Köha
Luule
[muuda]Ei vaimulikku taha
Ma kaasaks omale:
Tal raske jutlustada,
Kui talvel köhime.
- Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39
Proosa
[muuda]- Näitekunst on pelgalt kunst hoida suurt hulka inimesi köhimast.
- Ralph Richardson, (cit. via Ashton Applewhite, Tripp Evans, Andrew Frothingham (2003). "And I Quote: The Definitive Collection of Quotes, Sayings, and Jokes for the Contemporary Speechmaker". Macmillan, lk 283)
- Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena gripp, angiin, kopsupõletik, pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu torust autorile kõrva tulist auru. "Ma peaksin minema ja voodisse heitma, vähemalt nädalaks ajaks," kähistab ta, lämbudes köha käes, ning vahib autorit pisaraist märgade ning etteheitvate silmadega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)
- Karel Čapek, "Kuidas sünnib näitemäng", rmt: "Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi". Tõlkinud Lembit Remmelgas, illustreerinud J. Čapek. Tallinn: Perioodika, 1981, Loomingu Raamatukogu nr 45/46
- Tal oli väga tore olla. Vahetpidamata läkastas ta raske valusa köha käes.
- "Oh sa vaene Kunksmoorike," rögises moor lämbudes, "no on sul alles puuslak peal!"
- Köha oli küll väga huvitav, ent hakkas pikapeale kõvasti kurnama. Kunksmooril oli ääretult kahju sellest erakordsest köhast loobuda, kuid lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja tegi endale rohuteed.
- Aino Pervik, "Kunksmoor" (2000), lk 20
- Nii. Nüüd olen ma selle pika monoloogi enesest välja köhinud. Täpselt nii nagu isa köhis oma suitsumehe köha - ta surigi kopsuvähki -, tõstis lõua ülespoole ja köhis, nii et piisad lendasid kümnesse kaarde. Ta oleks võinud käe ju suu ette panna, aga ilma käeliigutuseta oli tal mugavam köhida. Pealegi oli tema jaoks see protseduur tarbetu: ta uskus, et lõuga ülespoole tõstes on ta kõiki oma köhast säästnud. Elu lõpu poole oli temaga lauas piin koos süüa, ta ei mõistnud, miks me tegime talle märkusi, ja ärritus. (lk 32)
- Eriti hirmsaks läks kooselu isaga siis, kui ta jäi töölt pensionile. Siis köhis ja suitsetas ta vaheldumisi — tõusis ööselgi üles, et suitsetada —, tuba oli maast laeni sinihalli suitsu täis, kuid isa oli oma ihu teener ja kuulis ainult keha käsku, mitte aga meie palveid. (lk 32)
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007
- Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu kõrvakiilu. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees häbipostis seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev tiisik," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986
