Püstol

Proosa

[Isabella kirjas:] "Joseph näitab teile Heathcliffi toa kätte," ütles Earnshaw. "Tehke see uks lahti, ta on seal.»

Ma pidin juba ta käsku täitma, aga äkki Earnshaw peatas mind ning lisas väga kummalise tooniga:

"Pidage meeles, et te ukse lukku panete ja riivi ette tõmbate. Ärge unustage!"

"Olgu, aga milleks, mr. Earnshaw?" küsisin mina. Mul polnud tahtmist panna end koos Heathcliffiga vabatahtlikult luku taha.

"Vaadake siia!" sõnas ta, tõmmates vesti alt välja imeliku ehitusega püstoli, mille raua külge oli kinnitatud kaheteraline nuga. "See on suureks kiusatuseks meeleheites olevale inimesele, eks ole? Ma lihtsalt pean igal õhtul selle terariistaga üles minema ning tema ust katsuma. Kui ma kord leian selle lahti olevat, siis on tema laul lauldud! Ma teen seda järjekindlalt, isegi kui ma eelmisel hetkel olen mõelnud sajale põhjusele, mis mind ohjeldama peaksid. Minus istub mingi kurat, mis sunnib mind tema tapmisega omaenda plaane nurja ajama. Sa võitled selle vastu, niikaua kui suudad, aga kui tuleb aeg, siis ei päästa teda ka kõik inglid taevas!"

Ma silmitsesin uurivalt relva ning mulle tuli pähe võigas mõte: kui võimas ma oleksin, kui mul oleks niisugune riist! Ma võtsin selle tal käest ja puudutasin tera. Earnshaw näis olevat imestunud ilme üle, mis hetke jooksul üle mu näo libises. See polnud hirm, see oli iha. Valvsalt kahmas ta püstoli tagasi, pani noa kinni ning torkas selle tagasi peidukohta."

Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 140

Nii seisid nad seal, umbes 25 poisikest (tüdrukud olid kõik koju läinud), tihedalt koolitoa õueaia ääres, natuke kaugemal, kirikumõisa sauna pool, Toots hirmsa sõjariistaga ja veel hirmsama näoga.

Pauku ei tulnud. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud.

"Kudas on? Kas ei lähe lahti?" julges üks pealtvaataja küsida.

"Ei, läheb lahti küll, miks ta ei lähe," vastas Toots ennast teiste poole pöörates, "aga põrgu teda teab, sel püstolil ei ole Tamasseri rauad. Oleks tal Tamasseri rauad, siis ma laseks küll, aga nüüd ma arvan, et ehk läheb lõhki."

"Sa kardad."

"Ei karda. Mis ma kardan."

Ta leiutas uue laskmisviisi, samuti nagu ta uue palumiseviisi oli leiutanud. Ta sidus püstoli sauna akna alla kase külge kinni, pani pika nööri trikli külge, tuli ise teiste juurde ja tõmbas siis. Käis pauk. Sauna aken lendas klirisedes puruks. Ja varsti tuli läbi katkise aknaruudu määratu suur rusikas nähtavale. Üks hääl karjus saunast:

"Te kuradi hinged! Te tapate inimesi!"

Kohkunud mehikesed ei saanud veel aega ehmudagi, kui juba rusika peremees ise ilmus. See oli kirikumõisa rentnik. Jumal teab, mis ta saunas oli toimetanud, aga seal ta parajasti oli, kui laeng läbi akna sisse prahvatas. Ta oli viha pärast näost punane, nagu liiasti põletatud telliskivi ja kaks sinist soont otsaesisel olid kaugele näha.

Oskar Luts, "Kevade", (2006), lk 23-24

"Kui inimene saab teada, et sõber on teda alahinnanud, on tal põhjust solvuda - sest sõbrad peaksid meie võimeid ülehindama. Neil peaks olema liialdatud ettekujutus meie moraalsest kindlusest, esteetilisest tundlikkusest ja intellektuaalsest haardest. Nad peaksid peaaegu ette kujutama, kuidas hüppame aknast sisse just õigel hetkel, ühes käes Shakespeare'i kogutud teosed ja teises püstol!"
- Amor Towles, "Härrasmees Moskvas", tlk Katrin Kern, 2007, lk 137

Kindral Hector kirjutas oma märkmikku üles järgmised esemed: kuus hõbedast pliiatsinuga püksitaskutes ja neli sigarilõikajat uurikettide küljes, üks pärlitega kaunistatud püstol käekotis, vaevu suurem kui kamm. Esialgu arvati, et tegemist on sigarisüütajaga, ja tehti katset tuld kätte saada. Proovimise tulemusena tekkis söögitoa laua sisse kitsuke auk.
- Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007, lk 26