodist tõusmist suurte kottide ja klaaside ja paberist tuutudega tänavanurgal, oskab neid ka väga hästi praadida. (lk 11)
  • Rongis on meil platskaart ja vanaemale meeldivad öised rongid. Tal on alati meie kõigi jaoks kaasas munad ja hapukurgid. Rongis saab paksudest klaasidest teed. Täna on kaasas ka minu maisitõlvikud, ma ju ütlesin, et raksus käia oli hea mõte.
Kui ma veel väike olin, seoti mind magades paksude kummist rihmadega kupee või platskaardi alumisele asemele kinni, et ma sellelt maha ei veereks. No mitte päris seoti, vaid tõmmati laiad kummirihmad üle voodi pingule, nii et kui ma veerema hakkasin, tundsin ma kohe rihma venimist ja ärkasin üles. Enam mind kinni ei seota, sest ma olen juba 11-aastane. (lk 12)
  • Tavaliselt läheb vanaisa hommikul tööle ja vanaema hakkab süüa tegema. Lahkudes annab vanaema vanaisale alati kaasa toiduainete nimekirja. Kui vanaisa õhtul koju tuleb, õhuke korralikult triigitud valge särk seljas, heledad hästi viigitud püksid jalas, võtab vanaema saagi võrgust välja ja vaatab hoolikalt üle. Kui midagi on puudu, saab vanaisa pahandada, aga tema ainult ohkab, paneb oma heleda linasest riidest soni pähe, võtab toiduvõrgu ja läheb jälle välja. Aga ma tean, et nad armastavad teineteist väga. (lk 12)
  • Minu lapsepõlv oli kolmkeelne: ema ja vanaema-vanaisaga rääkisin eesti keeles, isa ja tema sugulastega ainult ukraina keeles ning isa ja ema rääkisid omavahel vene keeles. Selline imelik keelte kompott oli minu jaoks täiesti tavaline. Õigemini, teistmoodi ma ju ette ei kujutanudki. Päeval käisin Miina Härma gümnaasiumis (toona oli see veel Tartu 2. keskkool), õhtuti kuulasime "Vremjast" uudiseid, lugesin läbisegi eestikeelseid raamatuid ning vene- ja ukrainakeelseid lasteajakirju Murzilka ja Barvinok, lisaks isalt saadud kohustuslikku ukrainakeelset lugemist kirjandusklassikast ajalooni. (lk 15)
  • Kui mult küsitakse, kust ma õppisin ära ukraina keele, ütlen siiani, et ta on mul alati olemas olnud. Muidugi mitte tänase sõnavaraga, aga lapsepõlves kodukeelena rääkimine andis kindlasti tugeva põhja. Seda enam, et ka kõik sugulased, kellel ma suviti külas käisin, sunniti vene keelelt ukraina keelele üle minema. Kui mult vahel küsiti, kas ma olen eestlane või ukrainlane, vaatasin ma juba väikesest peast küsijale imestunult otsa: "Miks ma peaksin olema just eestlane või ukrainlane? Ma olen Jaanika!" Ma ei pea ju ennast must-valgelt defineerima ja lahterdama. Vene keel olevat mul küll kõnekeelena vabalt kätte tulnud alles hiljem - siis, kui veetsin talviti aega Leningradi (varsti juba taas Peterburi!) raamatupoodides ja turulettide taga istuvate müüjatega hindade üle kaubeldes. Kauplemist ma praegu igal juhul ei salli, aga kusagilt sellisest kodu ja reiside miksist mu vene keel tuli, tänu praktikale ka jäi ning on mul ilmselt siiani aktsendita ja üsna normaalse sõnavaraga. Nüüdseks on ka ukraina keel ilma aktsendita ja russismideta, olen selle nimel eraldi koos õpetajaga töötanud. Osata puhtalt selle maa keelt, kus sa elad või millega sul on tihe side, on minu jaoks lihtsalt lugupidamise märk. (lk 15-16)
  • Kui ma õigesti mäletan, lendas mingi aeg Tartu ja Kiievi vahel isegi lennuk. Vana AN või TU, mida praegu on natuke õudne vaadata ja kus käetugedes olid veel väikesed metalltuhatoosid. (lk 18)
  • Lennuk oli pigem luksus. Paremini mäletan neid öiseid platskaartvagunitega ronge, millega me Ukrainasse sõitsime. Platskaartvagun tundub praegu jube ebamugav, aga need on siiani käigus. Päeval saab alumisel korrusel istuda, aga öösel lastakse alla veel teise korruse lavatsid ja magataksegi ilma mingite vaheseinte või eraldusteta rõõmsalt ühises vagunis, kust vagunisaatja vahepeal läbi käib ja laseb heaolu näiliseks parandamiseks õhuvärskendit või pakub teed.
Meie reiside platskaartvagunid olid ehitatud kuuekümnendatel, korduvalt potisinise või rohelise värviga poolhooletult üle võõbatud ja kahtlaste kliimaseadmetega, mis tootsid pidevalt kas liiga kuuma või luga külma õhku. Vaidleme perekonnas siiani, kas need seadmed üldse eksisteerisid või olid lihtsalt avad seinas, mis teesklesid, et on seadmed.
Mõned uhkemad vagunid olid ka kupeedega: kahe või nelja allakäiva kitsa magamisasemega eraldi ruumis, mille võis lukkugi panna. Nii platskaartidega kui kupeedega rongid sõidavad Ukrainas siiani ringi ja mu poeg nimetab neid tudirongideks. Tema jaoks on neis rongides midagi romantilist, aga minu jaoks on nende olemasolu pigem kurb meenutus tõsiasjast, et üks mulle kallitest riikidest ei suuda ennast ikka veel mu lapsepõlveaegadest välja reformida. (lk 18-19)
  • Rongi võeti alati kaasa oma söök, sest restoranvagunid, kui neid ka leidus, olid pigem kallid ja sealsed toidud üksluised. Kodust leidsid tee kupeedesse hapukurgid, tomatid, sibulad, munad, leib, külm ahjukana, kotletid ja vorst. Praktiliselt alati ja kõigil olid sellised komplektid kaasas, varieerus vaid selle päeva toiduainete nimistu. Külm kotlet asetati poolekslõigatuna paksult võiga määritud leivale ja kõrvale söödi jahtunud kanakoiba, mis oli olnud hoolikalt pakitud fooliumisse ja kilekotti. Vahepeatustes võis ka välja perroonile sprintida ja minutiliste peatuste jooksul osta juurde pirukaid või värskemalt praetud kotlette, mida kohalike linnade või asulate elanikud rongijaamades müüsid. (lk 19)
  • "Tee, kuus kopikat!" pistsid vahepeal pea kupeeuksest sisse tihti ülearu paksult meigitud ja lubivalgeks pleegitatud juustega vagunisaatjad. Kahe kuubiku kaupa pakitud suhkrut tuli juurde osta eraldi ja kogu see tee-suhkur-linad-kakskümmend-kopikat oli lausa osa rongiga sõitmise rituaalist. Tee oli alati kuus kopikat, linad kakskümmend, nõukogude ajal inflatsiooni ei olnud. Plaanimajanduses polnud inflatsiooni ette nähtud. Klaasipõhjale oli sisse valatud teeklaasi hind - "14 kop.". Klaasidega koos tulid metallist hoidjad, venekeelse nimetusega podstakannikud. Paljudes rongides elavad need oma elu ikka veel edasi kui osa teatud subkultuurist, mis ei kipu kaduma, kuigi pärineb tsaariajast, 19. sajandi lõpust. Ilusate mitmesuguselt disainitud metallklaasihoidjate rongidesse toomine olevat olnud osa transpordiminister Sergei Witte raudteereformist aastal 1892. Ma ei hakka isegi ironiseerima, et juba sellest ajast ongi proovitud Ukraina raudteed reformida. (lk 19-20)
  • Uskuge või ei, aga iga kord, kui proovitakse raudteed "reformida" klaaside väljavahetamise teel, tõuseb meedias ja sotsiaalmeedias nostalgiline kisa: "Kas kõik muu on juba tehtud?", "Tehke vagunid korda, aga ärge klaase ja podstakannikuid puutuge!" ja muud selles vaimus. Enamik raudteejuhtidest reformaatoreid on küllap tõdenud, et algul kõige lihtsamatena tundunud muudatused on tegelikult kõige raskemad. Nostalgia ja harjumuste vastu ei saa. (lk 20)
  • Naturaalmajandus on tegelikult Ukrainas siiani väga tähtis osa elust ja ellujäämisest. Lihtne on lasta ennast petta suurlinnade tuledest ja näilisest edukusest, aga tegelikkuses elab Ukraina külades 13 miljonit inimest ehk üle kolmandiku elanikkonnast. Just nimelt külades, isegi mitte väikelinnades. Muidugi pole paljudel valikut, aga küsitluste järgi tahabki kaks kolmandikku külaelanikke elada just külas, mitte linnas. Nende meelest on põhjused kõrge turvalisus, puhas loodus ja võimalus anda lastele normaalne kasvatus, kaitstes neid ühiskonna halbade mõjude eest. Hariduse juurde me veel tuleme, aga tihti on külaelu tõesti pigem teadlik valik kui võimaluste puudumine. (lk 21)
  • Minu tädi Alla elab siiani bussi lõpp-peatuse kõrval hruštšovka esimesel korrusel. Puust ja lapitud veranda akende all on kirsipuud ja tillukesed peenramaad. Iga elaniku maatükike on mikroskoopiline, kasvatada saab seal heal juhul maitserohelist. Väike küll, aga oma, ja Ukrainas on just "oma" väga tähtis. (lk 21)
