Kasakad
(Ümber suunatud leheküljelt Kasakas)
Proosa
[muuda]- Bulba oli hirmus kangekaelne. See oli üks neid iseloomusid, mis võisid välja kujuneda üksnes raskel XV aastasajal Euroopa poolrändrahvastega asustatud nurgas; sellel ajal, kui oma vürstide poolt mahajäetud lõunapoolne ürgne Venemaa oli mongoli metsaliste ohjeldamatute röövkäikude läbi laastatud ja maani maha põletatud; millal koduta ja peavarjuta jäänud inimene muutus siin vapraks; millal ta asus elama ahervaremetele, ähvardavate naabrite lähedusse ja alalise ohu kätte, harjus vaatama surmale otse silma, unustades üldse igasuguse kartuse maailmas; millal iidselt rahulik slaavi vaim lõi sõjakalt lõõmama ja tekkis kasaklus — vene loomuse avar ning suurejooneline väljendus; millal kõik jõeäärsed, koolmelähised, kaldaäärsed nõlvad ja paremad paigad olid täis kasakaid, kelle hulka ei teadnud keegi, ja nende julgetel kaaslastel oli õigus vastata sultanile, kui see tahtis teada saada nende arvu: "Kes neid teab! Nad on meil kogu steppi mööda laiali — kus bairak, seal kasakas" (kus küngas, seal kasakas). See oli tõepoolest vene jõu harukordne väljendus; hädade tuleraud oli selle leegi rahva rinnas lõkkele löönud. (lk 11-12)
- Poola kuningad, kes said udelli-vürstide asemel nende suurte maa-alade valitsejateks — kuigi kaugeteks ning nõrkadeks valitsejateks —, teadsid, mida tähendasid kasakad ja mis kasu tõi nende sõjaliselt valvas elu. Nad õhutasid kasakaid tagant, sest neile oli niisugune olukord väga meeltmööda. Kuna kuningate võim oli kaugel, siis muutsid kasakate endi hulgast valitud hetmanid oma okoolitsad ja kurennid polkudeks ning korrapärasteks väeringkondadeks. See ei olnud alati püssi all seisev sõjavägi, niisugust poleks keegi näha tahtnud; kuid sõja või ärevate sündmuste korral ilmus igaüks kõige hiljem kaheksa päeva jooksul ratsa ning hambuni sõjariistus lipu alla, saades kuningalt palgaks ainult ühe tšervoonetsi, — ja kahe nädalaga oli koos niisugune sõjavägi, missugust poleks kokku toonud mingid nekrutivõtmised. (lk 12)
- Kui sõjakäik oli lõppenud, läks sõjamees jälle nurmedele ja niitudele, Dnepri koolmekohtadele, püüdis kala, kauples, pruulis õlut ja oli vaba kasakas. Tolleaegsed võõramaalased Imestasid tõsiselt kasakate harukordsete võimete üle. Polnud käsitööd, mida kasakas poleks osanud: viina ajada, vankrit parandada, püssirohtu valmistada, sepa- või lukussepatööd teha ja kõigele lisaks veel meeletult prassida, juua ja purjutada nagu seda suudab üksnes vene inimene — kõige sellega sai kasakas hakkama. (lk 12-13)
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955