Väike prints

"Väike prints" (prantsuse keeles Le Petit Prince) on prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-Exupéry kuulsaim, 1943. aastal avaldatud teos. Eesti keeles ilmus raamat esmakordselt 1960. aastal Ott Ojamaa tõlkes.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Antoine de Saint-Exupéry, "Väike prints", tõlkinud Ott Ojamaa, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.

Kõik suured inimesed on alguses lapsed olnud. (Aga kui vähesed neist seda mäletavad.) (lk 3, pühendus)
Kui olin kuueaastane, nägin kord ühes raamatus, mille nimi oli "Tõestisündinud lood", toredat pilti ürgmetsadest. See kujutas boamadu, kes parajasti mingit metslooma alla neelas. Siin ongi selle joonistuse koopia.

Raamatus oli öeldud: "Boamaod neelavad oma saagi tervelt alla, ilma et nad seda näriksid. Siis ei jõua nad enam liigutadagi ja magavad kuus kuud, niikaua kui nad oma toitu seedivad."

Siis mõtlesin ma palju džungliseikluste üle järele ja ka minul õnnestus teha värvipliiatsiga oma esimene joonistus. Minu joonistus number 1. Ta oli niisugune:

Näitasin oma meistriteost suurtele inimestele ja küsisin, kas minu joonistus ajab neile hirmu peale.

Nemad aga vastasid mulle: "Mispärast peaks kübar hirmu peale ajama?"

Minu joonistus ei kujutanud kübarat. See kujutas boamadu, kes elevanti seedib. Siis ma joonistasin boamao sisemuse, et suured inimesed aru saaksid. Neile on ju alati seletusi tarvis.

Minu joonistus number 2 oli niisugune:

Suured inimesed soovitasid mul jätta nii kinniste kui lahtiste boamadude joonistamine sinnapaika ja pigem maateaduse, ajaloo, matemaatika ja grammatika vastu huvi tunda. Nii ma siis jätsingi kuueaastaselt maalikunstniku toreda elukutse maha. Minu esimese ja minu teise joonistuse ebaõnnestumine oli mult julguse röövinud. Suured inimesed ei saa ju ise kunagi mitte millestki aru, lastel aga on nii tüütu neile ikka ja jälle seletusi anda. (lk 5-6)

Niisiis uinusin ma esimesel õhtul liival tuhande miili kaugusel kõigist asustatud paikadest. Olin üksildasem kui merehädaline keset ookeani oma parvel. Nüüd aga võite isegi kujutleda minu üllatust, kui päevatõusu ajal üks naljakas peenikene hääl mu üles äratas ja ütles:

"Ole nii hea... joonista mulle lammas!"

"Mõh!"

"Joonista mulle lammas..." (lk 7-8)

Kui salapärasus juba liiga suur on, siis ei julgeta enam vastu hakata. (lk 9)
Ja võib-olla natuke kurvameelseltki lisas ta: [väike prints] "Otse edasi ei saa minna kuigi kaugele..." (lk 13)
Võib-olla olen natukene suurte inimeste moodi. Olen vist vanaks jäänud. (lk 16)
Ma just eriti ei armasta manitseda, kuid ahvileivapuude hädaoht on nii vähe tuntud, et see, kes mõne asteroidi peale ära eksib, võib sattuda niivõrd kardetavasse olukorda, et seekord ma teen erandi ja loobun oma tagasihoidlikkusest. Ma ütlen: "Lapsed! Pidage ahvileivapuid silmas!" (lk 19)
Ja natukese aja pärast sa lisasid:

"Tead... kui oled nii kurb, siis armastad päikeseloojanguid..." (lk 20)

Viiendal päeval, ja ikka tänu lambale, selgus mulle kogu väikese printsi elu saladus. Ilma igasuguse keerutamiseta küsis ta minult järsult, otsekui oleks ta lahendanud keerdküsimuse, mille kallal ta nii kaua oli vaikuses mõtisklenud:

"Kui lammas sööb põõsaid, siis sööb ta ka lilli?"

"Lammas sööb kõike, mis talle ette juhtub."

"Isegi lilli, millel on okkad?"

"Jah, isegi lilli, millel on okkad."