  • Tädi Alla maja ees on ikka veel minu lapsepõlve mälupiltidest jäänud hiiglaslikud augud kuuekümnendatel ehitatud majadevahelisel teel, nii et suvise vihmaga oli hoovis tõeline üleujutus. Teid peaksid lappima kohalikud omavalitsused, aga mitte alati ei vea ei nende, ei nende eelarvete ega eelarvete kasutusega. Lihtsamalt öeldes - kõikides linnades, kus linnapead on seotud asfalditehasega, on võluväel ka imelised teed. Küsimus on alati piiratud eelarves ja prioriteetides ning Ukrainas olenevad prioriteedid tihti liigagi paljudest teguritest. (lk 22)
  • Alles 30 aastat hiljem, kui Ukraina Posti juht kurvalt muigas, et ei saa endale digitaliseerimist ja poppe masinaid lubada, oletasin ma, et ilmselt tädi Alla oligi üks postiliini töötajatest, kes parandasid ümbrikutel aadresse ja suunasid kirju käsitsi ümber. Ma ei tea, mis tingimused olid sellisel tööl nõukogude ajal, aga veel siiani on Ukrainas postiliini töötajate palk, nagu ka postiljonide palk, natuke üle 150 euro ja vaevalt et see kordades suureneb, ükskõik kas loete seda raamatut aastal 2021 või 2025. (lk 23)
  • Minu onul Alikul ehk isa vennal oli lihtsam. Ta oli eluaeg töötanud muuseumis ekspositsioonide koordinaatorina ja tema naine, tädi Veera oli oma aja kohta ja on siiani innovaatiline teadur, kes juba siis tegeles praegu nii popi biokütuse valdkonnaga. Ühel hetkel ta tüdines, et juba ammuse "hea tava" kohaselt ilmuvad teadustööd suurte staatusega teadurite nimede all ja tegelikud autorid on esitatud vaid väikeses kõrvalmärkuses, ning pühendus kodule ja suvila loomisele. See suurte juhtide komme teiste töö enda arvele kirjutada ei ole muuseas siiani kadunud. (lk 24)
  • Kiievi VDNH linnaosast, kus onu elas, tuli krundile sõita ligi tund aega, takerdudes kümmekonnas peatuses, kust tulid peale uued suvepalavuse higist nõretavad inimesed, paludes: "Andke edasi sõidu eest!" Siiani on see legendaarne komme siseneda bussi või maršrutkasse (liinitaksosse) mitte esiuksest, vaid sealt, kust tihti küünarnukkidega trügides sisse mahud, lugeda kokku sularaha, mis peab enam-vähem täpne olema, ja paluda kõrvalseisjat: "Andke edasi sõidu eest!" Sularaha, mille kõik vahepealsed inimesed püüdlikult käest kätte edasi annavad, jõuab lõpuks bussijuhini, kes saadab jälle käest kätte vastu vahetusraha ja vahel ka pileti. Tihti ka mitte, sest andmata pilet on fikseerimata sõit ja selle raha läheb bussijuhi taskusse.
"Ma ei saa seda raha vastu võtta, see ei ole minu raha," protesteeris minu kuuldes elavalt üks sümpaatne välismaa proua. Siiani mäletan tema segadust, miks ta peab võtma võõra raha, ja teiste reisijate pahameelt, et "niigi on kiire ja palav ja kitsas ja nüüd seab keegi küsimuse alla süsteemi, mis on elanud kauem kui paljud meist". Süsteem on püha, selle küsimuse alla seadmine aga halb toon. (lk 24-25)
  • Nii istuski onu tihti suure seljakotiga oma maja lähedal bussi ja mind pandi bussi peale poolel teel, kui buss läbis Tšabanõ. Seljakotis olid telliskivid ja kõik tasapisi kerkivasse suvilasse vajalik. Sõna otseses mõttes tõi onu linnast kivi kivi järel ja ladus neist oma suvilat, tassides telliseid täis kotti paar kilomeetrit läbi metsa ning nõlvakust üles. See ei olnud sugugi haruldane, kaheksakümnendatel öeldi "on see, mis on" (маэмо те що маэмо) ja kehitati õlgu, mõtlemata pikemalt, kas on raske või kerge. Kõigil oli raske, aga onul oli vähemalt võimalus lüüa omaenda väike pesa. (lk 26)
  • Paljude politoloogide meelest sai just sellest päevast ja hetkest, kui Nõukogude ajalehed hakkasid kirjutama Tšornobõlist, paratamatu pöördepunkt, kust teed tagasi enam ei olnud. Algas glasnost - avalikustamine ehk esimesed püüdlused sõnavabaduse suunas. Samm-sammult hakkas lagunema režiim oma kuhjunud valedega. Nagu on öelnud üks populaarne blogija: "Sa ei saa avaldada natukest tõde ja siis sõnavabadust lukku keerata." Üks killuke infot viib arusaamiseni, et tõde siiski võib avaldada, järgmine killuke selleni, et üha rohkem ajakirjanikke hakkab seda tegema, sünnib popkultuur ja alternatiivne kirjandus ning enam seda muutuste tulva ei peata. (lk 30)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel