Ann Patchett

Ann Patchett (2. detsember 1963) on Ameerika kirjanik, mitme kirjandusauhinna laureaat. Eesti keeles on tema teostest ilmunud:

• "Bel Canto". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007
• Ühendus. Tõlkinud Kaidi Saavan. Ersen 2018
• Hollandi maja. Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2021

Bel Canto

Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007

• Või ihalesid kõik teisedki lauljanna järele, kõik toas viibinud mehed ja naised, nii et nad kujutasid seda kõik ühtmoodi ette? Nad olid lauljanna häälest nii võlutud, et oleksid tahtnud katta tema suu enda suuga, ahmida tema häält endasse. Võib-olla saabki muusikat niimoodi üle kanda, endasse neelata, endale haarata. Mida küll tähendaks suudelda huuli, millelt pudeneb selline heli? (lk 7)
• Selle "Rigoletto" etendusega sööbis ooper Katsumi Hosokawa mällu, kõrvetas end roosade silmalaugude alla, kust ta võis seda magades lugeda. Mitu aastat hiljem, kui kõik tähendas juba äri, kui ta töötas rohkem kui keegi teine maal, mille väärtused rajanesid raskel tööl, uskus ta, et tõeline elu on salvestatud muusikasse. Tõeline elu säilitati turvaliselt Tsaikovski "Jevgeni Onegini" ridades, samal ajal kui inimesed täitsid maailmas neile esitatud nõudeid ja kohustusi. Ta teadis kindlalt (kuigi ei mõistnud seda päris täpselt), et ooper ei ole kõigi jaoks, aga ta lootis, et igaühe jaoks on olemas midagi. Plaatide järgi, mida ta pidas kalliks, harukordsete võimaluste järgi vaadata etendusi mõõtis ta oma võimet armastada. Mitte oma naise, tütarde või töö järgi. (lk 10)
• Haruharva, võib-olla ainult viiel pühapäeval aastas, leidus tal kolm tundi järjest, et kuulata ooperit algusest lõpuni. Ükskord enne viiekümnendat eluaastat sõi ta riknenud austrit ja sai ägeda toidumürgituse ning pidi kolm päeva kodus veetma. Seda aega meenutas ta sama õnnelikult nagu iga teistki puhkust, sest see andis talle võimaluse lakkamatult kuulata Händeli "Alcinat", isegi magades. (lk 11)
• Tõlgid! Need vahetusid kogu aeg, mõned olid head, mõned koolipoisilikult jäigad, mõned täiesti lootusetult rumalad. Mõned oskasid vaevu oma emakeelt ja katkestasid vahetpidamata vestlust, et haarata sõnaraamatu järele. Oli neid, kes tegid oma tööd hästi, aga ei olnud seda sorti inimesed, kellega koos tahaks väga reisida. Mõned lahkusid kohe, kui kohtumise viimane lause oli tõlgitud, ja jätsid ta tummana kitsikusse, kui vajalikuks osutusid edasised läbirääkimised. Teised olid jälle temast täielikus sõltuvuses, tahtsid käia temaga koos kõigil õhtusöökidel, saata teda jalutuskäikudel ja jutustada oma säratu lapsepõlve viimsest kui pisiasjast. Mida kõike ta suutäie prantsuse keele või mõne asjaliku ingliskeelse lause pärast ei pidanud läbi elama. (lk 20)
• Kindral Hector kirjutas oma märkmikku üles järgmised esemed: kuus hõbedast pliiatsinuga püksitaskutes ja neli sigarilõikajat uurikettide küljes, üks pärlitega kaunistatud püstol käekotis, vaevu suurem kui kamm. Esialgu arvati, et tegemist on sigarisüütajaga, ja tehti katset tuld kätte saada. Proovimise tulemusena tekkis söögitoa laua sisse kitsuke auk. (lk 26)
• Lauljanna juuksed olid sätitud üles kaunisse soengusse, mille peal oli peaaegu võimatu lamada. Naine oli vargsi kõik juuksenõelad ükshaaval soengust välja tõmmanud ja korralikult kõhule hunnikusse ladunud, et neid saaks soovi korral relvana konfiskeerida. Nüüd langesid ta pikad lokkis juuksed tiheda pahmakana põrandale ja noored terroristid tegid kordamööda tema juurde asja, et seda näha. Mõned läksid isegi niikaugele et puudutasid naise juukseid. Nad ei saanud küll endale lubada pikka ja õnnistavat paitust, pigem piirdusid lokiotste õhkõrna puudutamisega ühe sõrmega. Kummardudes tundsid nad naise parfüümi, mis erines oluliselt teiste inspekteeritud naiste parfüümidest. Lauljannal oli õnnestunud kopeerida tillukeste valgete lillede lõhna, millest nad olid ventilatsioonitorude poole suundudes aias möödunud. Isegi sellel ööl, kus nende enda elu oli kaalul ja kus vabanemislootus lasus kõigi meeltel, olid nad märganud kõrge kivimüüri ääres kasvava imepisikese kellukesekujulise lille lõhna, ja leides seda mõni hetk hiljem taas kauni naise juustest, tundus see nagu ettekuulutus, hea õnne märk. (lk 28)
• Keegi ei olnud neile kunagi isegi ooperist rääkinud ega sellestki, mida tähendab laulmine, teistsugune laulmine kui puid tuppa tassides või kaevust vett vinnates hooletult omaette ümisemine. Keegi ei olnud neile mitte midagi selgitanud. Isegi kindralid, kes olid varem pealinnas käinud ja haridust saanud, hoidsid hinge kinni, et lauljannat paremini kuulda. Ventilatsioonitorudes ootavad noored terroristid olid lihtsad inimesed, kes uskusid lihtsatesse asjadesse. Kui külas oli mõnel tüdrukul ilus hääl, ütles mõni vanem naine ikka, et ta on linnu alla neelanud. Seda üritasidki nad endale lauljanna kahvaturohelisel kleidišifoonil lasuvat juuksenõelahunnikut vaadates öelda: ta on linnu alla neelanud. Aga nad teadsid, et see ei ole tõsi. Kogu oma rumaluse ja maailmatundmatuse juures teadsid nad, et sellist lindu ei ole kunagi olemas olnudki. (lk 28)
• Kõik külalised viidi eskordi saatel välja, iga külalise kohta üks määrdunud noor terrorist, mitu relva kaasas. Mõned noored mehed kõndisid lihtsalt pantvangi kõrval, teised aga hoidsid rohkem või vähem agressiivselt küünarnukist kinni. Roxane Cossile järele tulnud poiss võttis tal käest, mitte küünarnukist, ja hoidis seda nagu armunu, kes otsib rannal üksildast kohta. See poiss ei olnud ilus nagu eelmine, kes oli lauljanna kätt hoidnud. (lk 35)
• "Öelge, et nad saadaks meile president Masuda. Me tulime siia presidendi järele ja tema vastu vabastame kõik teised." Ta tegi laia žesti üle põranda. "Vaadake kõiki neid inimesi! Ma ei tea, kui palju neid on. Kakssada? Rohkem? Öelge, et üks kahesaja vastu ei ole mõistlik vahetus."

"Nad ei anna teile presidenti," vastas Messner.

"Tema pärast me siia tulime."

Messner ohkas ja noogutas tõsiselt. "Mina tulin siia puhkama. Tundub, et keegi ei saa seda, mida tahab." (lk 45)

• Ruben tahtis neile öelda, et asjad ei lähe kunagi nii, nagu nad tahaksid. Ühtegi nõudmist ei täideta kunagi, vähemalt mitte ausalt. Kellelgi ei õnnestu pääseda ühekorraga nii raha kui ka rangeimate turvameetmetega varustatud vanglast vabastatud käputäie kamraadidega. Küsimus oli ainult selles, kui palju läheb aega, enne kui terroristid annavad alla, ja kui palju inimesi saab selle aja jooksul surma. (lk 45-46)
• Liiga sageli tundis ta muusikat kuulates, et tema hinge valdab teatud joovastus - igatsus? Armastus? Stuudiumi algusjärgus oli ta võtnud sihiks ooperist loobuda, nagu teised noored mehed võtsid sihiks loobuda naistest. Tema meelest pesitses sellises kires kindlasti midagi sünget, eriti preestri jaoks. Tõeliste või siis huvitavate pattude puudumisel otsustas ta ühel kolmapäeva pärastlõunal pihitoolis üles tunnistada oma kujuteldava ooperipatu kui Kristusele toodud suurima ohvri.

