Joanna Ellmann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Joanna Ellmann (sündinud 11. juulil 1988 Tallinnas) on eesti luuletaja.

Luule[muuda]

"Olemise maa"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Joanna Ellmann, "Olemise maa", 2017.


kes sina oled kui sa keegi ei ole -
vaid larakas värvi
rünkpilvede vahel
tulistad haavleid kosmoste suhu
mesitarude vahele
vihinal tõttad
soo peale malet mängima
vaata et näkk sind ära ei söö

  • "*kes mina olen kui ma keegi ei ole...", lk 3


sul on nukunägu ja sa tead et oled pärinenud
tühjusest
tead et oled olematus muud ei midagi
ometi on universum sinusse teadvuse loonud
programmid on sulanud ühte
ja sa ei tea enam mida enesega peale hakata
su eksistents on liiga armas sulle
et sest loobuda
kuigi sinus eneses midagi pole

  • "*ma ei mäleta enam ainsatki hetke...", lk 4


suured mustad sambad ääristavad olemise niite
vahel harva viirastub tühjuse seest midagi muud
suitsujoad voolavad mööda maanteid edasi
kusagile kuhu minu silmad ei ulatu
...
kordan iga päev enesele:
mina jään endale alles
mina jään alles
olemasolevaks kas või selles
suures üksinduses

inimene olla on üksildane tunne

  • "*suured mustad sambad ääristavad olemise niite...", lk 6


kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua
koorunud värvipragudesse kinni
ta tirib ta tirib ta tirib seda
minema aga ilmselt jääb igaveseks seda ära
tirima
ta on lõpuks aru saanud mis asi on tühjus
see ongi see kui sa aegade lõpuni tirid
end välja mingist praost ja tead
et ilmselt ei saa sa sealt kunagi minema

  • "*kaugel kaugel on kellegi sarv jäänud aknalaua...", lk 9


see aasta jääb lumi taevasse seisma
otse pääsukeste peade kohale
kes vaatavad üles ja hakkavad siis
alla vajuma

  • "*see aasta jääb lumi taevasse seisma...", lk 11


vaatame kassiga üksteisega tõtt
loen talle luuletusi
ütlen et küll me jälle siit linnast
maale saame
ainult see külm tuleb enne üle elada

  • "*see on viimane naer enne kevadet...", lk 15


näed kevad on käes ja maakoor
hingab teises rütmis kui varem
linnad ehitatakse varsti
uuesti püsti
tuumajaamad taastatakse
ja keegi ei mäleta enam
surmi mis nii palju
minema on viinud
sest surm on vaid
mööduv nähtus
selles on ta eluga sarnane

  • "*näed kevad on käes...", lk 16


see on rändrahnude puhkepaus
telejaam võtab laineid ja
kajakaparvede lendu
üle väljade
...
ega too rõõmu
see on rändrahnude telejaam
edastab vee alla
veealuseid sõnumeid siis
lülitab end välja ja
liigub edasi

  • "*see on rändrahnude puhkepaus...", lk 18


vanad naised meisterdavad kuskil kaugel
tühermaal kuldmunasid
ja maalivad neile mustreid
saavad sandikopikaid neid valmistades
ja pärast saadetakse need euroopasse
kus öeldakse et munadel olevad
ornamendid kujutavad selle maa pühadust
kus nad on valmistatud
ja keegi ei näe kuidas neid meisterdanud
käed hävivad näljast vee ja toidu järele
...
ära osta vanade naiste meisterdatud kuldmune
ära osta poest haigete kanade munetud mune
mine võta sülle üks rõõmust röögatav part
kes ootab et teda armastataks
silita tema sulgi iga päev
kuni ta sind oma sõbraks hakkab pidama
ja alles siis võid minna ja paluda talt
et ta loovutaks sulle
paar muna

  • "*vanad naised meisterdavad kuskil kaugel...", lk 20


tean et muld minu juurte all
räägib olemise eelseid keeli

  • "*minu varrelt pritsib mulda...", lk 22


sõna on oda
puukuuri südames

  • "*sõna on oda", lk 23


igas puus ehitavad putukad oma linna
kuhu rähn aknaid valmistab
iga mets on linnade sülem
iga laas on lindude lennuväli
igas puus on vabrikud mahlaks
igas puuritud kases oma veinikelder
puu on putukalinn
kelle õõnsustes laste
asemed

  • "*igas puus ehitavad putukad oma linna...", lk 24


kivid on millegipärast
sinu juustesse pesa teinud
tuul veel ulub ega saa mitte kunagi
enesega valmis
aga sina vaatad ikka kõrgele taevasse
mis sest et oled sinna terve igaviku vaadanud

taevas on sinu jaoks täitumatu

  • "*kivid on millegipärast...", lk 25


suured ja valvsad paplid
ääristavad põlde
mis lamavad puhkemiseelses rahus
...
kuniks inimene enesel
alles on
on tal kõik olemas

kuulatada siis niiviisi enese
sisemist vaikust
täidab see terve maa
oled soojas
enese sees
kodus

  • "*suured ja valvsad paplid...", lk 29


õunad võivad
sind kuulda
püüa neid parem
hiirvaikselt salaja
muidu söövad su
ära

  • "*täna on sadanud palju...", lk 30


mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest
ma ei tea kuidas ta siia sai sest
üks hiiglasuur kass valvab seda metsa
ja pistab nahka igaühe keda kohtab
...
aga üks väike vapper musträstas
kondab siin ikka veel ringi
ei tea kas ta on nähtamatu
et kass teda kätte ei saa
aga mets on igal juhul ühe väikese vapra
musträsta jalajälgi täis

  • "*mets on ära tallatud väikese musträsta jalajälgedest...", lk 31


kaugel maa sees
naerab üks väike tüdruk
sõidab hobusega mööda
päikese eredaid külgi
ja on õnnelik
et teda on meeles peetud

  • "*see pind mis jalge all kõigub...", lk 34


vana maja üksinda ja tühi
ääristanud end
kibuvitsapõõsastega
tuul ei tea
kuidas temasse pääseda
seepärast tantsib ta ümber
ja sasib kolletund rohtu

  • "*kuskil on pragu...", lk 41


vahel harva
kutsub mind endasse veel see sügisene park
seal kaugel väikeses linnas
kus ma enam ei ela
vahel harva
tunnen ma endiselt selle pargi lõhna
näen tamme seal ja tiiki
...
siin on mu sõbraks kadunud rebane
kes tuli majja surema
sipelgad kes ehitavad väsimatult mu kodu külge
omaenese kodu
vaskuss kes tahab alalõpmata tuppa kolida
ja keda välja tõstan
ja vaatamata kõigele tunnen et
siin ongi mu kodu
kus saan lõpuks ometi
hingata

  • "*vahel harva...", lk 45-46


see maailm millesse sündisid
on tihti vale
kuid oma tões on ta ilusaim paik
kogu universumis

  • "*hall valgus teretab taevast...", lk 47


mu silmad varjavad end karvkatte taga
sest kardavad juba
tervet maailma ega julge end
enam kellelegi näidata
iga hetkega kui kuulen kellegi karjumist või loen uudiseid
mu silmade karvkate tiheneb

  • "*mu silmad on kasvatanud endale...", lk 56


see ongi olemasolemise tunne
tung mis aitab edasi elada -
püüelda horisontide poole
isegi kui nendeni kunagi
ei jõua

  • "*suurte tänavate looklevas rahus...", lk 57


oleksid pidanud pigem istuma ja ootama
käed maailmale avali sihitult tormamata
kuulama mida tuul sulle räägib
kuulatama mida sa ise talle vastad
aga mis teha kui liigne rahmeldamine
sult arukuse võttis ja sa ummisjalu
padrikusse tormasid
nüüd oled sa siin üksi
sööd põldmarju

  • "*su selja taha on jäänud palju maad...", lk 58


torustikust läheb sadu veejugasid
juhtmetena suhu silmad kipitavad sellest
roiskehaisust mida neelad alati kui heidad pikali
vahel võpatad kui märkad valgusvihke
nad on jälle kohal
raske hingata ja nina tilgub juhtmeid
hoiad voodist kinni et paigal püsida
...
kuid siiani meenutad aega
kui sul oli palju tube
ja igaüks neist lõhnas omamoodi
üks lehkas koirohu järgi
mõnes sammusid eetrisambad
ja see kus magasid oli
kalade tukkumispesa
angerjad magasid seal
kardinapuudel
vaiba asemel maas
sinine meri

  • "*torustikust läheb sadu veejugasid...", lk 57


"Peegeldused tundmatust"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Joanna Ellmann, "Peegeldused tundmatust", 2020.


oluline on minna
tundmatusse
igas hetkes
liikuda pimeda poole
liikumine on kodu
liikumises on kodu

  • "*mäed...", lk 6


keegi oli kunagi siin istunud
sama koha peal kus sina praegu
ja valanud sinistest
narmastega ääristatud kannudest
vett
tühja orgu
nii sai orust järv
ja linn selles hävis

  • "*udu tõuseb järve kohale...", lk 8


sulavad teed
kuskile lähevad need
kelle pilkudest jooksevad juhtmed
silmad vaid laeng ilma eluta O
plastik
lagunemine kesk mägesid
käed surutud maapinda
kuid sealtki ei tõuse muud
kui laualampe

  • "*sulavad teed...", lk 10


kuskil oleme koos puu all
ja laud on kaetud
sinu hõbeehetest joome
ja su silmad samas
söövad maad
kuu langeb taevast
rauakolakana alla

  • "*lasen tühjusel enesesse tulla...", lk 16


soost on tekkinud pettekujutelmad
võib olla oli see kellegi laugaste vahele
kinni jäänud mõte
mis kunagi visati sinna
...
ikka veel liiguvad seal
inimnäolised olematused
kannavad vihmavarje
jalutavad jõekallastel
ega taipa mis neid sinna
täpsemalt toob

  • "*soost on tekkinud pettekujutelmad...", lk 22-23


ainult valgus ja seinad reedavad nüüd
et sina oled omadega enesest
kaugele ujunud
vajunud nagu silmamunad
vajuvad happesse
ja jooksevad laiali
sind polegi kunagi
olemas olnud

  • "tumedad väljad", lk 24


su nägu hakkas ühtäkki laiali vajuma mööda vett
paadid sõitsid mööda ega näinud et nad lendavad su
silmadel
ehkki märkasid ennast su silmade peegelduses
sa laskusid veepõhja ja täitsid nii oma näoga terve veealuse maailma

  • "*su nägu hakkas ühtäkki laiali vajuma mööda vett...", lk 27


vihmasajuses koopas
puuris mille uks kinni ei käi
aga millest ka välja ei saa
lamad nagu rebane kusagilt kaugelt
kinni püütud ja aru ei saa
kus oled kust tuled kes oled

  • "*vihmasajuses koopas...", lk 28


vihma nägu on tänane lumi
tänane keel sajab suust
ja sõnadest alla nagu raudteeliiprid
maa alla söekaevandustesse

  • "*vihma nägu on tänane lumi...", lk 29


su nägu on hallikas masin
mis neelab endasse ruume
ja inimesi

  • "*aknad on pimedad silmad...", lk 30


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel