Mine sisu juurde

Mõrv

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tapmine)
Jakub Schikaneder, "Mõrv majas", 1890.
Apollonio di Giovanni ja Marco del Buono Giamberti, "Julius Caesari tapmine ja matus" (1455-1460).

Mõrv on ettekavatsetud tapmine, mida seadus ei luba. Tavaliselt räägitakse mõrvast tähenduses, millel on kolm komponenti: 1) objektiivne komponent: süütu inimese tapmine; 2) subjektiivne komponent: kavatsus tappa süütu inimene; 3) juriidiline komponent: õigusvastasus.

Luule

[muuda]

Nädalaid ja kuid sa viskled puuris.
Politsei ja prokurör on uurind:
Millal! Kuidas! Miks?
Aga vaevalt keegi aimab tõika,
et kas tükkideks sind katki lõika
— endalegi oled x.
...
Peas üks kinnismõte ringi keris:
"Nuga suudleb soe ja hele veri."
Ja see sündis nii.
Taevas selge piksepilvi mattus,
säde püssirohutündri sattus.
                 Lii!

  • Paul Viiding, "Surmaratsur", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 265


OLED SA SURNUD? on tema kirja pealkiri.
Tekst kirjeldab mitmesuguseid viise, kuidas ma tema meelest
surra võisin: kirvemõrtsuka mahalööduna, elutuna
kiirtee pervel, suitsust lämbununa,
kuna ma olen linnatüdruk ja tõenäoliselt ei taibanud, et enne
tule tegemist tuleb siiber lahti teha (ja
kui ma elus juhtun olema, siis siin on YouTube'i link
kamina tuleohutuse teemal, mida vaatama peaksin).
...
Kui see oleks krimisari, arvab ta,
süüdistaks uurija teda selle kirja saatmises,
et varjata mõrva. Kuidas saaks ta olla mõrtsukas,
 kui ta kirjutas oma tütrele kirja, küsides, kas tütar on mõrvatud?
 väidaksid tema advokaadid kohtus. Õigupoolest,
kui ta sellest nüüd mõtleb, on see kiri täiuslik alibi
minu mõrvamiseks. Ja see on asi, mida ma peaksin
tingimata meeles pidama, kui ma ei kirjuta talle
tagasi kohe, kui mul on ükski kuradima vaba sekund.

Proosa

[muuda]
  • Nii nagu koolipoiss, kes on ettevaatamatult hakanud norima tüli oma kaaslasega ja saanud temalt selle eest joonlauaga hoobi vastu otsaesist, süttib nagu tuli, kargab raevukalt pingist välja ja tormab järele oma ehmunud kaaslasele, valmis teda tükkideks rebima, kuid satub äkki klassi astuva õpetaja ette: silmapilk soikub metsik sööst ning vaibub jõuetu raev. Nõndasamuti kadus silmapilk Andri viha, nagu poleks seda olnudki. Ja ta nägi enda ees üksnes kohutavat isa.
"Noh, mis me siis nüüd teeme?" sõnas Tarass talle otse silma vaadates. Kuid mitte midagi ei osanud Andri selle peale öelda ja seisis silmad maas.
"Noh, poja, kas su ljahhid aitasid sind?"
Andrilt ei tulnud vastust.
"Nii maha müüa? Müüa maha usk? Müüa maha omad? Pea, roni maha hobuse seljast!"
Sõnakuulelikult nagu laps tuli Andri hobuse seljast maha ja jäi hirmust poolsurnuna Tarassi ette seisma.
"Seisa ja ära liiguta ennast! Mina olen sind sigitanud, mina su ka tapan!" ütles Tarass, astus sammu tagasi ja võttis püssi õlalt. Andri oli näost valge nagu lõuend; oli näha, kuidas ta huuled tasakesi liikusid ja kuidas ta sositas kellegi nime; kuid ei olnud see isamaa, ema ega vendade nimi — see oli kauni poolatari nimi.
Tarass tulistas.
Nagu viljapea, mille sirp on maha lõiganud, nagu noor talleke, kes tunneb südame all surmavat terast, nii laskis Andri pea longu ja vajus maha rohule, lausumata ainsatki sõna.
Jäi seisma pojatapja ja vaatas kaua hingetut surnukeha. Ka surnuna oli Andri ilus: ta mehine nägu, mis äsja alles oli täis jõudu ja naistele võitmatut veetlust, avaldas ikka veel imepärast ilu; mustad kulmud varjutasid nagu leinasamet ta kahvatanud näojooni. "Kõigiti oleks võinud ta tubli kasakas olla!" sõnas Tarass. "Kõrge kasv, mustad kulmud, nägu nagu aadlimehel ja käsi tapluses vägev. Kaduma läks, näotult läks kaduma nagu alatu koer!" (lk 142-144)



  • Lumi mägedes sulas juba ja Bunny oli olnud surnud mitu nädalat, kui meie olukorra tõsidus meile kohale hakkas jõudma. (romaani avalause, lk 1)
  • Raske uskuda, et Henry tagasihoidlik plaan võis vaatamata neile ettenägematutele sündmustele nii hästi õnnestuda. Me ei olnud kavatsenud peita laipa kuhugi, kust seda ei leitaks. Me ei olnud seda tegelikult üldse peitnud, vaid olime jätnud selle lihtsalt sinna, kuhu see kukkus, lootuses, et mõni õnnetu mööduja talle otsa komistab, enne kui keegi ta kadumist üldse märgatagi on jõudnud. Lugu iseenesest näis lihtne ja selge: lahtised kivid, järsaku põhjas lebav murtud kaelaga laip, ja allapoole viivad nõlva kaevunud kontsade porised libisemisjäljed; matkaõnnetus, ei muud, ning sellega — vaikselt valatud pisarate ja tagasihoidlike matustega — olekski võinud asi piirduda, kui tol õhtul poleks hakanud sadama lund; see kattis ta jäljetult, ja kui kümme päeva hiljem läks lõpuks sulale, nägid politsei ja FBI ja linnast kohale tulnud otsijad, et nad olid tema laibal edasi-tagasi kõndinud, kuni lumi selle peal oli jääkõvaks trambitud. (lk 1)
  • Seda kõike läbi teha oli üks asi, sellest üle saada on kahjuks aga osutunud hoopis raskemaks, ja kui ma kunagi arvasingi, et olen tolle järsaku ühel ammusel aprillikuu pärastlõunal igaveseks selja taha jätnud, ei ole ma selles nüüd enam nii kindel Nüüd, kui otsijad on lahkunud ja elu mu ümber on vaikseks jäänud, olen jõudnud äratundmisele, et kuigi ma võisin aastate jooksul kujutleda end kusagil mujal olevana, olen tegelikult olnud kogu aeg seal: üleval järsakuserval, värskesse rohtu kaevunud poriste rattarööbaste kõrval, kus värelevate õunapuuõite kohal tumendab taevas ja õhus on juba tunda öösel maha sadava lume esimest külma hingust. (lk 2)
    • Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007


  • [Chade:] "Põhimõtteliselt mõrvamist. Inimeste tapmist. Diplomaatilise salamõrvamise peent kunsti. Või pimedaks muutmist, või kurdistamist. Või ihuliikmete nõrgestamist või halvamist või kroonilise köha või impotentsuse tekitamist. Või varase seniilsuse või hullumeelsuse või... aga vahet pole. See kõik on olnud minu amet. Ja saab olema ka sinu amet, kui sa sellega nõustud. Võta lihtsalt kohe alguses teadmiseks, et ma hakkan sulle õpetama, kuidas inimesi tappa. Sinu kuninga jaoks. Mitte sellisel uhkel kombel, nagu Hod sulle õpetab, mitte kusagil lahinguväljal, kus teised pealt vaatavad ja sulle kaasa elavad. Ei. Mina õpetan sulle inimesetapmise vastikuid, salajasi, vargseid viisakaid viise. See kas hakkab sulle meeldima või ei hakka. Selle üle ei suuda mina otsustada." (lk 91)
    • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • "Jah," nõustus Vimes, "te olete süütu nagu kooripoiss, härra Flutter, ma saan aru, ja ma olen ise ka üsna usklik ja mulle meeldivad psalmid, eriti kui need sisaldavad kriminalistilist infot, aga kas te olete valmis vanduma, et Stratfordi nime all tuntud isik pussitas ülemöödunud ööl Ramkinite valdustes Timukamäel surnuks ühe härjapõlvlasetüdruku?"
Flutter tõstis sõrme. "Kas ma tohiksin öelda, et ma ütlesin Stratfordile, et ta asja sinnapaika jätaks, aga tema naeris; ja ma ei teadnud, et see on tüdruk... sest noh, mille järgi sa aru saad?"
Vimesi ilme oli tühi. "Ütle, Ted, mida sa oleksid teinud, kui sa oleksid teadnud? Ma ootan põnevusega."
Flutter lõi pilgu maha. "Noh, ma... noh, noh, see tähendab... tüdrukutega nii ei tehta... see tähendab, tüdrukutega ju mitte... sest noh, see pole õige, saate aru?"
Ja selline ohtlik tolvan on olemas peaaegu kõigis kohtades, mõtles Vimes. "On näha, et rüütellikkus pole veel surnud, härra Flutter." (lk 197)
  • [Vimes:] "Ma ei tea maailmas ühtegi ühiskonda, kus mõrva ei peetaks kuriteoks, mida tuleb tõsiselt uurida, saate aru?" (lk 228)


  • Joonet tundis talle kaasa - nagu ta tundis kaasa ka kohtualusele, kes seisis, üksinda ja sidumata, keset saali tumepruunil vaibal, pikk, heledapäine, kitsa sirge seljaga.
Aga nemad olid oma kuritööd vähemalt nautinud.
Aga nemad olid vähemalt teadnud, mida nad teevad
Ja rumaluse eest tuleb maksta.
Tema ise oli maksnud ränga hinna, oma patust mingit lõbu tundmata. Maksis seda üha edasi Kus oli tema kodu? Tema küla, tema mõrsja, tema kütioskuste mõõt ning kuivatatud gnoast tehtud tule magus hõng?
Läinud.
Möödas.
Ta oli tapnud inimese, heatahtliku inimese, kel polnud midagi kurja mõttes. Oli tapnud, sest vaid häälte ning võõras keeles lausutu põhjal polnud ta paari aasta eest tol päeval mägedes taibanud, mida toonane vöömees Valdari heaks parajasti tegi.
Kui ta oma eksituse sügavust ja pimedust mõistis, oli ammugi hilja. Ta oli teise mehe tapnud - ning mitte midagi head ega helget sellest keegi ei võitnud. (lk 204)
  • Madala maa rahvas kippus raiskama nii elusid kui jõudu kui ka kõike muud head, mida nende helde muld neile kasvatas, ning Valdar oli madalamees varbaküüntest juukseotsteni. Eks oli ta ju nõudnud, et Joonet õpiks inimest tapma. Et ta neid oskusi kasutaks ja kasutaks ja kasutaks. Tasandikul oli Sliabeni mägikütitarkusi harva vaja, aga lausiku isanda vöömees peab koos tollega ka lahingus käima, kui tarvis. [---]
Õppida sihilikult teise inimese elu võtma oli mägilasele vaat et raskem kui ülejäänud võõrikused ja kaotused kokku. Méabhi mahajätmine välja arvatud. Ja ometi oli too elu võtminegi nii lihtne, lihtsam kui Jahiliseks saada, lihtsam isegi kui kõversarvset kitse püüda. Inimene on habras ning pehme, ei ole tal põrkesarvi, teravaid küüsi ega varjavat värvi. (lk 207)
  • "Sa ütled, et minu isa tapaks Leitari aeglaselt ja julmalt selle eest, et mina teda armastada julgesin," sõnas ta siis. "Ja ma kardan, et sul võib selles tõesti väga õigus olla. Aga sellisel juhul - sellisel juhtumisel pean mina endalt küsima, mida minu isa sellest teguviisist võidaks? Ka talle oleks ju kasulik, et mees nagu Leitar tema Vallas sildu ehitab! Ometi ei hooliks minu isa sellest kasust, ma tean. Kui ta aga su venna surmata laseks - ja ta laseks - võidaks ta järelikult endale midagi muud. Midagi enda jaoks väärtust kandvat."
Anno köhatas kurku puhtaks, vaikselt nagu kass köögis pliidi ees. Pärast pausi kõneles ta uuesti:
"Ja ma mõtlen, ma mõtlen ... et see miski peab olema valitsemise vägi. Mida ta võidab, on väe vägevuse kinnitamine. Veriheinte vääramatuse ja jõu kujutamine tugevamana kõigest muust, isikute kaduvast väärtusest ning nende unistustest, keda pole kuningaks kroonitud." Anno tõmbas alum ise huule hammaste vahelt läbi. "Võidaks tema enda jõud, mida ta selle tapmisega - ja ilmselt julma tapmisega - näitaks. Mina olen nii võimas, et kustutan kõik vastuolud, eriti veel omaenda Perekonnas. Ja keegi teine ei võida sellest mitte midagi." Anno silmades säras külm raud.
"Aga see, isand Valdar, ei saa ju olla kuningaks olemise mõte? Võtta kõik endale? Milleks Kuuevallale selline kuningas? Ainult koormaks!" (lk 218-219)


  • Ta kujutas ette, et inimesed võiksid rääkida Jane'i kägistamisest, aga keegi ei suudaks seda tegelikult teha. See naine ei olnud piisavalt ehe, et tekitada suurt armastust või suurt vihkamist. (lk 42-43)
  • Harriet Shaw kreemitas innukalt oma nägu ja andis laksu nahale, millest, nagu ta kartis, saab ühel hetkel topeltõug, ning soovis, et ei oleks tulnud. Carpenterid olid toredad, aga Heatherit oli raske taluda. Jumal tänatud, et see Hamish siin oli. Ta oli võluv ja oma moel üsna nägus oma tulekarva juuste ja pruunide silmadega. Parem pühade lõpuni tema seltsis aega veeta, muidu võib ta Heatheri mõrvata. Enne magamajäämist lõbustas ta end, mõeldes erinevatele moodustele, kuidas Heatherit tappa ja tema surnukehast vabaneda, kuni jäi, naeratus huulil, sügavasse unne. (lk 51)


  • Alguses oli Tony talle öelnud, et on ärikonsultant. Ajapikku taipas naine, et see pole tõsi, kuid ta ei käinud mehele peale, arvates, et ta elu kulgeb lihtsamalt, kui ta liiga palju ei tea. Aga nüüd ta teadis. Selles polnud kahtlust. Tony Vargase ärikonsultatsioon tähendas politseiniku tapmist.
Et Angie oli uudistesaadet hoolega jälginud, teadis ta täpselt, mis just oli mehe raevu ajanud — need olid Donna Ashforthi naeratades öeldud sõnad "kriitilises seisukorras". Selles asi seisneski. Kelle Tony enda arvates ka tapnud oli — tolle vaese Bisbee abišerifi, või kes ta oli, — polnud mees surnud. Veel mitte. Aga Angie oli näinud Tony näoilmet, külma kaalutlevat otsustavust, ning ta teadis: too mees sureb varsti ilma, et Angie saaks midagi parata. (lk 94)


  • Tundsin, kuidas minus tõusis viha selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu isa, ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
Minusse asus tühjus. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin magamistuppa. Nad magasid. Mees magas ema peal. Kuu valgustas neid. Oli täiskuu. Hiigelsuur kuu.
Surusin noa mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
Pärast seda ma läksin minema.
Kõndisin maisi- ja viljapõldude vahel, kõndisin metsas. Läksin sinnapoole, kuhu päike loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)


  • [Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»
Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:
"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"
"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.
"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"
Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta." (lk 140)


  • Terve mõis oli jalul, pimeduses sagisid inimkujud. Mehed olid raevus ja tahtsid mõrvarit tabada, naised hädaldasid ja olid surmani hirmunud. Viimasena ilmus paks urjadnik naabermõisast. Ta ütles, et tapmine keset ööd on alatus, sest sellega ehmatatakse inimesed unest üles. (lk 122)


  • Tom kooris end paljaks, võttis kingad ja sokid jalast. Pikkade pükste all olid tal ujumispüksid nagu Dickielgi.
"Mina hüppan sisse, kui sina tuled ka!" hõikas Tom. "Kas tuled?" Ta tahtis, et Dickie käiku aeglustaks.
"Et kas tulen või? Selge see!" Dickie võttis mootori tuurid järsult maha, laskis roolipinni käest ja viskas pintsaku seljast. Paat jõnksatas seisma. "Läki," ütles Dickie ning noogutas pikkade pükste poole, mida Tom polnud veel jõudnud ära võtta.
Tom vaatas kalda poole. San Remo paistis häguse valkjasroosaka plekina. Tom võttis aeru, hooletult nagu naljaviluks, ning äigas pükse maha ajavale Dickiele pähe.
"No kuule!" karjatas Dickie, kulm kortsus, ja libises istmelt maha. Tema heledad kulmud kerkisid juhmis üllatuses.
Tom tõusis ja lõi uuesti aeruga, tugevasti, täiest jõust.
"Jumala pärast!" pomises Dickie teadvust kaotades, ta sinisilmad olid pungis ja pöörlesid ägedalt.
Tom äsas talle vastu oimukohta. Aeru serv lõi sinna nüri haava, mis valgus kohe verd täis. Dickie tõmbles ja vintskles paadi põhjas. Ta röögatas oigamisega pooleks nii tugevasti, et Tom ehmus. Tom raius talle kolm korda vastu kaela, justkui oleks tal aeru asemel kirves käes. Paat kiikus, istmelaua taha haagitud jalgadele loksus vett. Tom lõi Dickie le otsaette, kust hakkas voolama lai verejuga. Tom hakkas löömisest juba väsima, aga Dickie küünitas ikka veel käsi tema poole, sirutas jalgu, et teda üle parda tõugata. Tom torkas aeru käepidemega nagu odaga Dickie'le külge. Lamaja lõtvus, jäi vaikseks ja liikumatuks. Tom sirutas end ning tõmbas vaevaliselt hinge. Ta vaatas ringi. Ei ühtki paati, mitte midagi peale valge täpikese kaugel-kaugel eemal — mootorpaat kihutas kalda poole. (lk 71-72)
  • Kui saaks ainult vagusi redutada, siis poleks midagi katki. Ainult paadilugu ja Freddie Milesi mõrv teevad olu­korra keerukaks. Temaga ei juhtu mitte midagi, vaja vaid õigesti toimida ja õiget juttu rääkida. Pärast on jälle pärituul purjedes. Kreeka või India. Tseilon. Mõni kauge, kauge maa, kuhu ei satu ükski vana sõber. (lk 110)
  • Sitsiiliast läheb ta Kreekasse. Tom tahtis Kreekat väga näha. Ta tahtis näha Kreekat Dickie Greenleafina, Dickie Greenleafi raha taskus ja Dickie Greenleafi rõivad seljas. Aga äkki ei näegi ta Kreekat Dickie Greenleafina? Äkki tuleb ette üks takistus teise järel? Äkki ajavad mõrv, kahtlused, inimesed tema plaanid nurja? Tom polnud tahtnud tappa, see oli olnud hädavajadus. Mõte minna Kreekasse Tom Ripley'na, ja rühkida vaevaga akropolile Ameerika turisti Tom Ripley'na, ei köitnud teda sugugi. Siis ta parem ei lähegi. Pisarad silmis, tõstis Tom pilgu katedraali kampaniilile, pööras ringi ja läks teist tänavat pidi ära. (lk 121)
  • Kuue tunniga ei juhtunud midagi ebameeldivat. Tom oli kartnud, et järsku tuntakse ta ära isegi nii väikeses hotellis, kartnud, et registreerimistaotluse vastu võtnud ametnik võis tema nime tähele panna; aga järgmiseks keskpäevaks olid autol numbrid ilusti küljes. Ka ajalehed ei kirjutanud Thomas Ripley tagaotsimisest, Milesi juhtumist ega San Remo paadist. See tekitas iseäralikku ebamaist õnnetunnet. Isegi Thomas Ripleyna olemine ei masendanud teda. Tom lausa nautis seda, pakkus üle endise Tom Ripley sõnakehvusega, tõrjuva olekuga, alaväärsustundega ja igatsevate vilkspilkudega. Kes küll peaks temasugust veidrikku mõrvariks? Pealegi oleks teda võidud kahtlustada ainult Dickie mõrvamises San Remos, aga paistis, et politseil polnud juhtlõnga. Elu Tom Ripleyna pakkus vähemalt ühe lohutuse: vabastas süütundest Freddie Milesi rumala, mõttetu tapmise pärast. (lk 130)