"Aga milleks need okkad siis on?" (lk 21)

[Väike prints:] "Ma ei usu sind! Lilled on õrnad. Nad on lihtsameelsed. Nad kaitsevad ennast nagu oskavad. Nad arvavad, et oma okastega on nad hirmuäratavad..." (lk 21)
Ta punastas ning jätkas siis:

"Kui keegi armastab lille, mida miljonitel ja miljonitel tähtedel ei ole olemas rohkem kui üksainus, siis on sellest küllalt, et tähti vaadates õnnelik olla. Ta mõtleb: "Seal kuskil on ka minu lill..." Aga kui lammas lille ära sööb, siis on see temale otsekui kustuksid äkki kõik tähed! Ja see siis ei olegi tähtis!" (lk 23)

"Ma ei oleks tohtinud teda kuulata," usaldas ta mulle ühel päeval, "kunagi ei tohi lilli kuulata. Neid tuleb vaid vaadata ja nuusutada. Minu oma täitis terve planeedi magusa lõhnaga, mina aga ei osanud sellest rõõmu tunda. Kogu see lugu küüntest, mis mind nõnda ärritas, oleks pidanud mind hoopis liigutama..."

Ta usaldas mulle veel sedagi:

"Ma ei saanud tookord millestki aru! Oleksin pidanud otsustama tegude, mitte sõnade järgi. Ta lõhnastas ja valgustas mind. Iialgi ei oleks tohtinud ma põgeneda! Oleksin pidanud märkama õrnust tema tühise vigurdamise taga. Lilled on ju nii vastuoksust täis! Kuid ma olin liiga noor, et osata teda armastada." (lk 26)

Arvan, et ta kasutas planeedilt põgenemiseks rändlinde. Ärasõidu hommikul seadis ta oma planeedi hästi korda. Ta pühkis hoolega puhtaks oma kaks tegutsevat tulemäge. Tal oli kaks tegutsevat tulemäge ja üsna mugav oli nende peal hommikueinet soojendada. Tal oli ka üks kustunud vulkaan. Aga nagu ta ütles: "Ei või iial teada!" ja pühkis puhtaks ka kustunud vulkaani. Hästi puhastatud tulemäed põlevad rahulikult ja korrapäraselt, ilma purseteta. Vulkaanilised pursked on nagu tahma põlemine korstnas. Küllap oleme maa peal liiga väikesed, et oma tulemägesid puhtaks pühkida. Seepärast nad teevadki meile nõnda palju pahandust. (lk 26-27)
[Lill:] "Tuleb vist paar-kolm röövikut ära kannatada, kui tahan liblikaid tundma õppida. Nad olevat nii ilusad, ja kes muu mind ikka külastab? Sina oled ju nii kaugel... Mis puutub suurtesse loomadesse, siis ei karda ma midagi. Mul on ju küüned." (lk 27-28)
Väike prints aga mõtles endamisi:

"Kuidas ta küll võib mu ära tunda, kui ta mind veel kunagi pole näinud?"

Ta ei teadnud, et kuningate jaoks on maailm väga lihtne. Kõik inimesed on neile alamad. (lk 28)

Kuningas pidas kõige tähtsamaks seda, et tema autoriteeti austataks. Ta ei kannatanud sõnakuulmatust. Ta oli piiramatu ainuvalitseja. Aga kuna ta oli väga hea, siis andis ta ainult mõistlikke käske. (lk 29)
"Täpselt! Igaühe käest tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib," jätkas kuningas. "Võim põhineb mõistusel. Kui sa käsid oma rahval minna ja ennast merre heita, siis teeb ta revolutsiooni. Mul on õigus nõuda sõnakuulmist, sest minu käsud on mõistlikud." (lk 31)
"Noh, siis mõistad iseenda üle kohut," sõnas kuningas. "See on kõige raskem. Iseenda üle on hoopis raskem kohut mõista kui teiste üle. Kui sa suudad iseenda üle õigesti otsustada, siis oled tõeline tark." (lk 32)
"Suured inimesed on väga imelikud," sõnas väike prints endamisi, kui ta teekonda jätkas. (lk 33)
Uhkeldajale on ju kõik teised inimesed ainult imetlejad. (lk 33)
Uhkeldaja aga ei kuulnudki teda. Uhkeldajad ei kuule kunagi muud kui ainult kiitust. (lk 34)
Järgmisel planeedil elas joodik. See külaskäik oli väga lühike, kuid tõukas väikese printsi sügavasse kurvameelsusse.

"Mis sina seal teed?" küsis ta joodikult, kelle ta leidis suure hulga igasuguste tühjade ja täis pudelite ees sõnatult istumas.

"Joon," vastas joodik süngel ilmel.

"Mispärast sa jood?" küsis väike prints.

"Et unustada," vastas joodik.

"Mida unustada?" päris väike prints, kellel temast juba kahju hakkas.

"Et oma häbi unustada," tunnistas joodik ja laskis pea norgu.

"Missugust häbi?" uuris väike prints, kes tahtis teda aidata.

"Häbi, et joon!" kostis joodik ning sulgus lõplikult vaikimisse.

Ja väike prints läks nõutult minema.

"Suured inimesed on ikka tõepoolest väga imelikud," ütles ta endamisi, kui ta oma teekonda jätkas. (lk 34-35)

Viies planeet oli väga imelik. See oli kõigist väiksem. Seal jätkus parajasti ruumi laternale ja laternasüütajale. Väike prints ei suutnud kuidagi mõista, mis kasu on kusagil taevas laternast ja laternasüütajast, pealegi planeedil, kus pole ei maju ega elanikke. Siis aga mõtles ta endamisi:

"Võib-olla on see mees siin mõttetu, kuid ta on siiski vähem mõttetu kui kuningas, uhkeldaja, joodik ja ärimees. Tema tööl on vähemalt mingi mõte. Kui ta paneb põlema oma laterna, siis otsekui sünniks tema läbi uus täht, või ka uus lill. Kui ta kustutab oma laterna, siis paneb ta selle tähe või lille magama. See on väga ilus amet. See on tõesti kasulik, sest see on ilus." (lk 39)

Kui ta planeedile jõudis, tervitas ta laternasüütajat aupaklikult:

"Tere hommikust. Miks sa oma laterna kustutasid?"

"Kord on niisugune," kostis laternasüütaja. "Tere hommikust." (lk 38-39)

"Seda meest seal," lausus endamisi väike prints oma teekonda jätkates, "põlgaksid kõik, nii kuningas, uhkeldaja, joodik kui ka ärimees. Ja ometi on ta neist ainus, kes ei tundu mulle naeruväärsena. See võib-olla seepärast, et ta tegeleb millegi muuga kui ainult iseendaga." (lk 41)
"Täpselt nii," ütles maateadlane, "kuid ma pole mitte maadeuurija. Maadeuurijad puuduvad mul täielikult. Mitte geograafide asi pole linnade, jõgede, mägede, merede, ookeanide ja kõrbete üle arvet pidada. Geograaf on selleks liiga tähtis mees, et ringi luusida. Ta ei lahku oma kabinetist. Kuid ta võtab maadeuurijaid vastu. Ta küsitleb neid ja kirjutab üles nende jutustusi. Kui mõne maadeuurija jutustused tunduvad talle huvitavatena, siis muretseb geograaf tema moraalse palge kohta andmeid." (lk 42)
"Või minu lill on siis üürike," mõtles väike prints, "ja tal pole muud kui neli okast, et ennast maailma vastu kaitsta! Mina aga jätsin ta üksinda koju!" (lk 44)
Kui tahetakse olla teravmeelne, siis juhtub, et natukene valetatakse. (lk 45)
"Üksi ollakse ka inimeste juures," ütles madu. (lk 47)
"Lahendan kõik mõistatused," vastas madu. (lk 47)
"Missugune imelik planeet!" mõtles ta [väike prints] siis. "Ta on üleni kuiv, üleni teravate mäetippude ja soolaga kaetud. Ning inimestel puudub kujutlusvõime. Nad kordavad seda, mida neile öeldakse... Mul oli kodus lill – alati kõneles ta esimesena..." (lk 49)
Ja siis mõtles ta [väike prints] veel: "Arvasin, et olen rikas, sest et mul on ainulaadne lill, kuid mul on ainult tavaline roos. See ja minu kolm tulemäge, mis mulle ainult põlvini ulatuvad ja millest üks on võib-olla igaveseks kustunud. Kõik see ei tee minust veel kuigi suurt printsi..." Ja ta heitis rohule ning nuttis. (lk 49-50)
"Muidugi," ütles rebane. "Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist pisikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mind taltsutad, siis on meil teineteist tarvis. Sina oled minu jaoks ainuke maailmas. Mina olen sinu jaoks ainuke maailmas..." (lk 51)
"Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. (lk 52)
"Tuntakse ainult neid asju, mida taltsutatakse," ütles rebane. "Inimestel pole enam aega midagi tundma õppida. Nad ostavad kõiki asju valmis kujul kaupmeeste käest. Ja kuna ei ole kaupmehi, kes sõpru müüksid, siis polegi inimestel enam sõpru. Kui tahad endale sõpra, siis taltsuta mind!" (lk 52)
[Rebane:] "Keel on arusaamatuste allikaks." (lk 52-53)
"Mis see "traditsioon" on?" küsis väike prints.

"Ka see on liiga unustuse hõlma vajunud," vastas rebane. "Traditsioon on see, mis teeb, et üks päev teisest erineks, et üks tund oleks teistmoodi kui kõik teised." (lk 53)

"Kasu on selles," lausus rebane, "et armastan nüüd vilja värvi."

Ja ta lisas:

"Mine vaata veel kord neid roose. Siis mõistad, et sinu oma on ainukene maailmas. Pärast tule minuga hüvasti jätma ja ma kingin sulle ühe saladuse." (lk 54)

"Hüvasti," ütles rebane. "Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu." (lk 54)
"Inimesed on unustanud selle tõe," ütles rebane. "Sina aga ei tohi seda unustada. Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled. Sa vastutad oma roosi eest..." (lk 55)
"Iialgi ei olda rahul seal, kus ollakse," kostis rööpaseadja. (lk 55)
"Ainult lapsed teavad, mis nad otsivad," sõnas väike prints. "Nad kulutavad palju aega ühe kaltsunuku peale ja see muutub väga tähtsaks, aga kui see neil käest ära võetakse, siis nad nutavad..." (lk 56)
"Kõrbe teeb ilusaks see, et kusagil varjab ta kaevu..." lausus väike prints. (lk 58)
Lampe tuleb hoolega hoida – üksainus tuulehoog võib nad kustutada... (lk 59)
"Inimesed," ütles väike prints, "poevad kiirrongidesse, kuid nad ei tea enam, mida nad otsivad. Siis nad rabelevad ja tormavad ringi..." (lk 59)
Ja väike prints lisas:

"Silmad aga on pimedad. Tuleb otsida südamega." (lk 60)

[Väike prints:] "See on nagu lillegagi. Kui armastad lille, mis asub tähe peal, siis on öösel taevast nii magus vaadata. Kõik tähed õitsevad." (lk 65)
"Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed. Õpetlastele on tähed keerulised küsimused. Minu ärimehele tähendasid nad kulda. Kuid kõik need tähed vaikivad. Sina saad endale niisugused tähed, mida ei ole mitte kellelgi..." (lk 65-66)
See on üks hirmus saladus. Teile, kes te väikest printsi armastate nagu minagi, ei ole maailmas midagi nii koledat kui teadmatus, kas üks lammas, keda me ei tunne, on ühe roosi ära söönud või ei ole.

Vaadake taevast. Küsige iseendalt: "Kas lammas sõi roosi ära, ei või jaa?" Ja te näete, kuidas kõik muutub...

Ja ükski suur inimene ei saa iialgi aru, et see võib nii tähtis olla! (lk 70-71)

Teose kohta

Antoine de Saint-Exupéry kirjeldab oma "Väikeses printsis" olukorda, kus minajutustajast lendur üritab pärast hädamaandumist kõrbes tema ette ilmunud väikese printsi palvel joonistada lammast. Mõne aja pärast tekib piloodil frustratsioon, sest tal pole väikese idealisti tujude rahuldamiseks ei aega ega oskusi. Ka prints muutub üha rahulolematumaks. Lõpuks visandab lendur kasti ja kinnitab printsile, et lammas on seal sees. Prints on rõõmus ja piloot saab asuda taas lennukit remontima, et mitte janusse surra. See, mida prantsuse lendur teeb, kui lamba asemel kasti joonistab, on probleemi estetiseerimine selle artikuleerimise asemel. Kast rahuldab mõlemaid: lendur säästab aega ja pälvib leidliku lambajoonistaja autoriteedi, kasti sisse peidetud lammas on aga üdini väikese printsi interpretatsiooni võimuses. Nii lendurile kui väikesele printsile oleks olnud kasti visandamisest hoopis keerukam jätkata lammaste joonistamist. Lenduri kehva joonistusoskust ja väikese printsi idealismi arvestades oleks ühel hetkel jõutud olukorda, kus mõlemad oleksid tundnud end kaotajana. Lamba peitmine kasti võimaldas ennetada konflikti ajahädas lenduri ja idealistist väikese printsi vahel ning kokkuvõttes suurendas õnne koguhulka selles veidras ajutises kogukonnas.
Säärane kastide joonistamine osutub ühiskondlikuks probleemiks siis, kui see jääbki kultuuriinimese keskseks ühiskondliku osaluse vormiks, kui probleemide artikuleerimatuse tõttu jäävad välja arenemata nii lenduri joonistamisoskus kui väikese printsi reaalsustaju, kui peamine võhm läheb hoiakute kaunistamisele nende põhjendamise asemel. Kunstiliste praktikate rakendamine ühiskondlikus debatis võib olla ökonoomne, ent pikemas perspektiivis on sel demokraatiat vigastav toime, sest väsida arutelust on demokraatlikus ühiskonnas sama, mis väsida headusest.
- Meelis Oidsalu, "Vaikusest kultuuris ja poliitikas", Postimees, 11.01.2014

Välislingid