Mine sisu juurde

Kari

Allikas: Vikitsitaadid

See artikkel räägib ühiselulisest loomarühmast; laevadele ohtliku suure veealuse kivi kohta vaata artiklit Kari (laevandus).

William Holman Hunt. "Our English coasts" (1852)
Jean-François Millet, "Heinakuhjad, sügis" (u 1874)
Marie Dieterlé (1856-1935), "Lehmad oja ääres", s.d.

Kari on ühiseluliste loomade püsivalt koos elav rühm. Metsloomadest nimetatakse karjaks näiteks huntide rühma ehk hundikarja, koduloomade puhul koos peetavate ja karjatatavate põllumajandusloomade tavaliselt üheliigilist rühma, näiteks lehma-, lamba- või hobusekarja. Karjaeluviisi tõttu räägitakse ka põllumajandusloomadest kui kariloomadest.

Piibel

[muuda]
Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.”

Proosa

[muuda]
  • Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kõhud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks.
— Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima.
— Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega.
Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid.
Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7)

Vanasõnad

[muuda]
  • Kadeda kari ei kasva ega õela õu õitse.
  • Kari kaitseb karja.
  • Karjatee peal ei kasva rohtu.
  • Kes karja ei kaitse, see leiba ei maitse.
  • Kui karjane karjas, teoline teol, võib ikka elada.
  • Kuidas karjane, nõnda kari; kuidas valgus, nõnda vari.
  • Oma kari, oma kaer.
  • Õela õnn ei õitse, kurja kari ei sigi.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929