  • Tom vajus taas sohvale ja sirutas jalad välja, liiga väsinud, et kingi ära võtta. Täpselt sama väsinud nagu pärast Freddie Milesi tapmist, mõtles ta korraga, või nagu San Remos pärast Dickie tapmist. Ta oleks jälle äärepealt tapnud! Ta mäletas kainet vaagimist, kuidas Marge kingakontsaga oimetuks lüüa, aga mitte veriseks, kuidas ta läbi halli lohistada, uksest välja vedada — tuled kustutab ta enne muidugi ära, et keegi ei näeks; ta mäletas, et oli kiiruga nuputanud loo et Marge libastus, ja tema oli arvanud, et tüdruk jaksab trepi juurde ujuda, ega olnud seepärast talle järele hüpanud ega ka abi kutsunud, kuni... Ta oli kujutle­nud koguni, mida tema ja härra Greenleaf teineteisele ütlevad, härra Greenleaf vapustatud ning jahmunud, tema ise pealtnäha samuti, aga ainult pealtnäha. Sisimas on ta rahulik ja enesekindel nagu pärast Freddie mõrva, sest tema juttu ei saa kummutada. Tom valetas väga hästi, sest ta mõtles kõik nii põhjalikult, nii värvikalt ja elavalt läbi, et hakkas ise oma valesid uskuma.
Ta nagu kuulnuks oma häält: "...seisin trepil ja hõikasin teda, arvates, et ta tuleb kohe pinnale või teeb niisama nalja... Ma ju ei teadnud, et ta oli viga saanud. Alles ta seisis trepil, väga heas tujus..." Tom pingutas end. Tundus, nagu mängiks peas grammofon, nagu toimuks elutoas näitemäng, mida ta ei saa katkestada.
Tom nägi end ukse juures koos Itaalia politseinike ja härra Greenleafiga. Ta nägi ja kuulis end tõsiselt kõnelevat. Ja teda usuti.
Ei jutt ega pettekujutlus, nagu oleks ta seda teinud (tegelikult Tom ju teadis, et ei olnud seda teinud), kohutanud teda nii väga kui mälestus sellest, kuidas ta oli Marge'i ees seisnud, king käes, ning kõik jahedalt läbi mõelnud. Ja see, et ta oli seda juba kaks korda teinud. Need kaks korda olid fakt, mitte pettekujutlus. Võis ju öelda, et ta polnud tahtnud seda teha, aga ta oli seda siiski teinud. Ta polnud tahtnud mõrtsukaks saada. Vahel läks tal meelest, et oli tapnud. Aga mõnikord — nagu praegu — ei saanud ta seda peast. Täna oli ta selle tõesti unustanud, siis kui mõtles varandusest ja sellest, miks talle meeldis elada Euroopas.
Tom keeras end külili. Ta higistas ja vappus. Mis temaga toimus? Mis oli juhtunud? Kas ta räägib homme härra Greenleafile hulga totrusi? Ütleb, et Marge kukkus kanalisse, tema karjus appi, kargas vette, aga ei leidnud tüdrukut? Järsku läheb ta Marge'i enda kõrval segaseks? Kas läheb ta ikkagi segaseks, laob loo lagedale, ütleb, et on hullumeelne?
Homme peab sõrmustest härra Greenleafile rääkima. Sedasama, mida täna Marge'ile. Peab seda üksikasjadega täiendama, et kõlaks paremini. Tom hakkaski mõtlema. Meeled rahunesid. Ta kujutles Rooma hotellituba, jutuajamist Dickie'ga; kujutles, kuidas Dickie võtab sõrmused sõrmest ja annab talle. Kujutles, kuidas Dickie ütleb: "Ära sellest kellelegi räägi..." (lk 167-168)


  • "Bingli-bingli-biip!"
"Jumalad halastagu, mis siis nüüd on?" ägas Vimes.
"Kaheksa peale lõunat. Ee... napp pääsemine mõrvamisest klatšia spiooni poolt?"
Vimes tardus hetkeks. "Kus?" küsis ta metsikult ringi vaadates.
"Pruulija tänava ja Laia tee nurgal," teatas tasane hääl leelutaval toonil.
"Aga mina pole ju seal!"
"Mis mõtet siis kohtumistel üldse on? Mis mõttega ma pingutan? Sa ise ütlesid mulle, et tahad teada, mida sa peaksid..."
"No kuule, keegi ei korralda oma mõrvariga kohtumist!"
Deemon jäi silmapilguks vait, siis aga küsis:
"Kas sa tahad öelda, et see peaks olema hoopis ülesannete nimekirjas?"
Tema hääl värises.
"Et siis umbes: "Tänased tegemised: suremine"?" (lk 200-201)


Allikata

[muuda]
  • On nelja tüüpi mõrvasid: kuritegelik, vabandatav, õigustatud ning kiiduväärt.
  • Tapmine on tapmine, ükskõik kas seda tehakse kohuse, kasumi või lõbu tõttu.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Mõrv&oldid=123875"