Kniks

Kniks on traditsiooniline naiste tervitusliigutus, mille puhul painutatakse põlvi.

Proosa

Meid oli õpetatud tegema auväärse kloostriülema ees reveranssi, mis koosnes, kui ma eksi, neljast osast. Ma ei tea, mis maitse oli auväärse Mère préfete’i nahal, kuid seda alistumisliigutust sooritasin ma eeskujulikult, automaatselt, pidasin seda loomulikuks ja mulle meeldis peatada pilk hetkeks kõigil, korraga kogu kaaslaste rivil. Hoidsin küll tema kätt pöidla ja nimetissõrme vahel, mu huuled seda aga ei riivanud; minusse hiilis mingi vastumeelsus lihaliku vendluse vastu.
- Fleur Jaeggy, "Vangipõlve õndsad aastad", tlk Malle Talvet, LR 30/2003, lk 22-23

"Aga miks mina?" küsis Darcourt harjumatult paluvalt Schnakilt, kes oli talle pärast proovi, kui lauljad oli läinud garderoobidesse, vaikselt külje alla hiilinud.

"Te ju teate, mis reveranss on?"

"Enda meelest tean küll. Aga las mõni naine näitab sulle. See on nende rida."

"Ma ei taha. Nad vihkavad mind. Nad võidutseks minu üle."

"Jama, Schnak. Nad ei vihka sind. Nooremad tõenäoliselt pigem kardavad, sest sa oled väga tark."

"Palun, Simon. Olge meheks, ah?"

See oli üleüldse esimene kord, kui Schnak teda Simoniks kutsus, ja Darcourt, kelle süda ei olnud kivist, ei saanud keelduda.

"Olgu. Siin on kena vaikne koht. Niipalju kui ma tantsukooli ajast mäletan, käib see sedasi."

Nad olid leidnud lava taga dekoraatorite maalimistellingute lähedal hämara nurgataguse.

"Kõigepealt tuleb seista sirge seljaga. Schnak, sa kipud kühmu vajuma ja see ei sobi reveransi puhul üldse. Siis, tasapisi ja väärikalt, vii parem jalg kaares vasaku jala taha ja pane põlv õrnalt vastu vasaku põlve õnarust. Siis lasku allapoole, vaikselt ja tasapisi, nagu sõidaksid eskalaatoriga alla, ja kui sa jõuad päris alla, painuta pea kaelast ettepoole. Kogu aeg tuleb selg sirge hoida. Sa ei lömita, vaid võtad vastu nende tunnustuse. Nüüd vaata mind."

Üsna jäigalt ja vahest ka ülemäära vananeva lesknaise moodi tegi Darcourt reveranssi. Schnak proovis ka ja kukkus külili.

"See ei ole kerge. Ja, tead, see näitab väga hästi inimese iseloomu. Ei maksa olla nipsakas ega uhkeldav. Sa oled suur kunstnik, kes võtab vastu oma publiku aplausi. Sa tead, et sa oled kunstis neist üle, aga nemad on sinu patroonid ja nad eeldavad igalt kunstnikult ülimat viisakust. Proovi uuesti."

Schnak proovis uuesti. Seekord ei kukkunud ta pikali.

"Mida kuradit kätega teha?"

"Hoia neid nii, nagu nad oleksid istumise ajal sul süles. Mõned teevad parema käega kaarja liigutuse, aga see on teatraalsevõitu ja sinu vanuse jaoks läheks liiale. Juba hakkab välja tulema. Proovi veel üks kord. Ja veel üks kord. Hoia pea otse ja vaata publiku poole; langeta pea alles siis, kui sa oled päris all. Veel üks kord. Lase käia. Juba tuleb päris hästi välja."

Darcourt tegi Schnakile mitu korda reveranssi ja Schnak Darcourtile. Nad hüplesid teineteise vastas üles-alla nagu vapiloomade paar kahel vapi poolel. Darcourti põlved hakkasid kriiksuma, aga Schnak omandas tasapisi ühe esinejale vähem tähtsa oskuse.

Robertson Davies, "Orpheuse lüüra", tlk Marju Randlane, 2025, lk 450-451

"Aga kõigepealt tuleb meil Tarule austust avaldada," ütles Vanaema. Ta ütles seda selgesti tuntava suure T-ga.

Pikemalt mõtlemata tegi Esk kiire kniksu.

Vanaema käsi laksas talle vastu kukalt.

"Kummarda, ütlesin ma sulle," sõnas ta ilma vihata. "Nõiad kummardavad." Ja ta näitas ise ette.

Terry Pratchett, "Võluv võrdsus", tlk Aet Varik, Varrak 1999, lk 42

Aga vist oli meid liiga ära hirmutatud. Me tahtsime vist kõik lõpuaktusele nixu minna tegema. Sa võid näppudel üles lugeda, mitu korda sa peale passi saamist nixu oled teinud. Seda lõbu ei saa teistele jätta.
- Jaan Undusk, "Kiri provintsist", Vikerkaar 7/1987, lk 8