Lammas

Tundmatu flaami miniaturist 15.-16. sajandi vahetusel, Grimani breviaar, juuli.

Francisco de Zurbarán, "Agnus Dei" (1630ndad)

Nanine Vallain, "Noore naise portree lambaga" (1788)

Rosa Bonheur, "Lambad mere ääres" (1865)

Francesco Lojacono, "Tuul mägedes" (1872)

George Inness, "Torm" (1876)

Marie Collart-Henrotin (1842-1911), "La Campagne en Mars", s.d.

Susan Waters, "Lambad ja koer laudas" (u 1890)

Joseph Farquharson, Beneath the Snow Encumbered Branches (u 1903)

Jacoba de Graaff (1857-1940), "Lambad laudas", s.d.

Edith Corbet (1846-1920), "Lambad luidetel, Itaalia rannik", s.d.

Lammas ehk kodulammas (Ovis aries) on loomaliik veislaste sugukonna lamba perekonnast, üks levinumaid koduloomi.

Piibel

Ja mitte ühelegi mäele,
mida nüüd kõplaga rohitakse,
ei minda enam kibuvitste ja ohakate kartuse pärast:
need jäävad härgade uitepaigaks
ja lammaste tallermaaks.

• Jesaja raamat, peatükk 7, salmid 25

• Hoiduge valeprohvetite eest, kes tulevad teie juurde lambanahas, seestpidi aga on kiskjad hundid!
  • Matteuse evangeelium 7:15

• Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele. Olge siis arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid!
  • Matteuse evangeelium, 10:16

• Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.
  • Johannese evangeelium, 10:11

• Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed.

Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.

• Hesekiel, 34:31

Luule

"Mis puutub mind ja minu aplaid hambaid,
ma olen murdnud palju lambaid
ja küsida ma võin:
kas keegi nendest mulle kurja tegi?!
Oh ei! Kuid teinekord ma ära sõin
veel karjusegi.
Ma enda ohvriks toon, kui tarvis on, kuid nüüd
kõik toogu ette oma süüd."
/---/
Rein hüüdis: "Majesteet! Te olete liig hea!
Mis õrnust reedavad need sisepiinad!
Ah lambad?! Tobe tõug on nagunii nad,
me nende murdmist patuks küll ei pea.
Kuis sellest muret tunda võite?!
See oli neile au, et te nad ära sõite!"

• Jean de La Fontaine, "Katkuhaiged loomad". Tõlkinud Jaan Kross. Maailmakirjanduse lugemik keskkoolile. Koostanud Jüri Talvet jt. Tallinn: Koolibri 1993, lk 290-291

Proosa

• Pealegi oli lammas nii-öelda vaga loom. Tema sisse polnud keski kunagi ühtegi kurjavaimu ajanud ja temast lauldi kirikulauluraamatuski. Ämmasoo vanataat, kes kange kohitsejameister oli (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga muidu jäära külge, oli see vana või noor, kui paljastas ikka oma pea, kus polnud enam karva-udetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne ära viskas, nii et silmist tuli välkus, ei unustanud ta kunagi jäära kohitsemisel mütsi pähe. Nii püha loom oli lammas.
  • A. H. Tammsaare, "Tõde ja õigus" I, 27. peatükk

• "Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli?"

"Lammas sööb kõike, mis talle ette juhtub."

"Isegi lilli, millel on okkad?"

"Jah, isegi lilli, millel on okkad."

"Aga milleks need okkad siis on?"

• Antoine de Saint-Exupéry, "Väike prints", tõlkinud Ott Ojamaa, 1960, lk 21

• Kuigi ma juba lapsena kalapüüki armastasin ja meeleldi kalurite hulgas viibisin — sellestki olen Sulle rääkinud —, tundsin nüüd sellest uut ja sügavamat rõõmu. Nende lihtsate inimeste hulgas mõtlesin külameestele, kes Geneetsareti järve kaldal noota vedasid enne kui Issand neid kutsus ja inimeste hingi püüdma saatis. Ja mul tuli imelik mõte, et kogu mu elu pole rohkem väärt olnud kui nende inimeste oma, kes siin vaiksel viisil oma peatoidust teenivad. Ei ole ju ka mina ühtki hinge Issanda juurde toonud, ühtki eksinud lammast õhtuks koplisse kandnud.
  • Karl Ristikivi, "Viimne linn", 1962, lk 305

• Lambale ma olen viimased aastad pühendunud ja lammas on mulle väga sümpaatne ja kallis loomake. Ta on väga huvitav loom, mitte ainult zooarheoloogilises materjalis, vaid ka praeguses loomakasvatuses ja looduses elavate liikide hulgas. Arheoloogilises materjalis on lambaluid päris palju, nii et ta on ka väga tänuväärne uurimismaterjal.
  • Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud", ERR, 24.09.2022

• Vanaema Aching oli asjatundja lammaste alal, kuigi ta teatas, et nad on "ühed igavesed kontidest, ihusilmadest ja ammastest pihkvel paunad, kes otsivad aina uusi võimalusi surma saada". Karjused kõndisid maha palju miile, et ta tuleks nende lambaid tõbedest ravima. Nad ütlesid, et tal oli Puudutus, kuigi ta ise ütles, et parim ravim nii lambale kui inimesele on doos tärpentini, korralik sajatus ja jalahoop. Kõikjalt raamatu vahelt turritasid paberitükid Vanaema enda lambaravimite retseptidega. Paljude peamiseks koostisosaks oli tärpentin, kuid mõnes oli mainitud ka sajatust. (lk 16)
  • Terry Pratchett, "Tillud vabamehed", tlk Kaaren Kaer, 2005

Filmid

• Hullumaja!... Meri kohiseb, lambad määgivad...
  • Filmist "Siin me oleme!", 1978

• Andestust, aga lammas konsumeeris meie apellatsiooni.
  • Filmist "Mehed ei nuta", 1968

Esseistika

• Masside umbusaldamine on ajaloolistel maailmareligioonidel niiöelda veres. /---/ Mida nad endale soovivad, pole mitte mass, vaid kuulekas kari. On tavaks vaadelda usklikke lambukestena ja kiita neid nende kuulekuse eest.
  • Elias Canetti, "Massid ja võim"; tõlkinud Mati Sirkel. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 27

• Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma "Väikeses printsis" olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.
  • Meelis Oidsalu, Vaikusest kultuuris ja poliitikas Postimees, 11.01.2014

Reisikirjandus

• Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks hirmuks näivad olevat loomad.

Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "Lambad on ohtlikud?" pärin üllatunult.

"Jah, eriti oinad - nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud.

Asi kisub päris hulluks, kui jõuame kitsedeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda."

Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha. (lk 16)

• Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020

Vanasõnad

• Ei ole kõik lambad, kes valget villa kannavad.
• Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.
• Kus lammast niidetakse, sinna langeb villu maha.
• Laisk susi ei saa lammast.
• Mis sa paljast lammast niidad, niida sealt, kus villu on.
• Parem lammas rahuga kui nuumhärg tüliga.
• Seda lammast pöetse, kel villa on.
• Vagu lambaid mahub palju ühte lauta.
• Voon läheb vähjalt villu otsima.
• Üks kärnane lammas ajab kogu karja kärna.
• Üks lammas määgib, kõik talled lähevad.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929