"Verdi või Wagner?" küsis hääl teisel pool vaheseina. (lk 54)

• Ta ei olnud kunagi, mitte kunagi varem osanud arvata, et on olemas naine, kes seisab jumalale nii lähedal, et jumala enda hääl voolab temast välja. Kui kaugele endasse pidi ta tungima, et sellist häält esile kutsuda. Tundus, nagu tulvaks see hääl maa südamest ja ainult lauljanna puhas jõupingutus ja usinus suudavad seda läbi mulla ja kivide üles tõmmata, läbi maja põrandalaudade naise jalgadeni, kust see tungib läbi naise edasi aina kõrgemale, ammutab naisest soojust ja tungib läbi valge liiliakurgu välja otse üles taevasse jumala juurde. See oli ime ja noor preester nuttis rõõmust, et saab olla selle tunnistaja. (lk 56)
• Pantvangid hakkasid juba uskuma, et neid ei lastagi maha. Kui inimesele on tähtis ainult oma elu, ei kipu ta teiste soovide koha pealt sõna võtma. Kui hakkab tunduma, et elule ei ole ohtu, tekib vabadus kaevata muude asjade üle. (lk 58)
• Ruben Iglesias töötas end üles. Ta oli peres esimene, kes lõpetas keskkooli! Töötas sanitarina, et käia kolledžis. Töötas sanitari ja kohtuniku abina, et juurat õppida. Sellele järgnes edukas juristikarjäär, kõik ainuõiged sammud poliitika ebakindlal karjääriredelil. See oli sama mõjuv fakt ametisse valimisel nagu tema kasvgi. Nendes lugudes ei mainitud kunagi, kuidas ta abiellus soodsalt suurosaniku tütrega, kes jäi temast lõbusa jõulupeo ajal rasedaks, kuidas tema naise ja viimase vanemate ambitsioonid kihutasid teda tagant. See lugu oli kahtlemata tunduvalt igavam. (lk 60)
• "Gen," ütles Messner ja surus süngelt tema kätt, nagu avaldaks kaastunnet. "Asepresidendile on rohtu vaja." Ta ütles seda prantsuse keeles ja laskis Genil tõlkida.

"Liiga palju aega kulutatakse ühe rumala mehe vajaduste arutamisele," lausus kindral Benjamin.

"Jääd?" pakkus Ruben ise, kui tema meeli valdas korraga mõnu, mida pakub jää, Andide tippu kattev lumi, televiisoris uisutavad kenad olümpialased, noored tüdrukud, kelle nukupihta katab läbipaistev loor. Ta põles juba elusalt ja uiskude hõbedaste terade alt lendas kaares sinakasvalgeid kristalle. Ta oleks tahtnud mattuda jäässe. (lk 62)

• "Palun teie tähelepanu," tõlkis Gen jaapani keelde. "On aeg püsti tõusta." Terroristid ei lubanud kellelgi rääkida, aga Genile tegid nad erandi. Ta kordas lauset üha uuesti ja uuesti nii paljudes keeltes, kui tal meelde tuli. Ta kordas seda ka keeltes, mida kindlasti vaja ei olnud, nagu horvaatia ja lõunahiina dialektis, sest nii lohutav oli korraga rääkida ja keegi ei üritanud teda peatada. "Tõuske püsti," ei olnudki sõnum, mida oleks pidanud üldse tõlkima. Mõne koha pealt on inimesed nagu lambadki: kui mõned hakkavad tõusma, järgivad teised masinlikult nende eeskuju. (lk 64)
• Edith ja Simon Thibault ei lausunud kogu selle aja jooksul teineteisele sõnagi. Aeg tundus pikk, kuid tegelikult ei kestnud minutitki. Siis suudles mees naist ja lausus: "Mulle meeldib mõelda sinust vabaduses." Ta oleks võinud öelda midagi muud, aga vahet polnud. Ta mõtles nende esimesele kahekümnele abieluaastale, mil ta armastas oma naist teda tegelikult mõistmata. See on siis nüüd tema karistus raisatud aja eest. Kallis Edith. Ta võttis naise kaelast õhulise siidsalli. Ta oli unustanud seda küsida. Sall oli imelist sinist karva, sellist sinist, mida kasutatakse kuningate õhtusööginõudel ja mida leiab siin jumalast hüljatud džungli lindude rinnaesiselt. (lk 66)
• Pantvangide lahutamine kulges tsiviliseeritult. Ühtegi paari ei pidanud lahku ajama püssi ähvardusel. Nad mõistsid, millal nende aeg sai otsa, ning mehed ja naised läksid lahku, nagu algaks tõeliselt keeruline tants, mille käigus nad saavad taas peagi kokku ja lähevad jälle lahku, vahetavad paarilisi, saadavad oma partneri teiste juurde, teades, et saavad nad õige pea oma käte vahele tagasi. (lk 66)
• Monsignore Rolland tegi alles jäänud meestesalga kohal ristimärgi, armsa žesti, ja suundus naiste poole, aga isa Arguedas, keda ei oodanud pakilised kohustused, palus luba jääda.

"Jääda?" ei saanud kindral Alfredo aru.

"Teil läheb preestrit vaja," lisas isa Arguedas.

Alfredo naeratas vaevumärgatavalt ja see oli esimene kord.

"Kindlasti soovite lahkuda."

"Kui inimesed peavad olema siin ka pühapäeval, on vaja kedagi, kes teenistuse läbi viib."

"Me palvetame omaette."

"Kogu lugupidamise juures," vaidles preester, silmad maas, "jään ma siia."

Sellega oli asi otsustatud. Monsignore Rolland ei saanud teha muud kui toimuvat abitult kõrvalt jälgida. Tema seisis juba naiste kõrval ja sellest tulenev häbi täitis teda mõrvarliku raevuga. Ühe käega oleks ta võinud noore preestri ära kägistada, kuid oli juba hilja. Preester oli päästetud. (lk 67-68)

• Inimesi hoitakse pantvangis veidramatelgi põhjustel. Ikka sellepärast, mis nad on väärt, mis annab võimaluse neid millegi vastu vahetada: raha, vabaduse või kellegi vastu, keda on rohkem vaja. Igast inimesest võib saada kaubaartikkel, kui leitakse põhjus, miks teda kinni hoida. Hoida kedagi kinni laulu pärast, ainult sellepärast, et igatsetakse kuulda tema häält - mille poolest see teistest erines? Kuna terroristid ei saanud seda, mille pärast nad olid tulnud, otsustasid nad võtta midagi selle asemel, midagi, mida nad ei teadnud tahtagi, enne kui konutasid pimedas madalas ventilatsioonišahtis ja ootasid: ooperi. Nad otsustasid võtta täpselt selle, mille nimel hr Hosokawa elas. (lk 72)
• Kogu selle segaduse keskel astus klaverisaatja otsejoones välisukse juurde tagasi. Keegi ei olnud vaevunud seda lukustama. Mees paiskas ukse lahti sellise jõuga, et uks põrkas vastu seina ja käepide jättis märgi järele. Ta oleks võidud maha lasta, aga õnneks tundsid nad ta ära.

"Roxane Coss ei ole väljas," ütles mees rootsi keeles. Mehe hääl kõlas tuhmilt, kaashäälikud jäid hammaste taha kinni."Teda ei ole väljas!"

Klaverisaatja jutt oli nii segane, et isegi Genil läks hetk aega, enne kui ta sai aru, mis keelega on tegemist. Rootsi keelt teadis ta peamiselt Bergmani filmidest. Ta oli õppinud seda kolledži ajal, kui üritas subtiitreid kõlaga kokku sobitada. Rootsi keeles oskas ta vestlust arendada ainult kõige süngematel teemadel. (lk 73)

• Kui nad olid suutnud sättida klaverisaatja nii, et tal vähemalt tundus mugav, võttis isa Arguedas oma taskurätiku ja pühkis mehe suu puhtaks. Ta ei teeselnud, et teab midagi meditsiinist, aga ta külastas sageli haigeid ja viis tihti läbi viimset võidmist. Neid kogemusi arvesse võttes pidi ta tunnistama, et mees, kes oli nii kaunisti mänginud klaverit, näis praegu lähemal viimsele võidmisele kui tervendavale riitusele.

"Katoliiklane?" küsis ta kätt mehe rinnale surudes Roxane Cossilt. Lauljannal ei olnud aimugi, kas teda klaveril saatval mehel on üldse mingit suhet jumalaga, rääkimata sellest, millises kirikus see suhe on pühitsetud. Ta kehitas õlgu. Vähemalt nii palju sai ta preestriga suhelda.

"Católica?" küsis ta seekord puhtast uudishimust ja osutas viisakalt sõrmega lauljanna poole.

"Mina?" küsis lauljanna ja puudutas käega vastu rinda. "Jah." Seejärel noogutas ta kiiresti: "Si, Católica." Kõigest kaks lihtsat sõna, aga ta oli uhke, et vastas hispaania keeles.

Preester naeratas talle. Mis puutus aga klaverisaatjasse, oli kaks üsna suurt küsimärki: kas ta on suremas ja kas ta on katoliiklane. Kui kõne all on hinge igavene puhkus, maksab olla pigem ettevaatlik. Kui ta sooritab viimset võidmist ekslikult juudile, kes saab hiljem terveks, on sellest siis sündinud midagi halba või on ta lihtsalt kulutanud pisut tema aega, antud juhul küll teadvuseta poliitilise pantvangi aega. (lk 76)

• Alfredo astus telefoni juurde ja võttis selle kõhklevalt kätte, nagu ei oleks ta päris kindel, mida see võib teha. Sõjapidamises ei tohiks mobiiltelefone kasutada, see kahandas olukorra tõsidust. (lk 86)
• "Me lasime vabaks kõik teenijad, haiged ja naised, välja arvatud ühe. Võib-olla on selles naises midagi, mis pakub teile huvi. Kui me oleksime jätnud kellegi teise, ei oleks see teile nii palju korda läinud."

"Ja ma pean teid uskuma?"

Kindral Benjamin mõtles viivu. Ta tõstis käe, et puudutada oma põske, aga mõtles siis ümber. "Me oleme erinevatel pooltel."

"Austerlased ei ole kunagi kellegi poolel," lausus Messner. "Ainult austerlaste poolel." (lk 88)

• Gen ei oleks kunagi elus tulnud ise lauljanna juurde. Tal ei oleks iialgi jätkunud julgust, et väljendada oma kaastunnet ja kahetsust, samuti nagu hr Hosokawa ei oleks iialgi julgenud ise tulla lauljannaga rääkima, isegi kui ta inglise keel oleks olnud täiuslik. Kuid kahekesi liikusid nad kergelt läbi elu: kaks väikest poolikut julgust said üheks terviklikuks vapruseks. (lk 91)
• Hüüti nimesid ja kästi astuda seina äärde kas vasakule või paremale. Kuigi keegi ei öelnud, kumb pool vabastatakse, oli kõik sõnadetagi selge. Isegi smokingi lõike järgi oleks võinud öelda, kes lähevad ja kes jäävad. Sellel poolel, kus inimesed võisid teatavatel põhjustel juba praegu oletada oma saatust, valitses tume meeleolu, mis erines sootuks teise poole lõbusast elevusest. Ühel poolel seisid vähem tähtsaks peetud mehed, kes võisid minna tagasi oma naise juurde, magada oma voodis oma linade vahel, keda võtavad vastu lapsed ja koerad, kes jagavad nendega oma märga ja lõputut tingimusteta armastust. Kuid kolmkümmend üheksa meest ja üks naine teisel pool hakkasid alles nüüd taipama, et sellest majast saab nende kodu, et neid on röövitud. (lk 101-102)
• Pantvangid jälgisid terroriste ja mida kauem nad neid jälgisid, seda nooremad nad paistsid. Kas need olid tõesti samad inimesed, kes peole sisse tormasid, needsamad marodööridest loomad? Nüüd langesid nad jõuetult põrandale sügavasse unne, käed-jalad sõlmes. Nagu teismelised ikka, magasid nad sügavalt. Kõik täiskasvanud olid unustanud sellise une juba kümneid aastaid tagasi. Ühtedele meeldis olla sõdur. Nad kandsid jätkuvalt püsse, ähvardasid täiskasvanuid aeg-ajalt tõugates või vihaselt põrnitsedes. Tundus, et relvastatud lapsed on palju ohtlikumad kui relvastatud täiskasvanud. (lk 108)
• "Härrased, palun kannatust." Gen üritas öeldut tõlkida jaapani keelde. See oli tema peamine ülesanne. Ta ei töötanud inimeste üldiseks hüvanguks, kuigi enamik näis seda unustavat. Ta töötas hr Hosokawa heaks.

Rohkem kui kahes keeles peetavad vestlused tundusid veidrad ja polnud eriti usaldusväärsed, nagu räägiks, vatt ja novokaiin suus. Keegi ei suutnud püsavalt kaua oma mõtte juurde jääda ja järge oodata. Tegemist ei olnud meestega, kes oleksid harjunud ootama või väga täpselt rääkima. (lk 111)

• "Kas te mõtlete mõnikord vastuhakust?" küsis Gen. Ta nägi nende peegelpilti. Nad seisid klaasile väga lähedal. Kaks jaapanlast, mõlemad prillidega, üks pikem ja kakskümmend viis aastat noorem, kuid toas, kus kõik inimesed olid nii erinevad, märkas Gen esimest korda, kui sarnased nad on.

Hr Hosokawa hoidis pilgu peegelpildil või vaatas hoopis garúa't. "Lõpuks hakkab miski ikka vastu," ütles ta. "Ja siis ei saa meie seda enam kuidagi peatada." Nende sõnadega läks tema hääl raskeks. (lk 111)

• Selles toas oli ka televiisor. Mõned olid ennegi televiisorit näinud - puidust kast kumera klaasiga, millest paistis kõige veidram peegelpilt. Televiisorid olid alati katki. Selline oli juba nende loomus. Jutustati pikki lugusid sellest, mida televiisorid on kunagi teinud, kuid keegi ei uskunud, sest keegi ei olnud seda oma silmaga näinud. Poiss nimega Cesar läks televiisori lähedale, pani ühe sõrme kummassegi suunurka, tõmbas suu irevile ning imetles oma peegelpilti. (lk 112)