Seletamine

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Seletus)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • "Hiired," ütles Lambet. "Valged hiired."
Ta laskis voodilina põrandale langeda. Kärbsed ruttasid seda ära kasutama. Lambet ei pööranud neile mingit tähelepanu ja seletas pikkamisi: "Mul on üks sõber, bioloog, kes töötab mingis laboris. Nad teevad seal katseid valgete hiirtega. Näiteks võtavad kaks hiirtegruppi, katsegrupile süüa ei anna, kontrollgruppi aga toidavad juustuga. Lõpuks jõudsid nad järeldusele, et kiiremini kasvavad alati kontrollgrupi loomad, antagu neile siis eesti, vene või hollandi juustu."
"Mis puutub siia hollandi juust!" kähvas Marta. "Meil on kärbsed, mitte valged hiired."
"Hiirtega saab kõike ära seletada," vastas Lambet ja jäi vait. (lk 20–21)
  • Astrid Reinla, "Nõiaprotsess", rmt: Astrid Reinla, "Inimestega", 1982



  • Inimeste tapmine oli tema töö ja ta tegi seda väga hästi.
Käesoleva operatsiooni tasu suhtes oli pisut irisemist kostnud, kuid nood neetud tingijad ei taibanud tegelikust tööst tuhkagi. Neile oli tulnud selgeks teha, mis on kaalul, kui ettevaatusabinõusid ei rakendata. Nad lasksid end veenda alles siis, kui Tony oli neile must-valgel selgeks teinud, et maa tulutoovaimaid narkootikumiveo marsruute — too, mis kulgeb läbi Cochise'i maakonna — on ohus. Pärast Tony selgitusi nägid nad probleemi Tony vaatevinklist lähtudes ega tõrkunud enam maksmast. (lk 55)


  • Meil oli raske. Väga raske. Tavaliselt peaks nüüd järgnema lause - aga me saime sellest üle. Kuid me ei saanud ju. Me pole siiamaani saanud. Mitte keegi meist pole. Kuidas paganama moodi on üldse võimalik saada üle sellisest asjast? Sellisest kuradima vastikust ja mõttetust asjast. Ma lähen lolliks, kui ma sellele mõtlen. Me olime suures majas. Mina ja Eret ja Alex ja Karol ja Karel. Aga neli inimest olid kusagil kaugel. Surnuaial. Mulla sees. Vastiku niiske külma mulla sees, kus miljonid bakterid ja ussikesed nende kehasid järasid. Ma tean küll, et need on ainult maised kestad ja puha. Olin kirikuõpetajal seda asja endale päris põhjalikult seletada lasknud. Ta ütles, et nad kõik neljakesi on kenasti taevas ja vaatavad sealt aeg-ajalt meie poole. Täpselt nii ta ütles. Ta andis ausõna! (lk 25-26)