Soo

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Aleksei Savrassov, "Täiskuuöö. Soo", 1870

Soo on looduslik ala või ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana. Eestis loetakse sooks ala, kus turba paksus on vähemalt 0,3 m. Sellest õhema turbakihiga ala loetakse soostunud alaks. Soid jaotatakse arenguastme järgi madalsoodeks, siirdesoodeks ja kõrgsoodeks ehk rabaks.

  • "Seal ta ongi, see Vargamäe," lausus mees ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömitas rühm madalaid hooneid.
  • Mägedel põllud ja hooned, mägede ümber, nende vahel aina soo, tükati raba, kaetud kidura võserikuga.


Aeg-ajalt kerkivad vaid mustad mudakonnad,
soo sigitised, vesiveest, mis mudas magav näis,
nii ohtrast limasest soolämust rõõmsad on nad
     ja tantsivad, suurt kurjust täis.


Sel aastal sõpru täis kõik sood ja rabad,
neist kihab mets ja mustab mererand.

  • Joel Sang, "Laul sõpradest", raamatust "Loomariik: lastelaule alamale ja ülemale astmele" (Vagabund 1991)


Kirjandus[muuda]

  • Oskar Luts, "Soo". - Rmt: O. Luts. Jutustused, 2. kd. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1953

Vanasõnad[muuda]

  • Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
  • Kes kõik sood solgib, kõik marjad maitseb.
  • Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel