Algus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Algus on protsessi või asja ajaline, ruumiline, loogiline või muus suhtes võetud esimene ots.

Alguse vastand on lõpp.


Kulgetav kulg on püsitu kulg
nimetatav nimi on püsitu nimi
nimetu on taevasmaa algus
nimetatu on musttuhandete ema



  • Ja Issand ütles: "Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!
Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!"
Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.


Alguses oli Sõna
ja Sõna oli Jumala juures
ja Sõna oli Jumal.



  • 4. Et mõista poliitilist võimu õigesti ja tuletada see tema algusest, peame võtma arvesse seisundit, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt — see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelleltki luba ja sõltumata teiste inimeste tahtest.
    • John Locke, "Teine traktaat valitsemisest". Tõlkinud Alar Kilp.
  • Puhkusest, pimedusest, unedest ja unistustest saab kõik, mis on, alguse. Uned ja unistused ei mahu valgesse aega ja askeldustesse. Nad on liiga haprad ja õrnad ning ei suuda end teha nähtavaks ja kuuldavaks. Vaid pimedus ja vaikus pakuvad selleks piisavalt vaba ruumi.
    • "Pimenemise lävel", Mikk Sarve blogi, 29. september 2012
  • Tänapäeval on kaks võimalust müütidele läheneda. Üks on historistlik: kust mingi müüt on pärit, mida üks või teine asi tähendas kunagi ammu ja nii edasi. See on väljasuremise tee. Esiteks pole selle absoluutse alguseni kunagi võimalik jõuda, sest meil ei ole selleks vahendeid. Teiseks on niimoodi võimalik ainult rohkem ja rohkem aru saada, et see lugu ei kuulu tegelikult meile ega tähenda meile midagi. Nii on viimaks ainus lahendus see, et unustame selle ära, kuna meil pole seda vaja.
Aga teine võimalus on see, et müüt ärkab niimoodi, et ongi algusest peale täiesti uus. Ta saab olla ainult täiesti uus, ta saab olla ainult tänapäevane. Mitte ajaloolises mõttes, vaid selles, et see ongi niisugune lugu (või niisugune struktuur), mis on tõeline ja reaalne ainult siis, kui kõneleb meile pigem tulevikust kui minevikust.
  • "Ajal ei ole jaotusi, mis märgiks selle möödumist; kunagi ei kuuluta äikesetorm või trompetihüüded uue kuu või aasta algust. Isegi kui algab uus sajand, oleme ainult meie, surelikud, need, kes helistavad kelli ja paugutavad püstoleid."
  • Kust sai maailm alguse? seisis seal.
Pole õrna aimugi, mõtles Sofie. Kas keegi üldse teab seda? Kuid küsimus paistis Sofiele olevat siiski õigustatud. Esimest korda elus mõtles ta, et on peaaegu võimatu elada maailmas, küsimata, kust see on alguse saanud.
    • Jostein Gaarder, "Sofie maailm". Tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova. Tallinn: Koolibri 1996, lk 14
  • Noorest peast usutakse, et seks on usalduslikkuse kõrgpunkt. Hiljem avastatakse, et see on vaevu algus.
    • Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju". Tõlkinud Arvo Alas. Varrak 1997, lk 348
  • [Alain de Carnillac:] Ma mäletan su laulu — et needus viimaks lõpeb. See on ainus laul, mida ma ei usu. Needus ei lõpe kunagi, sest tal pole ka algust. Me kanname seda kaasas niikaua kui elame ja selle needuse all ägab kogu maailm.
  • "Kui tahame leida tõde, peame alustama tõest, muidu ehitame oma maja liivale. Sa tunned ise loogikat ja tead, et esimene eeldus peab vastama tõele, muidu läheme oma järeldustega rappa. Sa väidad siis, et sa ei tea, kes on su tõelised vanemad?"
"Keegi ei tea päris kindlasti, kes on ta tõelised vanemad. Ta võib rääkida seda, mis ta on teistelt kuulnud, korrata seda, mis on kirja pandud. Minul ei ole sedagi tuge. Kõik, mis ma tean, olen teistelt kuulnud, ja see ei ole päris algus."
    • Karl Ristikivi, "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 10
  • Kui ma olen läinud tagasi kaugele minevikku, siis ainult selleks, et otsida. Et ma vahest õnnekombel leiaksin sealt tee alguse ja seda teed käies võiksin paremini mõista, kus me praegu oleme."
    • Karl Ristikivi, "Lohe hambad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1970, lk 167


Kaks algust minus: süda ja mu liha.
Neid ühendand on armastus ja viha.
Käib ingel ühes majas saatanaga.

Too ohvrit jumalalle, naine vaga,
too ohver verivalge altareile!
Oo! ära seisa templi uste taga.
/---/
Too ohvriks oma liha saatanalle,
õisroosa ihu anna kiusajalle:
tund tunni järgi sulab püsimata.


Lääme laulma, lääme loeme.
Kos om raamat, kas kadunu?
Salmi sehen, tähe kähen.
Aabits alla, А оm algus,
lõppu ei ole nätägi.

  • Eha Lättemäe, "Kas si kass om koolin käinü" kogus "Elulugu", lk 92


Loen algusi Neist meeles on vaid mõned
kuid kasvanud on meist nad suuremaks

  • Ene Mihkelson, "* Te hulka laulikud ma julgest tulen" kogust "Tulek on su saatus" (1987)


Roostevabad tähed, vaga Jõuluvalgus
ära neavad maa, mis neetud juba niigi.
Ots on ära nähtud, näha jääb veel Algus.
Ühest paigast teise tuulehoog viib riigid.


  • Algus on olemasolu, millele eelneb aeg, mil asja, mis algab, veel ei olnud.

Allikata[muuda]


Vanasõnad[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel