John Locke

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
John Locke. Portree autor: John Greenhill

John Locke (29. august 1632 – 28. oktoober 1704) oli inglise filosoof, empirismi peamine põhjendaja, moodsa tunnetusteooria kritiseerija ja materialistliku sensualismi rajaja.

"Teine traktaat valitsemisest"[muuda]

Täispealkiri: "Teine traktaat valitsemisest: essee tsiviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest ja eesmärgist".

Originaal: The Second Treatise of Government: An Essay Concerning the True Original, Extent, and End of Civil Government.
Tõlkinud Alar Kilp. Tõlge ilmus ajakirjas Akadeemia 2007. aastal 3.-8. numbris ning eraldi raamatuna Tallinn: Kultuurileht, 2007. (ISBN 9789985950579)

2. peatükk. Loomuseisundist[muuda]

  • 4. Et mõista poliitilist võimu õigesti ja tuletada see tema algusest, peame võtma arvesse seisundit, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt — see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelleltki luba ja sõltumata teiste inimeste tahtest.
  • 8. Niisiis võib loomuseisundis üks inimene saavutada võimu teise inimese üle, ent see ei ole mitte piiramatu ega omavoliline võim, mis lubaks tal kohelda kinnipüütud kurjategijat oma kirgliku viha või alatasa liialdustesse kalduva tahte kohaselt, vaid ta võib üleastujale kätte maksta ainult nii palju, kui kaine mõistus ja südametunnistus peavad võrdeliseks kurjategija teoga, s.o mitte rohkem, kui on vajalik üleastumise korvamiseks ja ohjeldamiseks.
  • 13. ... ka absoluutsed monarhid on vaid inimesed, ning kui valitsus peab olema abinõuks pahede vastu, mis tekivad paratamatult siis, kui inimesed mõistavad kohut nende endiga seotud juhtumites, mille tõttu loomuseisund muutub väljakannatamatuks, siis ma tahaksin teada, mis sorti valitsus see on ja kui palju parem on ta loomuseisundist, kui kogu rahvast käsutaval ühel inimesel on vaba voli mõista kohut teda ennast puudutavates juhtumites ning kohelda oma alamaid nii, nagu talle meeldib, ilma et kellelgi oleks vähimatki vabadust vastu vaielda või kontrollida neid, kes tema tahet täide viivad, kusjuures sellele ühele inimesele tuleb alistuda kõiges, mis ta teeb, olgu see siis juhitud mõistusest, eksimusest või kirest?

3. peatükk. Sõjaseisundist[muuda]

  • 17. Ja seega on nii, et inimene, kes püüab allutada teist inimest oma piiramatule võimule, paneb end seeläbi tema suhtes sõjaseisundisse — seda tuleb mõista kui avalikku kuulutust kavatsusest võtta teiselt inimeselt elu. Sellises olukorras on mul põhjust järeldada, et see, kes tahab saada mind enda võimusesse ilma minu nõusolekuta, kasutaks mind, kui ta on mind kord enda võimu alla saanud, nii nagu heaks arvab, ja on võimalik, et ta ka tapaks mu, kui tal selline mõte peaks pähe tulema; sest kellelgi ei saa olla piiramatut võimu minu üle, mis tähendab teha minust orja, muidu kui vaid mind selleks jõuga sundides, mis aga on vastuolus minu õigusega vabadusele.
  • 20. Sest kus iganes kasutatakse vägivalda ja inimestele tehakse ülekohut, isegi kui seda teevad need, kes on määratud õigust mõistma, on see ikkagi vägivald ja ülekohus hoolimata sellest, milliste sõnade, ettekäänete või seaduse alaliikidega seda ka varjataks. Seaduse eesmärgiks on kaitsta süütut ja hüvitada talle tehtud kahju, mida saab teostada seaduse erapooletu rakendamisega kõigi suhtes, kelle kohta see käib — kus iganes ei ole seda tehtud bona fide, seal peetakse sõda kannatajate vastu, kellel pole maa peal enam kelleltki nõuda ülekohtu heastamist; sellistes olukordades jääb neile alles viimane abinõu — pöörduda oma abipalvetega taeva poole.

4. peatükk. Orjapidamisest[muuda]

  • 22. Inimese loomupärane vabadus tähendab olla vaba igasugusest maapealsest ülemvõimust ja mitte alluda teiste inimeste tahtele ega seadusandlikule võimule, vaid juhinduda üksnes loomuseadusest.

5. peatükk. Omandist[muuda]

  • 27. Kuigi maa ja kõik alamad elusolendid on kõigile inimestele ühised, on siiski iga inimese isik tema enda omand. Sellele pole kellelgi teisel mingit õigust. Me võime öelda, et tema keha töö [Labour] ja tema käte osavus [Work] on tõesti ainult tema omad. Kui inimene muudab mis tahes asja looduslikku olekut, siis on ta pannud sellesse oma tööd ja lisanud sellele asjale midagi, mis on tema oma, tehes sellest niimoodi enda omandi. Tuues selle asja välja ühisest olekust, millesse loodus selle oli pannud, lisas ta oma tööga sellele midagi juurde, mis välistab teiste inimeste ühisõiguse sellele.
  • 31. Jumal on andnud meile kõike rohkesti. Aga kui palju ta on meile andnud? Nii palju, kui on tervislik nautida. Ehk siis sedavõrd, kui palju keegi suudab ära kasutada elamise tarbeks, enne kui see raisku läheb, võib ta oma tööga endale omandit koguda — mis on üle selle, on tema osast rohkem ning kuulub teistele. Jumal ei loonud midagi selleks, et inimene laseks sel raisku minna või seda hävitaks.
  • 34. Jumal andis maa selleks, et töökas ja mõistusega inimene seda kasutaks (ning tööst pidi saama tema maaomandi õiguslik alus), mitte aga selleks, et tüli noriv ja riiakas inimene võiks rahuldada oma ihasid ja ahnust.
    • Akadeemia 3/2007

6. peatükk. Isalikust võimust[muuda]

  • 54. Näiteks vanus või voorus võib anda inimestele põhjendatud eeliseid, täiuslikud ihuliikmed ja loomuomadused võivad asetada kedagi keskmisest tasemest kõrgemale, mõnesid võib sünd, teisi kokkulepped või kasu sundida kuuletuma neile, kelle loodus, tänutunne või teised austusavaldused on pannud sellisesse positsiooni. Ja siiski sobib see kõik kokku selle võrdsusega, mille järgi kõigil inimestel on võrdne õigus kohtumõistmisele või võimule üksteise üle, mis oli see käesolevale arutlusele kohane võrdsus, millest ma rääkisin 2. peatükis — selle järgi on igal inimesel võrdne õigus oma loomupärasele vabadusele, ilma et ta oleks allutatud ühegi teise inimese tahtele või võimule.
  • 57. Sest seadus, õigesti mõistetuna, ei ole mitte niivõrd piirang, kui juhis vabale ja arukale inimesele, näitamaks talle teed õige huvi suunas, ning ta ei kirjuta ette midagi enamat, kui on üldiseks hüvanguks neile, kes sellele seadusele alluvad. Kui nad ilma seaduseta saaksid olla õnnelikumad, siis seadus, muutudes kasutuks, kaoks iseenesest. Ja ei vääri õieti piirangu nime see, mis seab meile tõkked, et vaid kaitsta meid kukkumast soomülgastesse ja kuristikesse. Niisiis, kuidas seda ka poleks valesti mõistetud, seaduse eesmärk ei ole mitte keelata või piirata vabadust, vaid seda kaitsta ja suurendada.
  • 66. Samuti on laps kohustatud igati kaitsma, toetama, aitama ja trööstima neid, kelle abil ta ise ellu on astunud ning on saanud küpseks kõikideks elu naudinguteks. Sellest kohustusest ei saa lapsi vabastada ükski riik ega vabadus. Kuid see ei tähenda sugugi vanematele käsuvõimu andmist oma laste üle ega voli teha seadusi ja võõrandada oma äranägemise järgi laste elu või vabadust. Üks asi on võlgneda austust, lugupidamist, tänutunnet ja abi, teine asi on nõuda lastelt täielikku kuuletumist ja allumist.

7. peatükk. Poliitilisest ehk tsiviilühiskonnast[muuda]

  • 77. Jumal on loonud inimese selliseks olendiks, kes ei tunne end üksinda hästi, ja on pannud temasse vajaduse­, mugavuse­ ja kalduvusesunduse, et juhtida teda ühiskonda, nagu ta pani inimesesse ka mõistmise ja keele, et ta saaks seal ühiskonnas püsivalt ja kasulikult elada.
  • 82. Kuid mehel ja naisel, kuigi neil on vaid üks ühine hool, aga siiski erinevad arusaamised, on teinekord paratamatult ka erinevad tahted. Sellepärast on vajalik, et kui lõplik otsustusõigus, s.t valitsemine, peaks antama kellegi kanda, langeks see valik loomupäraselt mehele kui võimekamale ja tugevamale. Ent see võim, ulatudes vaid nende ühise hoole all olevatele asjadele ja varale, jätab naisele täielikuks ja vabaks omandiks selle, millele lepingu kohaselt on tal ainuomane õigus, ega anna mehele rohkem võimu naise elu üle, kui naisel on mehe elu üle.
  • 92. Sest see, kes mõtleb, et piiramatu võim puhastab inimeste vere ja parandab inimloomuse alatuse, ei pea vastupidises veendumiseks tegema muud kui lugema kas selle või mõne muu ajastu ajalugu. See, kes on jultunud ja ülekohtune Ameerika metsades, ei toimiks arvatavasti kuigivõrd paremini ka troonil olles, kus õpitud tarkus ja religioon võivad aidata õigustada kõike, mida ta oma alamatele teeb, ning mõõk vaigistab kiiresti kõik need, kes söandavad tema tegudes kahelda.
    • Akadeemia 4/2007

8. peatükk. Poliitiliste ühiskondade algusest[muuda]

  • 95. Nagu öeldud, kõik inimesed on loomult vabad, võrdsed ja sõltumatud; kedagi ei saa ilma tema enda nõusolekuta sellest seisundist välja tuua ja teise inimese poliitilisele võimule allutada. Ainus viis, kuidas keegi loovutab oma loomupärase vabaduse ning seob end tsiviilühiskonnaga, on nõustudes liituda ja ühineda ühte kogukonda teiste inimestega eesmärgil elada üksteise keskel mugavalt, ohutult ja rahumeelselt, kasutada turvaliselt oma vara ning olla kindlamalt kaitstud nende eest, kes pole sellest kogukonnast. Nii võib ühineda ükskõik kui palju inimesi, sest see ei kahjusta kõigi ülejäänute vabadust; nemad jäävad endiselt loomuseisundi vabadusse.

12. peatükk. Riigi seadusandlikust, täidesaatvast ja föderatiivsest võimust[muuda]

  • 143. Seadusandlik võim on see, millel on õigus suunata seda, kuidas rakendatakse riigi jõudu ühiskonna ja selle liikmete kaitsmiseks. Aga et neid seadusi, mida viiakse pidevalt ellu ja mille jõud peab alati kestma, saab teha lühikese ajaga, siis pole vajadust, et seadusandlik kogu peaks olema pidevalt kokku kutsutud, sest kogu aeg pole tal tegevust. Kui neilsamadel isikutel, kel on võim teha seadusi, oleks ka võim neid ellu viia, siis võib võimu haarama kalduvale inimlikule nõtrusele osutuda liiga suureks kiusatuseks vabastada end kuuletumast iseenda tehtud seadustele ja kohandada seadust vastavalt oma erakasule nii selle loomisel kui täideviimisel, mis tekitab neis kogu ülejäänud ühiskonna huvist erineva huvi vastuolus ühiskonna ja valitsuse eesmärgiga.
    • Akadeemia 5/2007

13. peatükk. Riigivõimude alluvussuhetest[muuda]

  • 149. Kuigi põhiseadusega riigis, mis püsib iseseisvalt ja toimib vastavalt oma loomusele, s.o pidades silmas ühiskonna alalhoidmist, saab olla vaid üks kõrgeim võim, nimelt seadusandlik võim, millele kõik teised võimud alluvad ja peavadki alluma, on siiski see võim antud vaid usalduse alusel tegutseda teatud kindlatel eesmärkidel, nii et rahvale jääb endiselt kõrgeim võim seadusandlikku kogu muuta või laiali saata, kui leitakse, et seadusandlik kogu pole õigustanud talle osutatud usaldust. Sest kogu võim, mis usaldatakse teatud eesmärgi saavutamiseks, on selle eesmärgiga ühtlasi piiratud, ja mil iganes seda eesmärki ilmselgelt eiratakse või vastustatakse, kaotab seadusandlik kogu paratamatult rahva usalduse ning võim läheb taas üle neile, kes selle seadusandlikule kogule olid andnud ning kes võivad selle paigutada uuesti sinna, kuhu nad oma turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks kõige kasulikumaks arvavad. Nii säilitab kogukond katkematult oma kõrgeima võimu päästa end igaühe, ka seadusandjate eest, mil iganes nood on nii rumalad või kurjad, et sepitsevad ja viivad ellu plaane alamate vabaduse ja omandi vastu.
  • 155. Siinkohal võib küsida, mis juhtub siis, kui riigi sunnijõudu omav täidesaatev võim kasutab seda jõudu selleks, et takistada seadusandliku kogu kokkutulemist ja tegutsemist ajal, mil algne põhiseadus või ühiskondlikud vajadused seda nõuavad. Ma vastan: ilma õiguseta jõukasutus inimeste vastu ja vastupidiselt usaldusele asetab selle, kes nii käitub, sõjaseisundisse rahva suhtes, kellel on õigus seadusandjad rahva võimu teostamiseks ikkagi kokku kutsuda.

16. peatükk. Vallutusest[muuda]

  • 175. Kuigi algupäraselt ei saanud valitsused tekkida teisiti kui eespool mainitud ega saanud riigikorrad [Polities] olla rajatud millelegi muule kui üksnes rahva nõusolekule, on siiski võimuahnus täitnud maailma sellise korratusega, et üle sõjakära, mis on kaikunud nii suures osas inimkonna ajaloost, on seda nõusolekut vähe kuulda olnud. Ja sellepärast on paljud ekslikult pidanud relvade sundi rahva nõusolekuks ja vallutust üheks valitsuse võimalikuks alguseks.
  • 176. Et kallaletungija, kes seab end teise inimese suhtes sõjaseisundisse ja tungib ülekohtuselt kallale sellele, millele teisel on õigus, ei omanda sellise ebaõiglase sõja teel kunagi õigust vallutatu üle, sellega nõustuvad kergesti kõik inimesed, kes ei arva, et röövlitel ja piraatidel oleks riiklik õigus valitseda kõiki, kellest neil jõud üle käib, või et inimesed oleksid seotud tõotusega, mida ebaseaduslik jõud neilt välja on pressinud.
    • Akadeemia 6/2007

18. peatükk. Türanniast[muuda]

  • 201. Sest kui keegi rakendab kuskil võimu, mis on mõeldud rahva üle valitsemiseks ning inimeste vara kaitseks, teistel eesmärkidel ning kasutab seda selleks, et rahvast vaesestada, ahistada või alistada võimukandjate omavolilisele ja juhuslikule käsule, siis on kohe tegemist türanniaga, sõltumata sellest, kas neid, kes võimu niimoodi kasutavad, on üks või mitu.
  • 202. Seal, kus lõpeb seadus, algab türannia, juhul kui seadusest astutakse üle kellegi teise kahjuks. Kui keegi võimukandjatest ületab temale seadusega antud võimu ja kasutab tema käsutuses olevat jõudu, et seda seadusega vastuollu minnes rakendada alama suhtes, lakkab ta selle teoga olemast võimukandja, ning kuna ta toimib ilma õiguseta, siis võib talle vastu hakata nii nagu igale teiselegi inimesele, kes jõudu kasutades rikub teise inimese õigusi.

19. peatükk. Valitsuse laialisaatmisest[muuda]

  • 222. Mil iganes seadusandjad püüavad rahva omandit ära võtta või hävitada või alandada neid ennast omavolilise võimu orjusesse, asetavad nad end sõjaseisundisse rahva suhtes, kes on seejärel vabastatud edasisest kohustusest neile kuuletuda ning kes on jäetud ühise pelgupaiga hoolde, mille Jumal on andnud kõikidele inimestele jõu ja vägivalla eest varjumiseks. Kui seadusandja astub üle sellest ühiskonna põhireeglist ning püüab kas auahnusest, kartusest, rumalusest või kõlvatusest ajendatuna haarata endale või anda kellelegi teisele piiramatu võimu rahva elu, vabaduse ja vara üle, siis on ta niimoodi usaldust reetes minetanud õiguse võimule, mille rahvas oli andnud talle sootuks vastupidistel eesmärkidel.
  • 228. Kui süütu ja aus inimene peab rahu nimel andma vaguralt kõik, mis tal on, sellele, kes tema vara külge vägivaldselt oma käe paneb, siis ma soovitan järele mõelda, milline oleks maailmas see rahu, mis koosneks üksnes vägivallast ja röövimisest ning mida säilitatakse ainult röövlite ja rõhujate kasuks. Kas pole see imetlusväärne rahu vägevate ja väetite vahel, kui lambatall laseb ilma vastupanuta võimukal hundil oma kõri lõhki kiskuda?
  • 230. Ma olen nõus, et eraisikute uhkus, auahnus ja äkilisus on teinekord riikides suuri korratusi põhjustanud ning kildkonnavaim on saanud riikidele ja monarhiatele saatuslikuks. Kuid kas korratused on sagedamini saanud alguse rahva pahelisusest ja soovist heita endalt valitsejate seaduspärast võimu või valitsejate ülbusest ja püüdlusest soetada ja kasutada omavolilist võimu oma rahva vastu — kas esimesena põhjustab korratust rõhumine või sõnakuulmatus, selle jätan ma erapooletu ajaloo otsustada.
  • 231. Et riigialamatele ja võõramaalastele, kes üritavad jõuga võtta ükskõik millisele rahvale kuuluvat vara, võib jõuga vastu hakata, sellega ollakse kõikjal nõus. Aga seda, et vastu võib hakata võimukandjatele, kes samamoodi käituvad, on kuni viimase ajani maha salatud, otsekui kuuluks neile, kellele on seadusega antud kõige suuremad eesõigused ja eelised, ühtlasi võim rikkuda neid seadusi, mille alusel üksi seati nad kõrgemale auastmele oma kaasvendadest.
    • Akadeemia 7/2007

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel