Küünarnukk

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Bertha Froriep, "Tüdruk õlgkübaraga" (1877)

Proosa[muuda]

  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu. (lk 439)



  • Juhatajannaks (vahepealne lüli direktori ja õpilaste vahel) oli neli esimest aastat krahvinna Buxhoevden. Ta oli väga vana ja range. Peitsime endid uste taha, et jälgida ta liikumist koridoris, kus ta tihti kõndis, et õpilased talle vastu tulles reveransse teeksid. Seda ta saavutas tõepoolest, et need olid ilusad ja korralikud ja ma pole kunagi pärastpoole näinud tütarlapsi nii graatsilisi "knikse" tegemas. Ta käis ka tihti tunde pealt kuulamas. Ikka oli tal käsitöö sõrmede vahel ja ma aina imestasin, et ta kanged sõrmed nii ilusat pitsi suutsid heegeldada. Tundide ajal avas ta suu ainult selleks, et ütelda neile, kes küünarnukke laual hoidsid: "Küünarnukid laualt!" (lk 40)